EMMK logo Eesti Motomatkajate Klubi - Estonian Touring MC Mootorratta pilt
  alumine logo osa
Klubi KlubiUudised UudisedMotomatkamine MotomatkamineKontakt Kontakt
motosygis (19).JPG
Motomatkamine
Esileht Esileht
Uudised Uudised
Klubi Klubi
Motomatkamine Motomatkamine
- - - - - - -
MotoSügis MotoSügis
- - - - - - -
MotoSurvival MotoSurvival
Talvekas Talvekas
Esileht arrow Motomatkamine arrow Matkajutud arrow Miks minnakse Hispaaniasse?
Miks minnakse Hispaaniasse?
Kirjutas Mart, Janc   

Pilte reisist saab näha siin :

Mart:
No mõned lähevad selleks, et leevendada põhjamaist igikestvat vajadust päikese järele. Teised lähvad selleks, et pingelise töö tulemusena tekkinud papihunnikut rahulikult, ilma maksuametniku ebaterve uudishimuta nautida. Kolmandal mõlgub meeles keevavereline tumedanahaline kahejalgne. Mõni tahab lihtsalt näha, kus need Hispaania maasikad ja viinamarjad kasvavad.

Meid üldiselt ei paelunud ükski eelnevatest põhjustest. Kui, siis esimene õige pisut. Asja iva oli hoopis selles, et Janc pidi minema miskile nädalasele konverentsi moodi üritusele ning otse loomulikult ta oma põikpäisuses ning piiratuses ei leidnud muud transpordivahendit kui tsikkel.

Justkui lennukeid ja autosid ja busse ja ronge maailmas ei olekski.

Ja veel loomulikumalt ei oleks Kalle lasknud Jancil üksi kuhugi tuhandete kilomeetrite taha sõita. Oleks autoga, siis veel kuidagi. Seega pidi ta ka ise kaasa minema.

No ja siis jälle see häda, et Janc räägib, et tema ei julge Kallet nädalaks üksi Hispaania peale hulkuma jätta, mine tea, mis veel teeb. Satub kuskil teepeal hätta, läheb kumm katki või sööb toorest puuvilja või midagi veel hullemat. Keegi peab kindlasti kaasa tulema. Või muidu... jääb kõik tegemata ja temal hulkurite parteikongressil käimata.

No siis Mart kodus rääkis Piretile, et läheks Hispaaniasse. Piretil kohe silm särama, et muidugi, muidugi, lähme jah. Siis mõtleb naca ja küsib, et millega ja kellega sinna minnakse? Mart siis räägib, et Kallele keset juulit nädalaks Hispaanias hoidjat vaja sel ajal kui Janc kuskil pimedas saali pingipolstrit poleerib.

Piret: No heakene küll, Janci ja Kallega ju võib minna küll, aga millega?
Mart:  No tsikliga ikka, millega siis veel. Kas on maailmas veel mõni moodus nii kaugele reisimiseks?
Piret: Hull peast, ma pole elusees mootoratast ligidalt näind, veel vähem siis katsunud või peal istunud.. Lähme!

Möödusid mõned kuud, nädalad ja päevad, mille jooksul tehti ettevalmistusi, sahkerdati ja koguti reisiraha, Piret sai ligidalt näha elusat mootorratast, Mart soetas muu pahna hulgas reisimiseks kõlbuliku kaherattalise, Kalle kulutas hoolega esikummi.

Jõudis kätte reede, 9 juuli.

Janc:

Ilm oli suurepärane, päike paistis ja väiksed pilvekesed sõudsid taevas. Reisi olime otsustanud alustada ühe lõõgastava laevasõiduga. Veidi proosalisem põhjus seisnes küll selles, et Rootsi kaudu minnes võitsime reisile juurde terve päeva. Erinevalt Mardist, kes pidi hommikupoolikul veel tööl olema, oli kõigil teistel nii tähtis päev vabaks võetud. Kella 2 ajal helistasime Mardile ja uurisime, et misvärk. Selgus, et Mart parndas parajasti spidokat, mis keeldus ühel hetkel edasi töötamast.

Mart:

See spidoka värk oli jah selline kummaline, et töölt tulles keset Liivalaia tänavat üks hetk lihtsalt avastad, et kurim - ise sõidad ühtlase kiirusega, aga seier langeb. Ja langeski nulli ja sealt enam ei tõusnud. Laevani oli napid 4 tundi. Võtsin siis rattapoest spidoka ning möölipoest magneti ligi ja hing oli jälle rahul. Edasi tuli kibekiire pakkimisvoor Pireti juures, kus ma pidin pooled valmispandud vajalikud asjad kõrvale heitma, sest tsikli peale ju lihtsalt nii palju ei mahu.

