EMMK logo Eesti Motomatkajate Klubi - Estonian Touring MC Mootorratta pilt
  alumine logo osa
Klubi KlubiUudised UudisedMotomatkamine MotomatkamineKontakt Kontakt
motosygis (15).JPG
Motomatkamine
Esileht Esileht
Uudised Uudised
Klubi Klubi
Motomatkamine Motomatkamine
- - - - - - -
MotoSurvival MotoSurvival
MotoSügis MotoSügis
Talvekas Talvekas
Tuneesia 2006
Kirjutas Janc Reikop   

Aeg: 3. - 26. september 2006
Rattad: Kalle ST1100, Janc TDM850
Marsuut: Eesti - Soome - Rootsi - Taani - Saksamaa - Belgia - Luxemburg - Saksamaa - Austria - Itaalia - Tuneesia - Itaalia - Austria - Slovakkia – Tshehhoslovakkia – Poola - Leedu - Läti – Eesti
Reisi pikkus: 8500 km

Lühiülevaade saadaval blogis ja valik pilte on väljas siin .

Ettevalmistused

Kui kõi ausalt ära rääkida, siis ei mäletagi, kas selle aasta lugi sai alguse sellest, et ma ühel päeval käisin välja mõtte minna Horizons Unlimited (HU) kokkutulekule või sellest, et ma olevat pidevalt „undanud”, et lähme ometi kord mujale kui Euroopasse. Viimasesse plaani sobisid, arvestades võimaliku puhkuse pikkust ja vägagi äkiliselt tekkinud Aafrika ideed, vaid Marocco ja Tuneesia, millest viimane tundus ahvatlevam.

Kui minna Tuneesiasse metsikult ja mitte turismigrupiga, siis on vaja viisat. Kõige kiirem, odavam ja lihtsam viis oli ajada seda asja ise. Helistad Tuneesia saatkonda, täidad blanketid, teed pildid, võtad rahvastikuregistrist elukoha kinnituse, tekitad hotellibroneeringu ja saada kogu selle värgi saatkonda ära. Tuleb vaid arvestada, et aja määratlus on lõunamaades jätkuvalt teistsugune kui meil. Nii juhtuski, et lubatud 2 nädalast sai 3 nädalat ja viisat polnud ikka veel kusagilt paista.

Otsustasime, et kauem venitada ei saa ja asume teele hoolimata selles, kas saame viisad või ei. Plaan oli teekonda alustada Soomest, et veel esmaspäeval viimast korda saatkonnast viisade kohta küsida. Laupaeval pakkisime, vahetasime eurosid, shoppasime ja tegime ära reisikindlustused (Tuneesia on muideks Euroopa kui te veel seda ei teadnud).

Teele

Viking läks hommikul 8.15, olime tund enne sadamas kohal ja ootasime lüka-tõmbade järgi. Saime esimeste seas peale. Mardil oli õigus kui ta hoiatas, et pühapäeviti on Soome minevad laevad servani täis. Kui laevapileteid uurisin, siis pakuti igal pool, et tulge kohale ja siis vaatame, kas kohti on. Meile päris nii ei sobinud, tahtsime pühapäevaks kindlasti Soome jõuda. Vikingiga saime vähemalt kindlasti kohad, sest meile tuldi vastu ja saime bronni alles sadamas välja osta.

Seniks oli peatuspaik oli nagu ikka Jarmo juures. Pühapäevast sai selline mõnus puhkamise päev, mina magasin eelmist magamata ööd välja, Kalle ja Jarmo vedasid traktoriga vilja ning õhtuks pakuti ahjuparti ja sauna.

Viisad

Esmaspäeva hommikul helistas Kalle saatkonda. Jessss, viisad olidki viimaks kohal! Võimalik, et oma osa oli sellel ka Kalle viitsimises järjekindlalt saatkonda helistada ja uurida, et kuidas viisadega lood on. Omas mõttes olime juba leppinud sellega, et kui viisat õigeks ajaks ei saa, siis läheme esmaspäeval igal juhul teele, polnud mõtet ju puhkust niisama oodates raisku lasta.

