EMMK logo Eesti Motomatkajate Klubi - Estonian Touring MC Mootorratta pilt
  alumine logo osa
Klubi KlubiUudised UudisedMotomatkamine MotomatkamineKontakt Kontakt
motosygis (5).JPG
Motomatkamine
Esileht Esileht
Uudised Uudised
Klubi Klubi
Motomatkamine Motomatkamine
- - - - - - -
MotoSügis MotoSügis
- - - - - - -
MotoSurvival MotoSurvival
Talvekas Talvekas
Esileht arrow Motomatkamine arrow Matkajutud arrow Jutuke motomatkast Horvaatiasse
Jutuke motomatkast Horvaatiasse
Kirjutas Andres   

Valik pilte reisist näha siin .

23. juuni
Pambud koos, eurod-passid-kindlustused tasku ja tuld - esialgu Tartusse. Õhtul manustame Eriku juures kesvamärga.

24. juuni

Hommikul vara maast lahti, leebemat sorti pohmell. Aga ei tost midagi - taevast pudenevad sademed mõjuvad väga virgutavalt ja tervistavalt. Valgas-Valkas tuleb jämedamat sorti vihmakest - piisad suured kui viinamarjad. Raadiojaam minestab ära.

Röövlihingega leedukad lasevad me tengelpungal aadrit - roheline kaart selles imeriigis nimelt ei kehti. Ilm läheb päikselisemaks, teed on head - gaasi-gaasi! Keskmine liikumiskiirus on fantastilised 89 km/h.

Õhtuks, kanäe! juba Zdenekite ja Janekite kodumaal Augustowi lähedal. Ööbimiskoht nagu õlivärviga maalitud. Tahkemad ja vedelamad kalorid naha vahele ja tuduma. Läbisõit 670km.

25. juuni

Veerand kümneks telgid koos ja uneprügi silmast välja raputatud. Kõrgelennuline plaan on Slovakkiasse välja jõuda. Bialystokist satume (deja vu) Valgevene piiri äärde (mõttetu riik, tema ainus nähtav eesmärk on maailmakaardil ruumiraiskamine). Väike 120 km tühja sõitu mööda ultrahead teed.

Vaigistasime nälga mingis söögikohas ca 200 km Lublinist. Õhtuks nagu planeeritudki ca 100 km kaugusel Slovakkia piirist. Ilm on ilus ja südantsoojendav (Eestis sadas täiega vihma). Raudruunad (või siis - täkud) mingi põllu äärde kõrvalteele, kus takistasime pisut kohalike traktorite liikumist. Lahked Poola talunikud kastavad meid taimemürgiga.Traditsiooniline valik kohalikku õlut (hea õlu selline) sisikonna kuivamise vältimiseks ja unedemaale, mis muud.

26. juuni

Kümne paiku kaksteist kolbi üles-alla liikuma ja mõnna-mõnna mööda mägiteid. Slovaki piiril oleme kella ühe paiku. Mingis linnas konventeerime näputäie EUR-e hunnikuks KSh-ideks. Bensiin hea ja odav, toit ja õlu veel odavamad. Päev otsa mööda sinkavonkalisi mägiradu, õhtuks Luceneci alla. Sõidame paralleelselt madjari piiriga. Ööbimispaigaks ühe väikese küla vastas olev mäenõlv. Maa on nii kõva, et sama hästi võiks telgivaiu betooni sisse punnitada. Üks kohalik tädi tuli meile tere ütlema. Keel on ukraina keelega väga sarnane. Teatud ponnistusega saime aru et mingid loomad liikuvat siin ringi. Olid jah, mingid metskitsed panid viuh ja viuh mööda. Läbisõit 470km. Dobre!

27. juuni

Traditsiooniliselt 10 paiku põrisema. Sõidame mööda mingit hämarat metsa (kes "Kääbikut" lugend - raamatus nimetatakse seda Sünklaaneks). Kella üheks Ungari piir. "Ilus sinine (kole porikarva) Doonau." Balatoni järveni ca 120 km. Tüütavalt soe ilm. Kellel pekid, kellel tselluliit nõrgub särisedes saabastesse.

Päeva märksõnaks on mesilased (õelajad). Lendab selline proletaarsest vihast põlevate silmadega tegelane sulle krae vahele ja jätab kõrist kubemeni toreda hammustuste rea. Hea et püksid tihedalt ümber. Kõigest veel 10 cm ja teadagi mis suuruseni perekonnareliikviad oleks paistetanud.