Janc:

Nagu hiljem teel olles selgus, olid need peamiselt Pireti asjad J
Kuna olime Kallega suurema osa kraami juba eelmisel päeval valmis pakkinud (see osa läheb iga reisiga läheb üha paremini), jäi meil aega ülegi ja jõudsime Marti-Piretit oodates isegi pisut murelikuks muutuda.

Regina Baltikal suunati meid tsiklitega teisele korrusele, oli teine päris tühi, aga tsikleid see-eest teisigi. Rattad tõmmati rihmadega tugevasti kinni, viisakas värk – isegi valge rätt pandi sadula peale, et seda ära ei määriks ja puha. Peale väikest otsimist leidsime istesalongi, kuhu jätsime oma asjad ja sisi läksime laeva peale ringi kolama. Lõime oma mustlaslaagri üles pardale reelingu äärde. Päike säras taevas ja oli mõnusalt soe. Avasime siidrid ja õlled ning Pireti ema tehtud seenepirukad maitsesid imehästi. Puhkus oli alanud :)

Ühel hetkel tuli uni ja nii me kõik seal vedelesime – saapad, riided, tühjaksjoodud purgid, paar seenepirukat ja meie. Rahvas käis ringiga ümber meie ja vahtis tükk aega tagasi. Kui juba õhtuks kätte läks, sebisime oma magalasse ära. Mart oli olnud kaval ja võtnud magamiskoti tsikli pealt kaasa ja nad keerasid Piretiga istmete taha põrandale magama. Kuna toolirea peal oli üsna ebamugav tukkuda, tuli ka meil varsti põrandale kolida. Natuke ju jahe oli, aga see und ei seganud.

Janc:

Hommikul oli ilm pilves ja tibutas väikest vihma. Nautisime viimast tsiviliseeritud hommikusööki ja poole 11 paiku olimegi juba teel Taani poole.

Mart:

Enne veel kui maale sõitsime, rääkisime teiste laevas olnud tsiklimeestega. Olime arvestanud, et Rootsi kestab u. 400 km, aga rootslised ütlesid meile, et Malmöni on 700 km. Kurat. kõik esimese päeva plaanid läksid peapeale, aga selline ongi üks korralik seiklus.

Ja siis olid Rootsis ka esimesed avariiohtlikud olukorrad, kui äkki algas miski kummaline ummik. Põhjus selgus palju kilomeetreid hiljem, kui vastassuunas oli juhtund miski avarii ja kogu meie suuna liiklus peaaegu peatus kaelad kõveras seda vahtima. Kurat! Mingi sass oleks mind teelt välja trügind selle pärast.

Ja pool päeva üldse ei sadand, oli lihtsalt ilus pilves ilm. Aga kui see sadu siis lõpuks hakkas, ei tahtnud enam kuidagi järgi jääda. Vahelduseks oli ka tore udu, mis oli nii paks, et koera saba oleks ka ilma koerata püsti seisnud. Aga kui tee end udust allapoole keerutas, siis tuli nähtavale Husqvarna linnake. Ja kuna täis tundus saama hakkavat ka Kalle poolt antud tärmin - peatus 100 km pärast, siis peatuskohta otsides jäi silma pruun sildike "Fabriks Museen". Nii me sinna muuseumi juurde maandusimegi, 99 km kaugusel eelmisest peatuskohast.

No ja muuseum ise - laupäeviti avatud kella neljani. Ja kell oligi parasjugu kolm, seega tunnike aega. Otsustasime avada oma reisi rutiinivaba kultuuriprogrammi muuseumikülastusega ja kahetseda ei tulnud - püssid, tsiklid, mootorid, tööpingid, hakklihamasinad, köögitehnika, potid, pannid, pajad, õmblusmasinad, saed jm kõigile tuttav tehnika ja selle ajalugu. Sinna tasub minna ja aega tasub varuda rohkem kui tund.

Siia jätsime ka oma esimese klubikleepeka (kuna neid oli vähe, siis jagasime meile tehtud heategude eest), sest "muuseumidirektor" oli selline muhe vana, kes lubas meil kiivrid panna oma kabinetti - ütles, et teab kui ebamugav on nendega ringi kolistada.

Edasi tuli täiega vihmasõitu, kuni Rootsi asfalteeritud põhjaga jõed otsa said ning sügavam vesi vastu tuli. 20 euri ja 20 minutiga saime sellest vaevast üle ning olimegi Taanis suunaga Kopenhageni poole sealseid veemasse laiali pritsimas.

Ööpaiga leidmiseks valgustasime mõnda aega Roskilde poole viivat teed ning sealt leidsime ka ühe äsjaniidetud ligunenud põlluserva, kuhu oma pisikesed onnid püsti panna. Oli hea paik ja hommikul nägime ka talumeest. Tervitas!