Kalle ratsionaalsus ütles, et odavam on minna tagasi Tallinna ja sealt järgmisel hommikul vastavalt esialgsele plaanile Poola poole teele asuda. Minu udupea aga leidis, et kui me juba oma reisi alustanud oleme, siis minna saab ainult edasi – seega Rootsi. Noh, mis siis ikka, Kalle helistas Vikingisse ja broneeris piletid ära.

Saatkonnas läks kiirelt. Võeti passid ja raha (2 x 28 euri) ning mõne minuti pärast olidki viisad passis. Nii lihtne see siis oligi.

Jälle laevas

Laevas lasti üllatusena rattad parkida täiesti suvaliselt põiki ühe autoderea otsa. Kalle mediteeris sel teemal pisut ning ajasime rattad kitsast pilust auto ja laeva vahelt läbi ühte tühjaksjäänud vahekäiku, kuhu autosid enam ei olnud mahtunud. Otsisime rihmad ja kinnitasime rattad korralikult ära.

Laevas tutvusime ühe Belgia tüdrukuga, kes oli aprillis oli jalgrattaga reisile asunud ja nüüd teel tagasi koju. Ta oli sõitnud läbi Norra, Rootsi ja Soome ning käinud rongiga ka St. Peterburis ja Moskvas. Ta suhtus üllatavalt vabalt oma asjadesse. Selle asemel, et seljakott seina äärde tõsta, tegi ta täpselt vastupidi. Istus ise sinna poole ja koti lükkas lihtsalt vahekäiku omal eest ära.

Jõusime Stokholmi 10 ajal. Ilm oli ilus ja näidati isegi veidi päikest. Edasi tuli tavaline süsteem, et mina sõitsin ees ja lugesin kaarti. Edenesime üsna tavalises tempos. Esimesel ööl telkisime Rootsis Malmö lähedal ühel heinamaal. Järgmisel päeval sõitsime läbi Taani ja ööbisime juba Saksamaal Bremeni ja Osnabrücki vahel rekkate parklas.

Brüsselis

Belgia tervitas meid, nagu ikka, meeldivalt päikselisena. Avastasime, et tänu põikele Rootsi kaudu, on meil üks päev „üle” jäänud. Täpselt nii palju, et jõuaks külla minna headele tuttavatele Brüsselis, kelle juures ööbisime ka oma Hispaania reisi ajal. Tutvusime Margriti ja Fergusega 3 aastat tagasi kui nad käisid Baltikumis pulmareisil ja peatusid paar päeva meie pool. Hoolimata seekordsest üllatusvisiidist olid nad meid rõõmuga valmis võõrustama.

Järgmisel päeval uitasime vanalinnas ja käisime Atomiumis, 1958. aastal Brüsseli maailmanäituse jaoks ehitatud raua molekuli kujutavas 102 meetrises ehitises. Mõte sinna minna tekkis Atomiumi hommikul korteriaknast nähes, tundus teine õige lähedal olevat. Sinna minekul aga selgus, et asub ta siiski päris kaugel, lihtsalt ehitis oli palju suurem kui algul arvata oleks võinud.

Tagasiteel oli meil väike segadus metroopileti ostmisel. Toppisime vist liiga järjest 2 pileti raha automaati ning saime vastu vaid üheainsa pileti. Ainult prantsuse keelt mõistvad jaamaonud ei olenud just eriti agarad arusaamatust lahendama. Pärast mitmeid segaseid katseid üksteist mõista, kästi mul viimaks kuhugi alla kirjutada ja anti meile paberid, mis ilmselt olid tõenduseks, et me oleme maksnud 2 pileti eest ja võime tagasi kesklinna sõita. Seal ootas meid juba ees õhtusöök indoneesiapärasest ahjukanast, millest kohe kuidagi ei saanud keelduda.

Nii juhtustki, et meie plaanist päeval kokkutulekule jõuda sai viimaks päris pimedas teeleasumine. Otsitav külake veidra nimega Widooie ei olnud Brüssellist küll eriti kaugel, nii 100 km, kuid kuidas seda täpsemalt leida, polnud meil esialgu aimugi. Meie kaardil sellist pisikest kohta kirjas polnud, kuid seal lähedal asuv Tongres’i linn küll. Seega suund oli vähemalt teada.