Täidame oma seedetrakti kohalikus restoranis mitte just tagasihoidlikke mõõtmeid omavate toiduportsudega (jaa - süüa siin osatakse). Võimalikud variandid (mille? edasiliikumise?): a) kämbime Balatoni ääres, b) proovime varbaga järve ja õkva Horvaatiasse. Demokraatia ja terve mõistuse triumf! Variant b. Rahvasuu räägib, et Balaton on säherdune, noh, mitte just läbipaistev. Vahel legendid ei valeta. Seda lompi sünnib vaid mõne km kauguselt imetleda. Siis on ta ilus ja siniroheline. Lähemal katsumisel on tunne, et keegi on seal sees miljon tonni musti sokke Pipi pesupulbriga ära pesnud.

Sooja-kuuma 35 kraadi. Sadulad hõõguvad tumepunaselt. Plaan on kämpida Horvaatia piiri lähedal - et määriks endale seepi selga ja laseks vett peale. Kaardil oleva kämpsi leidsime üles küll, aga õnnetuseks olid dushiruumid suitsuna atmosfääri tõusnud, ehk maakeeli - maha põlenud. Leidsimegi siis mingi pansionaadi. Veidra sellise. Seinad roosad ja peeglitega. Siin vahetati vist kunagi DEM-e s-teenuste vastu. Mingi ex-litsimaja vist. Võtsime asja stoilise rahuga. H2O, mis dushist tuli, oli talutav. Tolm ning higi rentslisse ja horisontaali. "Parem õudne lõpp kui lõputu õudus", ütles Anita.

28. juuni

Uni oli kaalult võrreldav osmiumiga. Tubadest oli ära hingatud viimanegi kasutamiskõlbulik õhumolekul, silmad kui Aarne Vasara joonistet.

Lõuna paiku - Horvaatia - lõpuks ometi! Mõned lühemad tasulised kiirteed, suts ekslemist Zagrebi kesklinnas. Karlovacis oli majadele tulirelvade vahendusel õhuauke juurde tehtud.
Kusagil mägedes: Kohaliku putkakaubanduse omapära - hinnasildid on turistide saabudes kärmed vahetuma.

Plitvicka järved. Tükk aega tiirutasime ringi nagu näljased kõutsid ümber palava Whiskas`e. Ei leidnudki juurdepääsu. Turumajandus - ringi saab liikuda vaid bussi või laevaga.

Vahetasime kunad (kohalik raha - mündid on karude ja kaladega - hirmus armsad) veini, õlle, salaami ja !!! lambajuustu vastu. Võtsime kämpsis kohad, telgid püsti ja siis - taevas oli ennegi kergelt kuivanud kaerahelbepudru värvi - keerati taevane bassein tagurpidi. Kui sokid oleksid jalas olnud, läinuks nad koos tuulega kõige liha teed. Välkude, mis jämedad kui vaalaskalad, energiast piisanuks kogu Aafrika elektrifitseerimiseks järgnevaks kümnendiks.

Mitu inimest mahub kaheinimesetelki? Just, niipalju kui vaja. Veinid, õlled, lambajuustud pealekauba. Paarti, paarti.

29. juuni

Sadas terve öö. Madratsid hulpisid rahumeelselt telki sadanud veemassidel. Pisukese fantaasia rakendamisel oleks võinud kuulda ka lainete loksumist. Kõrval pesitsenud kapitalismi viljakates tingimustes võrsunud Saksa neidiste telk meenutas lössivajunud melonit, või siis coca-cola pudeli külge seotud tekikotti.

Paradiisis või Nirvaanas või Valhallas olete käinud? Väike spikker - selleks ei pea tingimata ära surema (lusikat nurka viskama, kõrvu pea alla panema jms.). Piisab Plitvickast. Sooja +30C, taevas täielik vastand eilsele. Järved (tükki 16) sinisemast veelgi sinisemad, iga jumala kose kohal vikerkaar, allveelaeva võitu laisad kalad laisalt vees parvlemas... Siinkohal pole mingit mõtet seda ilu oma armetu ugri-mugri sõnavaraga labastada - see mõjuks nagu katse Mona-Lisat vildikatega ilusamaks joonistada.