Janc:

Hommikul oli Ilmataat meie vastu lahke – vihma ei sadanud, vaid kõigest tibutas. Sai telgid ja muu kraami normaalsemates tingimustes kokku pakkida. Kuna  SLRi paak on kõigest 13 liitrit, selgus varsti kui hea oli olnud Kalle idee võtta kaasa üks bensukanku. Kuna tahes tahtmata tuli vahepeal väikesi sirutuspeatusi teha, oli paras sel hetkel kankus olnud 5 liitrit paaki valada, siis sain kenasti Mardiga tempos järgmise bensukani vastu pidada.

Ühel hetkel hakkas jälle sadama. Ja nii õhtuni välja.

Mart:

Taanis oli lahe, teedel sõitmise eest ei pidanud maksma, taani tuul on kõigile teadaolevalt ju laulu sissegi pandud (SinkuVinku) ning seal on vähemalt kaks suurt silda. Ühest neist, kaht Taani tükki ühendavast hüperehitisest õnnestus ka meil üle sõita. Asja oli juba kaugele näha, raha küsiti ehitise vääriliselt ning tuul oli mere kohal kõrguval ehitisel ikka tõesti vägev.

Peale seda oli asi aga suht üksluine, mööda häid bahne nii Taanis kui Saksas, läbi Flensburgi, Hamburgi jt. tuntud ja vähemtuntud kohtade. Õhtuks jõudsime siis Hannoveri messihallide juurde ning peale pisikest linnatuuri saime kokku ka FIM rallylt tuleva seltskonnaga.

Janc:

Järgmisel hommikul otsustasime olla varased. Kuna tibutas vastikut uduvihma, loobusime hommikusöögist ja lahkusime juba varavalges Belgia poole.

Mart:

Tibutamisest sai tasapisi kanatamine ja edasi muutus asi juba päris pornoks. Enne Belgia piiri elasime üle paraja horrori bahnidel, kus sajus ja kõikematvas veetolmus liikus ühtlane autodevool 120 km/h. Lisaks oli ju esmaspäev ja esimest rida valitsesid rekkad. Nähtavus oli kohati kõva 30 m, st nii kaugel võis aimata eesliikuva auto tulesid. Jube. Aga kohad olid ilusad, kerged mäed ja orud ja sillad üle orgude, Reinu jõgi ja Kölni linn ja muu kaunis tööstusmaastik. Kõike seda ei olnud tegelikult näha.

Janc:

Saksa – Belgia piiril hakkas ilm veidi lubama, vihm jäi järgi ja isegi päikest irvatas korraks.
Ja lõpuks ometi Brüssel! Siin oli meid ootamas ühed külalislahked inimesed, kuid kelle asupaik tuli nüüd kõigepealt üles leida. Mõte võimalusest asju kuivatada ja ennast veidi kasida, tekitas elevust.

Mart:

Belgias läks tõesti ilusamaks ja Brüsselisse jõudes, enne kui Janc metroosse kaarti otsima läks, igatsesime kelleltki teed küsida. Näiteks Indrek Treufeldtilt. Kalle vehkis parasjagu kaameraga ning ühel hetkel kõlas üle la Bourse väljaku elevil eestikeelne karje: "Paar sõna Aktuaalsele kaamerale!" ning samas silmasime ennast varjata püüdvat ning paaniliselt ringivahtivat Indrekut sealtkandist kiiresti eemalduvat.

Janc:

Kuigi linna kaarti metroost lahkesti jagati, osutusid sellel olnud tänavad peale pisukest linnas ekslemist hoopis metrooliinideks, nii et väga palju abi sest ei olnud. Aga varsti selgus, et sellest hoolimata olime vaid õige pisut õigest tänavast mööda sõitnud. Meie võõrustajad, belglanna Margret ja iiri noormees Fergus elasid kohe la Bourse väljaku läehdal, väikeses põiktänavas teisel korrusel. Kuigi Fergus ei osanud tsiklite parkimise kohta Brüsselis midagi arvata, leidsime, et ju ikka tohib ja parkisime need lihtsalt samal tänaval oleva kiriku ette kõnniteele.

Margreti ja Ferguse korter oli sopiline ja veidi vanaaegse olemisega, kuid mõnusalt hubane. Esik ja suur tuba kattus  kiirelt kottide ja riiete hunnikutega. Olime sattunud külla eriti sobival ajal. Nende naabritädi oli just äsja kuhugi mitmeks kuuks ära sõitnud ja terve kastivirna puurvilju neile jätnud – kuhjades mureleid, banaane, õunu, kapsaid, porgandeid, paprikaid jms. Et see eriti säiliv kraam pole, siis rõõmustas pererahvas sobiva seltskonna saabumise puhul, kes seda kraami ära süüa aitaks. Meie olime selle rolliga samuti väga rahul. Eriti Kalle, kes end vaikselt murelikastile lähemale sokutas ja seda kohe hävitama asus.