HU kokkutulek

Teel kokkutuleku kohta eksisime korra sisse Leuveni linnakesse, kus proovisime (pärast mitmeid katsed viimaks ka edukalt) bensu eest kaardiga maksmist umbprantsusekeelses automaadis. Ostsime järgmisest kohast kaasa mõned õlled ju küsisime igaks juhuks üle ka teed. Vajalik 29. sortie näitas kenasti Tongres'i peale. Tee oli kitsas, kuid korralikult joonitud ja ka Widooie külakese silt samuti täiesti olemas. Käänuline tee põllukeste vahel viis väiksesse külla, tiirutasime veidi liiga kõrgele ja seetõttu halvasti nähtavate sildikese järgi viimaks õigesse kohta välja.

Rahvas sumises baari ja lõkke juures. Üks pikemat kasvu mees tuli meie juurde. Selgus, et tegemist oli majaomaniku Norberti endaga. Olime temaga maili teel enne pikalt suhelnud. „Maja”, nagu selgus hommikul, koosnes muljetavaldavast väikest kindlust meenutavast hoonete kompleksist, mille keskele jäi suur sisehoov ning seda ümbritsevast vett täis vallikraavist. Kõrval oli veel paar abihoonet, millest ühes oli ürituse keskus väikese baariga ning suur põllupidamismasinate hoiuruum. Kindluse siseõue ruumides võis käia uudistamas Norberti uunikumautode kogu. Telgiplats oli veidi eemal helinamaa lapil, muud mugavused nagu WC ja duššid olid samuti olemas, üüritud konteinervagunites kohe lõkkeplatsi juures.

Maailmarändurid

Rahvast oli meeldivalt vähe, nii saja ringis. Kahes ruumis toimusid presentatsioonid põnevamatest reisidest, maailmareisil vajaminevast varustusest ja muudest kavalatest reisinippidest kuni selleni, kuidas hädavajadusel dokumete võltsida. Meie presentatsioon Arhangelski ja Elbruse reisist võeti hästi vastu. Paistis, et Venemaale polnud paljud oma reisidel veel jõudnud. Soovijatele korraldati väike offroad väljasõit, mis osutus üsna mudaseks kui tagasitulijate rattaid vaadata.

Hommikul telgiplatsil ringi jalutades silma üks kahtlaselt  tuttava välimusega punane Yamaha. Eivõiolla, kas ongi kuulus maailmarändus Sjaak Lucassen ise? Ojaa, oligi. Õhtul sai koos veidi õlut võetud ja Sjaak püüdis üsna edutult Kallele „fotogeenilise” näo tegemist õpetada. Sjaak osutus väga mõnusaks seltsiliseks, rääkis oma perekonnast ja ka 5-aastasest maailmareisist, millest nüüd filmi kokku pannakse. Ainult oma järgmistest reisiplaanidest ei soostunud ta rääkima, mainides vaid, et „This time it will be really really extreme” (seekord saab see olema väga ekstreem) :)

Lisaks Sjaakile saime tuttavaks veel mitmete lahedate inimestega. Näiteks üks soome päritolu sakslane, kes tuli ise rääkima, sest me keel olevat olnud kuidagi tuttava kõlaga. Hollandlased, kes korraldavad väikestele gruppidele tsiklireise nii Aafrikasse kui ka Siberisse. Inglastest paar, kes kuuldes, et oleme eestlased, uurisid, et ega me Margust (Tsiklonaut) ei tunne ja palusid teda tervitada. Belglane, kes Moskva bürokraatia tõttu alles keset talve Vladivastokki edasi sai sõita. Lobisesime lõkke ääres ühe Belgias elava hollandlasega, kes 20 aastat Austraalias on elanud. Minu vaimustust kunagi Austraaliasse reisida jahutas tema hoiatus, et kõik mis liigub või roomab, on reeglina väga mürgine ja lisas paar kartust süvendavat isiklikku kogemust sinna juurde.

Üldiselt olime me seal nende väheste hulgas, kes polnud veel teinud veel ühtegi ümbermaailma reisi või vähemalt mõnele mandrile ringi peale. Ja me oma arust olime ikka siin- ja sealpool veidi juba käinud... oeh.

Palju häid soovitusi saime kokkutuleku rahvalt ka oma reisi kohta. Näiteks seda, et Tuneesiasse saab odavamalt kui võtta otse Genovast laev, mitte sõita aega kaotades läbi kogu Itaalia ja alles Sitsiiliast laevaga üle minna. See mõte hakkas meile peale väikseid kalkulatsioone üsna meeldima.