Kohapeal sündis kaunis legend eelmainitud järvede saamisloost. Kord aegade hämaruses pakkinud kuulus kohalik sõjamees Zdenko Mikulchich oma mõõgad, odad, taprid ja loomulikult lambajuustu ning lähkri veini kokku ja läinud sõtta (kuhu mujale sa mõõgaga ikka lähed). Kaunis pruut jäänud maha, pale valge kui "Tere" hapukoor, muudest ümarustest rääkimata. Nutnud teine loomulikult kaua ja väga produktiivselt. Nendest pisaratest täitunudki juba olemasolevad looduslikud süvendid, kuhu praegu suure raha eest turiste ahhetama veetakse. See oleks siis motomatkajate toekas panus kohaliku folkloori kosmopolitiseerimisel.

Kämpsi tagasi jõudnud, toppisime oma kirgastunud kehad saia-juustu-õlut täis ning suundusime truude ratsude seljas läbi kõnnumaa udustes kaugustes terendava Aadria mere poole.

Aborigeenidelt sai vahetatud keha- ja vene keele toetusel rahatähtede vastu (jällegi) lambajuustu ja 2,5 liitrit koduvalmistet viinamarjaveini (salakaval selline, kange kui kurat). Meeliülendavad mägiteed. Eriku Wingi jalatugede alt lõi sädemeid, tsiklid olid vertikaalasendis vaid murdosa ajast. Täieline eufooria ja liblikad kõhunaha all. Ühe kurvi tagant sähvatas midagi sinist. Süda jäi seisma (mitte väga kauaks - umbes pool minutit, mitte enam) ja tiksus siis sama ebamääraselt edasi justkui IZ-i mootor. MERI!

Oma kangast ja fiibrist vigvamid ajasime üles Senj`i (sihuke linn) lähedal kämpingus. Telgivaiad tundsid maasse (kivisse) tungimise vastu äärmist vastumeelsust. Niisiis - mere äärest suuremaid kive ja vaata aga vaata - kenad kivikalmed valmis nagu sipsti. Tuul (vinge-vinge) sikutas (üsna edukalt) telke kivide alt välja, merd polnud kah keegi viitsind soojendada, külm kui põrgu! Kas sellist Horvaatia Vabariiki me siis tahtsime? Veini ja juustu anti. Vabariik läks kohe paremaks.

30. juuni

Meie elamud üritasid kogu öö kangekaelselt kuhugi mereavarustesse ära lennata. Aga kuna inimene on siiski looduse kroon, võitis raudne tahe mannetud loodusjõud.

Öise võitluse viljad said hommikul kuhjaga tasutud. Tõusev päike kuldas-hõbetas-kroomis Krk-i saare kaljusid. Täitsa nagu hullu raha eest tehtud reklaamplakat - voh! Mine vaata ise, kui ei usu.
Janc-Kalle-Pille ronisid justkui kitsed mööda rannakaljusid. Soliidsem kontingent ei hakanud loomulikult oma niigi ümmargusi taldu liigse füüsilise pingutusega mõnitama.

Organism on lambajuustust üsna küllastunud. Tahaks midagi. Nagu puuvilja, LIHA, KALA vms.
Taevas on vineline. Muidu on soe küll. Pambud kokku ja Krk-i saarele. Saare ja emamaa vahel on sild. Maksuline nagu kohane. Roosa plaan on oma väsinud kondid kuhugi sooja randa maha laotada.

Kui Sa, armas sõber, oled midagi ilusat näinud, siis korruta see 2,5-ga. Mägiteed, ulmesinist värvi meri. Müstiline ja ebareaalne maailm. Tahaks peenikese häälega kiljuda. Umbes nii: "Iiiiiiii!" luks, "iiiiiii!"

Kalle ja Erik üritasid tuba üürida. Ei näkanud. Leidsime kämpingu, kus saime üsna jumalakartliku hinnaga karavani. Kämpingus dushid, asjalik pood, restoran. Umbes 25 sammu allpool on meri. Meie Vahemereäärne privaatrand piiramatuks pruukimiseks. Meri on lõpuks ometi soe ja soolasem kui sool ise. Mis edasi? No mis sa ise mõtled - vein ja muud mõnud.
Magedat vett tehakse siin mereveest mingite aparaatidega. 

1. juuli

ärbseid ja sääski siin ei ole. On maipõrnikad. Rohelised ja teevad lennates kopterihäält. Ronivad, sunnikud, vahetevahel juustesse. Liguneme meres nii et nahk lahti. Manustame ogarates kogustes mineraalveega veini, mille tituleerime tabavalt ja väga prantsusepäraselt eau de vin`iks. Lähedal on üks väga sooja veega kõrvaliste pilkude eest varjatud lahesopp… [Tsenseeritud. Tsenseeritud! TSENSEERITUD!!!]