Edasi eesmärgi poole

Pühapäeval jätsime järgemööda kõigiga hüvasti ja lahkusime viimaste hulgas soovitatud huvitavamaid teid mööda Luxemburgi poole. Sattusime viimaks nii kitsastele teedele, et neid polnud isegi bensukast ostetud kohaliku tähtsusega kaardil kirjas. Peale järjekordset deja vu’d ühe külakse ümber tiireldes, leidsime, et kuigi vaated oli suurepärased, siis ainult nii pisikesi teid sõites me küll sel aastal Itaaliasse ei jõua. Läbi Luxemburgi minnes jätkasime traditsiooni kiirteedest hoiduda. Vaid Saksamaal tegime pikemad kiired lõigud, et Itaalias, kus kiirteed kallid, jälle tavalistel teedel jätkata.

Alpid võtsid meid vastu väikese uduvihmaga. Ööbimiskohta tuli tol ööl kaua otsida, alles kottpimedas leidsime pisikeses mägikülas sobiliku koha tammiga jõe kaldal. Kaldal olev silt hoiatas „tammi avanemisel tekkivate tõusulainete” eest. Õnneks, nagu selgus, oli öösel tammi kinni keeratud, mitte vastupidi. Ja hommikul kui seda jälle avama hakati, oligi meil aeg sealt lahkuda.

Seiklused Genovas

Genova, nagu selgus, oli üsna mägine linn. Liiklus oli, nagu Itaalias ikka, päris tihe ja segane. Peale väikest ekslemist leidsime sadama, panime rattad tolli juurde miskisse 2-tunni parklasse ja asusime uurima võimalusi Tuneesiasse saamiseks. Valida oli 2 laevafirma vahel, hinnavahe polnud eriti suur ja määravaks sai väljasõidu aeg. Kuna sobiv laev väljus alles ülejärgmisel päeval ja pileteid sinna sel päeval enam ei müüdud, tuli hakata mõtlema, mida äkitselt tekkinud vaba ajaga Genovas peale hakata.

Nagu vastukaaluks õnnestunud sadamasse jõudmisele, hakkas õhtu saabudes nagu oavarrest kallama. Meie salakaval plaan sadama terminalis ööbida lõppes kui turske korravalvur meid laulva kuid karmi häälega tukkumiselt äratas: „Sinjooooreee...”. Istusime pea tund aega mõtiskledes trepil ainsas kohas, kus vähegi vihma eest varjul sai olla. Oli selge, et sinna me jääda ei saa ja tuleb öömaja otsima minna. Oleme siiani tänulikud tollele autojuhile, kes tänaval meie juures seisma jäi ja itaalia-inglise segakeeles meile lähima odavamat sorti hotelli juhatas. Ju me nägime niimoodi kiivrid peas lausvihmas sammudes väga õnnetud välja.

Järgmisel päeval siras päike taevas, nagu midagi poleks juhtunud. Peale sekeldusi hinna suhtes (eelmisel päeval lubatud hind ei klappinud algul uue päeva omaga) ostsime laevapileteid välja. Nüüd oli see tegu siis tehtud ja tagasiteed enam ei olnud. Võtsime rattad „2 tunni” parklast ära, tegime aega parajaks õiget sadamakaid otsides ja raiskasime kokku 28 euri Genova akvaariumi ja meremuuseumi külastamiseks. Tuleb tunnistada, et kuigi hind oli soolane, oli meie meelest akvaarium seda raha kogu summa ulatuses ka väärt.

Kuna öö näis tulevat selge, siis ei tulnud meil mõttessegi hotelli otsima hakata. Kui pimedaks läks, panime telgi üles sadama peahoone lähedal oleva parkimisplatsi veidi kaugemasse serva, kust me hommikul enne päris valget selle ettenägelikult jälle kokku korjasime ja oligi käes aeg õiget laeva otsima hakata.

Elamused laeval

Laev nimega "Habib" lahkus sadamast kõigest 2 tundi peale õiget väljumisaega ja sisaldas peale meie isegi veel mõnda valget inimest. Oli ilmselge, et see laev on tõesti kõige odavam võimalus Tuneesiasse saamiseks. Leidsime endale koos muude kohalikega sobivad kohad istmetega salongis ja läksime laeva uudistama.

Laev oli suuruselt midagi meie Vikingi kanti, ainult selle vahega, et mitte midagi mitte kusagil ei toimunud. Viimaks suutsime tuvastada „Cafeteria” nime kandva üsna kahtlase olemisega söökla (kus Kalle 6 euri väikese eine võttis) ja täissuitsetatud baari nimega „Salon Fella”, kus teenindasid korralikus ülikonnas baarimehed. Pakkuda oli lisaks kohvile veel vett... ja pakiküpsist.

Kiirelt sai selgeks, et kohvi tähendab sellel maal imepisikeses tassikeses kanget türgi kraami. Piimaga kohvi või cappuchino saab aga juba veidike suuremas tassis. Hinnapoliitika tundus olevat sovjetlik, st kui kohvitass maksab kohvikus poolteist raha, siis sama palju maksab see baaris, mingit juurdehindlust ei ole. Sama selgus hiljem ka bensiini kohta, hind oli igal pool sama, sõltumata kohast.

Kõige suurema elamuse jätsid muidugi laeva vetsud... kuspotid olid lihtsalt triiki vett ja ulpivaid junne täis. Tundus, et kohalike jaoks polnud selles midagi üllatavat, sest keegi isegi ei vaadanud kõrvalolevatesse boksidesse, et äkki seal on midagi viisakamat leida. Miskil kummalisel kombel oli viimane boks isegi kasutamiskõlbulik. Ju keegi ei olnud nii kaugele viitsind kordagi minna. Etterutates võib öelda, et tagasiteel olid vetsud laevas oma pool tundi täiesti korralikud. Aga jah, siis muutus olukord samaks ka seal. Ja kui keegi pole veel kursis, siis paberit islamimaades muidugi ei kasutata, selleks otstarbeks on olemas igas vetsus ilma otsikuta dušš. Edasi rakendab igaüks juba oma fantaasiat.

Kuuendal korrusel leidsime eest järjekordasid tekitava rahvahulga. Saime usaldusväärset infot, et täita on vaja hunnik araabia-prantsuskeelseid blankette ja need kolmes erinevas järjekorras seistes ära lasta tembeldada. Et seda tuleb lisaks teha ka kindlas järjestuses, saime teada alles pärast esimese vale järtsu äraseismist.

Aafrikas

24 tundi merel möödus üsna kiirelt ja viimaks hakkas paistma säravsinine Aafrika rannik. Tolli läbimisel paistis, et me tundume piirivalvuritele veidi ohmudena kui nad tülpinud nägudega ootasid, millal me viimaks õiged paberid välja taipame otsida, kuid läbi me saime ja viimaks olimegi ametlikult Aafrika pinnal. Kohalikel, kelle autod ägasid Itaaliast ostetud kaubakoormate all, läks tolli läbimiseks aega muidugi rohkem.

Meie plaanides ei olnud järgida turismimarsuuti ja kõik kohalikud vaatamisväärsused läbi käia. Pigem oli kavatsus teha Tuneesiale ring peale ja näha maad ennast nii kaugelt kui aeg meil seda teha lubab. Seega Kartaago oma üksikute säilinud varemetega jäi ära ja peale ühesuunalistel Tunise vanalinna tänavatel ekslemist suundusime kiirteed mööda lõuna poole.  

Riigi ainukese kiirtee ääres olevad bensukad arveldasid kenasti kaartidega. Seda küll eeldusel, et summa oli üle 10 dinaari (veidi üle 100 krooni). Iga bensuka tagumises küljes oli sisse ehitatud väike mošee, mida kohalikud meestarahvad tihedalt külastasid.

El Jem

Õhtupimeduses jõudsime oma esimesse peatuskohta, El Jemi nimelisse linnakesse. Seal pidi olema üks paremini säilinud rooma amfiteater, mis omal ajal oli mahutanud kuni 35 tuhat pealtvaatajat. Esimesest linna keeravast teest panime kogemata mööda, keerasime sisse järgmisest teeotsast ning õnnekombel märkasimegi varsti väikest hotelli. Parkis rattad hotelli fuajeesse ja läksime linna peale õhtusöögiks puurvilju otsima. Plaan oli kohe hommikul vara lubatud amfiteatrit otsima minna.