Õhtuks on nii mõnegi selli nahk omandanud NL-i lipuvärvi. Pantenool ja valuvaigistina vein (odav) on lausa kohustuslikud.

2. juuli

Päike on halastavalt pilve taha roninud. Mõõdame väheke saare kilomeetreid (või siis miile, sõltub spidokast). Käime maa all avaras jahedas koopas. Stalaktiidid-stalagmiidid, koledad justkui hiiglase magu seestpoolt. Pärast võtame piraka arbuusi ligi. Lähedal oli väike merelaht, ehk mõõna-aegne mudaväli, kus jalutasid mingid kõrvuni sopased tegelased ringi. Tervislik? Võibolla. Kole? Kahtlemata.

Väisasime Krk-i linna. Hullult vana linn. Kindlused ja puha. Umbes meetri laiused tänavad. Päeval kogu elu seisab. Palav on. Mõnna!

Niisiis oma privaatranda tagasi ja susinal merre. Õhtujahedas Krk-i tagasi. Väga aktiivne ööelu. Kõik on roosad, rõõmsad ja rahulikud. Keskväljakul tinistas mingi kodukootud Francis Goya kitarri. Kusjuures väga hästi, paremini kui päris. Öö on must nagu advokaadi südametunnistus ja tähed suured kui rusikad.

Linnast naastes väike adrenaliiniports. Lambad ja palju pidurit. Kes pole lammast kunagi näinud, siis siinkohal väike seletus: lammas on nagu lehm, ainult väike, lokkis ja veel lollim.

3. juuli

Eelmisel õhtul mõne veinipudeli kõrval oli aktiivne arutelu teemal - jääda, või edasi. Positiivsed emotsioonid saavutasid ülekaaluka võidu terve mõistuse üle. Vedeleme meres ja röstime oma paljukannatanud nahka. Pilleka pealagi kõrbes ära. Sai pantenooli peale määritet. Justkui vöötorav.
Patseerisime Krk-is ringi. Väike õlut muulil veneetsiasadamas. Kämbis jõime veini ja diskuteerisime teemal - oleks siin hea elada või jaa. Toimiva taarapunktide keti loomine tagaks Horvaatias majanduslikult muretu elu põlvkondadeks.

4. juuli

Viimast korda rannas ujumas. Vesi soe ja lained üle pea. Öösel lambad ei määginudki. Muidu teevad nad sihukest häält: Bäää! Bää-ää! Nagu teeks lastele kolli.

Hakkame sõitma. Tagi on pisaratest märg. Rijekas hakkas sadama. Kolmesadama. Väikesed tänavad muutusid jõgedeks. Rattad olid poolest saati vee all. Mõned sõidavad paljaste varvastega. Soe ja lahe, Jee!

Õkva Sloveeniasse välja. Metsased mäed ja vahused jõed. Raha on tollar. T-tähega. Natukese eurode eest saad nelja nulliga tuhandäriks. Muidu väga kaunis, aga kole märg on.

Riivame Itaaliat ja Austriasse. EL-le kohaselt piire vahel pole. Austrias paistab päike. Paistab küll, aga ei soojenda. Sooja on hommikuse 30 kraadi kõrval vaid 15C ja läheb külmemaks. Poest õlut ja süüa. Otsime telkimiskohta. Ei ole. Peame kena portsu raha kämpingu alla panema, 150 eek per naama. Täielik euro. Dushid ja puha (tegelt võiks me paradiisiranna kämpast ka paar lauset kribada kui moens SEE oli! Sama euro, ain't et 50 eek per moll). Toores sibul on peale saia ja juustu päris pandav söök.

Jahimehed kõmmutavad mägedes. Lasevad vist alpi kanni.
Tead seda lugu "Nii pikk, nii pikk on võitlejal.."? Aga kui on NII külm, siis enam nii pikk ei ole ja polegi millegagi võidelda.

5. juuli

Öö oli jahe. Hommikul sooja 11C. Oleme mägede vahel orus. Udu on nii paks, et sinna saab käega auke sisse torkida. Siis näeb see välja nagu Shveitsi juust.

Austria on loomulikult ilus nagu Hansu ja Gretekese muinasjutt. Lumised mäetipud ja piparkoogimajad. Tasuline tunnel läbi mäe. 8 EUR-i eest 5 km. Kuradi kallis kilomeeter. Kuskil olevat ka tasuta tee, aga kaardi peal seda pole. Teadagi.