Veidi hotellist eemale jalutanud, avatasime üllatusega, et otse meie ees kõrgus tuledest valgustatud kolossium oma täies hiilguses. No see oli küll vedamine! Sattuda hotelli täpselt otsitud amfiteatri kõrvale :) See lähedus selgitas ilmselt ka meie hotelli nime – Julius.

Hommikul külastasime leitud amfiteatrit, mis meie jaoks oli ikkagi esimene elusa Rooma impeeriumi jäänus. Päris võimas kui seal toimunud gladiaatorite ja kiskjate võitlusi ette kujutada. Paar tänavat eemal nautisime 6 kohaliku tugriku eest tund aega internetti ja oligi aeg edasi liikuda.

Edasi lõunasse

Nagu meil suuremate linnadega suhted ikka on, ei armasta me neis kaua olla ja võimaluse korral väldime neid üldse. Suurematest linnadest sai mööda küll kui õigele teeotsale pihta said, kuid väiksematest linnadest läks tee lihtsalt otse läbi.

Üldiselt olid teed Tuneesias väga normaalsed. Kui isegi kaugemal lõuna pool oli küladevaheline tee selline keskmiselt korralik, kuigi veidi kulunud, siis küla sisse jõudes muutus tee tavaliselt värskelt asfalteeritud ja korraliku eraldusribaga 4-realiseks teeks. Noh tee laius ei mängi seal küll rolli, sest esimese ja osa järgmistki rida kasutasid ära jalakäijad, kes kordagi ringivaatamata rahulikult sõiduteel kõndisid. Kui sattus veel koolipäeva lõpp olema, siis oli tee paksult koolist koju minevaid lapsi ja teismelisi täis. Nende vahel oli kohati päris keeruline laveerida, eriti kui satuti meie vastu huvi tundma. Seda viimast juhtus küll vaid lõunapoolsetes külades, kus enamustes vist turiste sel hooajal tavaliselt läbi ei liigu.

Õhtupoolikul põlgasime ära El Hamma linnakese ainukese hotelli. Esimene hotell, kus eriti inglise keelt ei räägitud. Aga kuna temaatika oli lihtne „1 tuba - palju maksab”, siis ei tekkinud suhtlemises probleeme. Hind muidugi rabas, 40 dinaari tundus linnakese kohta keset põlde pisut paljuvõitu olevat. Kui selgus, et too oligi linnakese ainuke hotell, sai asi muidugi ausaadavamaks.

Seega oli selge, et on aeg katsetada ära mustal mandril telkimine. Ilm oli ilus, päikest  taevas veel veidi jagus ja ka teeääred olid paistnud mõistlikud. Veidi tühermaad, veidi, kaljusid, veidi käänakuid. Koha leidsime üllatavalt kiiresti, selleks sobis kohe esimene mobiilimast, mille ümber oli kõrge kiviaed. Selle taha tekkis täpselt niipalju ruumi, et ära mahutada telk ning parkida rattad seina äärde.

Õhtu oli mõnusalt soe, polnud ei sääski ega muid tüütusi ringi tiirutamas. Tõeline telkija paradiis. Alla 20 kraadi tol ööl temperatuur ei länudki. Tähed sirasid taevas eriti eredalt ja tuuleõhkugi polnd tunda. Saapad tõstsime ööseks sisse ja telgiust ilma võrguta ka lahti ei jätnud, ikkagi lõunamaa, pagan neid kohalikke elukaid teab :)

Kuumus, liiv ja sool

Peale läänerannikul asuvat Gabes linna pöörasime suuna sisemaale. Siitkaudu läks viimane võimalus allpool algavast Saharast mööda saada. Plaan oli jõuda välja kõrbe piirile. Kebili ja Douz olid teada kohad, seevastu külake nimega El Faour asus tuntud marsuutidest veidi eemal. See oli kaardil ainuke asustatud punkt nii kaugel lõunas ning võimaldas teha sealkandis väike ringi ja  mitte päris sama teed tagasi tulla.

Maastik oli siiani suhteliselt sarnane olnud. Oliivipuid täis suured põllud ja datlipalmide salud. Lõuna poole liikudes hakkas pilt muutuma, teede äärde ilmusid liivaluited ja ringiuitavad kaamelid. Douzis oli meil kogu reisi ainuke tüütu kokkupuude kohalikega. Paar kaameliajajat olid ilmselt vaimustuses nähes hooajast maha jäänud turiste ja üritasid meile visalt pähe määrida kaamelireisi kõrbesse. Ainuke võimalus neist pääseda oli lihtsalt sealt kiirelt minema sõita.

El Faouar osutus pisikeseks lõunakuumuses uinuvaks külakeseks keset liivaluiteid ja palmisalusid. Kaardil punktiiriga märgitud teeke külast tagasi oli üsna laevatatav. Lihtsalt silmad tuli lahti hoida, sest aegajalt muutus tee üsna kitsaks ja vahest oli servadest teeletuisanud liivaga kaetud.

Teinud veel kord sissepõike Kebilisse, keerasime otsa Tozeuri peale. Siit algas õrna soolakihiga kaetud liivakõrb, mis tasapisi muutus silmapiirini valgeks soolaväljaks. Ees oli hiiglaslik Chott El Jeridi soolajärv. Ühel pool läbi soolajärve rajatud teed oli vesi sinakas-rohelise varjundiga, teisel pool aga roosakas-punakas. Tee äärde oli ettevõtlikumad kohalikud ehitatanud turistide meelitamiseks soolast hooneid ja keerulisi kujusid.

Enne Tozeuri peale keeramist sattusime huvitavale teelahkmele. Vasakule minnes jäi vähem kui 60 km Algeria piirini, paremale Tuneesia ja muu maailm. Seekord läksime Kalle tungival nõudmisel paremale :)

Kontakt

Tagasiteel tsivilisatsiooni poole jäime Sidi Bouzidi lähedal ööbimiskoha otsimisega tõsiselt hätta. Tee servades olid vaid kohalike majapidamised või suured oliivipõllud, mis olid nii sügavalt üles küntud, et tsikliga sinna minna ei saanud. Viimases lootuses keerasime ühest järjekordsest külasse suunduvast teekesest alla. Igal pool oli sama lugu kuni viimaks nägime üsna küla keskel mahajäetud ilmega siledamat põllulappi.

Olime just rattad põlluserva parkinud ja asjade lahtipakkimise kallale asunud kui saabus väga konkreetse olemisega maatüki omanik koos oma pojaga. Teretasime viisakalt ja meile mõlemale ulatati tervituseks kätt. Olime pisut pabinas ja püüdsime endast anda parima seletades, miks me keset ööd nende põllule telkida tahame. Peab tunnistama, et arusaamine ei tulnud sugugi lihtsalt. Kuid pärast ilmekat vestlust zhestide ja me olematu prantsuskeelse sõnavara vahendusel lubati meil lahkelt põllul ööbida. Teest tuli vaid kaugemale kolida, sest sealkandis liikuvat öösiti igasugust kahtlast rahvast.

Perepoeg tõi meile veel kohalikku sööki nimega „kuskus” ja vett, mida me hoolimata üldlevinud hoiatustest julgelt tarbisime. Öösel oli koertel meie vastu miski vandenõu, tundus, et kogu küla koerad on põllu äärde ritta võtnud ja lõugasid seal mitu tundi järjest. Põllu keskele kolimine tundus siis tagantjärgi eriti hea mõttena.

Hommikul äratas meid telgi ümber sebiv lambakari, keda karjatas sõbralikult omas keeles vatrav tädike. Selgus, et tädike on samast majast kus eilne põllu peremees ja meie looga hästi kursis. Ilmselgelt oli meie näol tegu kohaliku turismimangetiga, sest varsti saabus ka pere vanaperemees ja juttu jätkus kauemaks. Tegime pilti ja meile anti külakostiks kaasa kott pikliku kujuga pähleid. Saime aru, et tegemist on mandlitega alles siis kui tädike põllult leitud kividega mõned neist näitamiseks katki tegi. Rahvaste sõprus sõlmitud ja lahke pererahvaga hüvasti jäetud, asusime edasi teele Sousse’i poole.