Õhtuks Müncheni lähedale Meringisse. Kuritarvitame motolistlase Aire külalislahkust. Siinkohal talle suur kummardus. Enne ja pärast õllepealinna on tohutud ummikud. Tsikliga pääseb päris hästi läbi. On jälle palav. Sokid on saabastesse kinni liimunud.

Aire juures sõime LIHA. Eelnevalt käisime mingis hulgilao moodi poes. Õlut oli palju. Rohkem. Veel rohkem! Oma mitusada erinevat sorti, poetibi arvas, et umbes 420. Võtsime sealt endalegi mõne kasti jagu. 

6. juuli

Mägiteed ei ole teatavasti pidurite kõige suuremad sõbrad. Nii ka siin. Kawa tagumised klotsid läbipaistvaks kulunud, Erikul spido tross katki.

Kammisime tsiklipoode. Jupid käes ja küljes. Janc ja Pille "valvasid" kodu. Lahtiseletatult - käisid pesemas ja tundsid end valgete inimestena. Päev otsa tuli paksu vihma ja äikest. Täna vist edasi ei sõida. Aire, Erik ja Anita käisid Münchenis stereokinos. Meie ülejäänud patseerisime Meringis. Tore väike linn. Usu või ära usu, aga keset linna oli päris lehmalaut, lihast, luust, sarvedest ja niisketest silmadest lehmad sees.

7. juuli

Minekit, plaanisime ärgata kell 6. Läks nagu ikka, et põõnutasime poole kaheksani. Koli kokku ja aidaa. Tegime kiiret sõitu. Saime õhtuks Poola välja. Vahepeal oli Tshehhi, Böömerland. Kummalised mahajäetud tööstusrajoonid. Õlle kõrval näib põhiliseks tootmisallikaks olevat tänavalibud. Neid oli massiliselt. Igas vanuses ja suuruses. Kilavate silmadega ja varga näoga mustlastest rääkimata.

Peale Poola piiri asutasime telkimiskohta otsima. Olime suht mägedes aga leidsime talutava võpsiku. Kalle tegi kartuliputru, mis sai ka tänulikult ära hävitatud. Komplimendid kokale. Läbisõit 614 km.

8. juuli

Öösel ründasid meid nälkjate hordid. Prisked ja libedad. Eriti mokkamööda oli neile Eriku-Anita telk. Oli vist eriti roomatavast materjalist.

30 kraadi sooja, õhtul oli ainult üksteist. Põrutame nii kuidas torust tuleb. Suure kaarega suurtest linnadest mööda. "Oli erakordselt valusate persekannikate päev…" (H. Palametsa häälega).
Viimane õhtu. Oleme mingis metsas, kust tornaado on üle käinud. Läbisõit 615 km.

9. juuli

Ohoh. Viimase päeva hommik. Sõita tuleb ligi 1000 km. Bye-bye, tagumised persekannikad. Teist jääb kustumatu mälestus. Koju jõudes tuleb tagument vist ära visata. Erik väidab et uus kasvab asemele.

Päike paistab, ilm on ilus. Erik toetab kohalikke polski pollareid 20 EUR-ga. Põhjus lihtne - natuke liiga pidev joon venivast rekkast möödasõidul. Teetööd - kella kaheks on sõidetud ainult 191 km. Poola-Leedu piiri peal küpseme oma poolteist tundi. Leedus toitume peaaegu tervislikult ja ühe soojaga Läti piirini. Päris kiiresti.

Riia all paagid bensu täis. Läheme Eriku ja Anitaga lahku. Nemad panevad Tartu, meie Tallinna poole jugama.

Mõistlikul ajal koju jõudmiseks tuleb eirata kõiki võimalikke kiirusepiiranguid. Kasutame alatut nõksu. Seletus - vali välja sile bemari. Sõida temast täiega mööda. Võta kiirus maha, lase bemari mööda. Pane temast jälle täiega mööda. Korda paar-kolm korda. Edasi sujub kõik libedalt. Kiirus on 140-150-160. Bemar oma haavatud eneseuhkusega ees, veab sind soovitud kiirusega edasi nii mõnedki kümned kilomeetrid. Vahelejäämise korral maksab loomulikult tema trahvi.

Eestisse saame väga kähku. Istmik on kuni maksani ära kulunud. Pimedas on pükste ümber näha elektrilahendusi. Liigutamisel pudeneb säärest saepuru.

Edasi polegi midagi huvitavat. Kella üheks öösel olemegi kodus. Sõidetud (puhatud) on kenad 6000 km.