Suvitama

Eelarvamusega suuremate asustuste suhtes valisime suvitamiseks veidi väiksema koha, linnakese nimega Monastir 20 km Sousse’ist lõunas. Parkisime rattad esimesena teele jäänud ja ilma mingite tärnideta (ja odava) hotelli siseõue ja jalutasime linna poole maad uurima. Väikese kindluse Ribati müüridelt avanes suurepärane ülevaade kogu linnale. Palmid, päikesepaiste, sinisinine meri, mmm.. tõeline suvi :) Rand oli üsna räpane, kuid vesi puhas ja soe. Kalle sai viimaks kirja selle aasta esimese ujumise.

Rannas kaljudel istuvate lõbusate noormeeste käest saime teada, et kohalikku "Celtia" õlu, mida nad jõid, saab osta vaid spetsiaalsetest poodidest. Kahjuks ei suutnud me ühtegi neist leida ja jätkasime karskete eluviiside propageerimist. Ostsime kuhja värskeid puurvilju ja tundsime end nendega hästi.

Tagasiteed Tunisesse alustasime varahommikul. Kuigi õige koha otsingul sai Tunisele tiir peale tehtud, jõudsime sadamasse 4 tunnise varuga. Toimus tavaline tants paberite ja templite ümber ja kõigest tund peale õiget väljumisaega olimegi juba merel. Seekordne laev "Carthage" (Kartaago) oli palju suurem ja uhkem ning pidi 24 tunni asemel "vaid" 21 tundi sõitma.

Tagasi mandril

Genovast oli plaan võimalikult otse ja mööda kiirteid kodu poole saada. Mitte, et me ise seda väga tahtnud oleks, aga olime niigi juba lootusetult hiljaks jäänud. Üle Alpide ronides tegime suuna valikul ühe valearvestuse ja kaarti uurides otsustasime otsetee kasuks.. mis maksis meile miski 4 tundi mööda imeilusaid mägiteid mööda 3-kraadiseid tornettosid üles ja alla keerutamist.

Sellest väiksest eksimusest hoolimata jõdsime napilt sama päeva numbri sees Austriasse. Proovisime veidi magada ühes bensukas parkimisplatsil kiivrites ja  täisvarustuses, kuid külm ei lasknud eriti üle tunnikese tukkuda. Järgmine võimalus paaritunnise uinaku näol oli juba kosutavam, ärkasime kella 10 ajal rahva keskel parklas sooja päikese käes. Edaspidi püüdsime siiski sõitmiseks ära kasutada kogu valge aja ning öösiti pigem magada.

Slovakkiasse jõudes läks ilm jälle soojemaks ning Poolas paistis juba lauspäike. Kiirteed oli seal normaalsed, kuid sõidustiil Poola tavateedel oli kummaline, kõik toimis on-off süsteemis. Kui foor läks roheliseks, vajutasid kõik gaasi põhja ning püüdsid üksteisest mööda saada. Nii kihutati kuni järgmise foorini, kus muidugi tuli hoog jälle maha pidurdada. Kohtades, kus foori polnud, võisid jalakäijad tee ületamist ootama jäädagi. Autode voor oli väga tihe ja inimese pärast keegi jalga gaasilt tõstma ei hakanud. Rekkaid oli palju ja teed olid tugevalt rööpasse sõidetud.

Õhtuks olime Leedus, panime telgi üles ühte bensukasse ja sõbrunesime kohaliku koeraga, kes meenutas oma ülevoolava energiaga meie rotti Lariskat. Eriti siis kui avastasime, et Pitsu oli vaikselt pool saia ära virutanud ja juba näris seda mõnuga paar sammu eemal. Varganäod sellised mõlemad :) Tänutäheks istus ta terve öö tsiklite vahel telgi ees ja haukus isegi oma valvurist sõbra peale kui see liiga lähedale jalutama sattus.

Eesti piirile jõudsime 2 päeva hiljem kui plaanitud. Hoidsin silmi vaid tahtejõuga veel lahti ja püüdsin kepsakas välja näha, kuigi ilmselt mitte eriti õnnestunult, sest piirivalvur vaatas mind kuidagi kahtlase pilguga. Vedasin end rattaga kuidagi eemalseisva Eesti kaardini ja sinna ma kukkusin. Paar minutit tukkumist oli sellise toreda reisi eest auga välja teeninud.. Kuni järgmise korrani :)