Ometi sai magamiskotid ja muud märjad asjad kuivama laotada, saabastest vesi välja valada, lisaks veel dušši all käia ja maili lugeda. Rääkimata kosutavast einest, mida kohe lahkelt pakuti. See kõik tundus peale sõidetud 4 päeva tõelise luksusena. Õhtusöögiks ootas meid hõrgutav kartulipüree-kalavorm, kuhu juurde sai nii kohalikku õlut kui veini mekkida. Kuna Brüsselis saime vaid ühe õhtu veeta, läksime peale pidulikku dineed linna peale öist Brüsselit uudistama, Mart ja Piret aga tuttavaga trehvama.

Mart:

Õhtul käisime jah Pireti euroametnikust klassiõde vaatamas, elas teine kenas hubases katusekambris. Lisaks siis hiljem traditsiooniks saanud öine linnaekskursioon, fantastkenas hästi valgustatud Europealinna vanalinnas. Pissiv poiss oli parasjagu paljas, kuid hommikuks kandis ta juba madrusevormi. Ja minu suureks pettumuseks oli ta pisike nagu hiiremust, mitte selline kobe ja parajas suuruses nagu linna sümbol olema peaks. Aga eks Vana Toomaski ole üks paras könn.

Janc:

Hommikul meil kiiret ei olnud, sest Pariis polnud enam kaugel, väidetavalt vaid mõni tund sõitu kiirteel. Peale hommikusööki orienteerusime matkatarvete poodi, et ärakadunud priimusejubinale asendus osta. Muidugi ei pääsenud me enne äraminekut järjekordsest söögiorgiast. Noh, ega meist kellelgi selle vastui midagi polnud ka :)

Söögilauas lappasime veel albumeid ja kuulasime lugusid Angoolast ja Malist, kust Margret ja Fergus olid peale mitut aastat elamist just tagasi kolinud. Nii juhtustki, et liikuma saime alles kella ühe paiku. Viham tibutas jälle, kuid nüüd näitas vahele ka veidi päikest. Lootsime siiralt, et siia see vihm meist maha jääb.

Mart:

No tegelt oli vihm vist ainult pakkimise ajal, sest kui olime saanud täis vihmavarustuses 15 minutit sõita, tekkis palavusest selline närvilisus, et mine lolliks. Pidasime kinni ja pakkisime vihmariided ära. Nagu hiljem aeg näitas, järgmise kahe nädala jooksul me neid ei kasutanud.

Janc:

Pariis. Meie plaan oli minna läheduses asuvasse kämpi, ja sealt rongiga üks tsiklivaba Pariisi päev teha. Aga kuna keegi (nimesid nimetamata, aga see olin mina) oli maha unustanud nii kämpi aadressi kui ka NIME, siis edasi läks veidi raskeks. Oletades, et tegu kämpiga, mis peaks asuma kusagil Disnylandi lähedal, alustasime otsinguid.

Tiirutasime pimeda ööni välja. Kõigile sai selgeks see, et prantslased armastavad ringteid. Kui ausalt, siis hakkasime ka meie neid veidi armastama. Nad on nimelt väga abiks juhul kui näiteks sõidad ringile, aga ei tea, kuhu peaksid täpselt pöörama. Siis on võimalik sõita kedagi häirimata mööda ringi niikaua kui suudad otsustada, millisele teele on kõige mõtekam ära pöörata (ei ole vaja vist lisada, et just seda meetodit kasutasime me tol õhtul eriti tihedalt). Samuti pole muret tihedas liikluses tagasipöördega – lihtsalt sõidad järgmise ringteeni ja sealt pöörad tagasi tuldud suunas. Tõesti kasulik, kas pole? :)

Mart:

Tegelikult sai sel õhtul ringteedest ikka tõeline siiber, sest ümber Disneylandi on suur ring, kuhu suubub lugematu hulk väiksemaid teid ning kõik need ristmikud on ringristmikud. Õhtu jooksul sõitsime mööda seda suurt ringi ja muid kõrvalteid maha rohkem kui pool paaki bensu. Jäime justkui sinna Disneylandi lummusesse ja tiirutasime seal nagu tolad olematut kämpat otsides.

Üks asi, mida mina õppisin, et ei tohi jääda mingi varem väljatöötatud plaani lõksu vaid teha kohapeal kiirelt uued plaanid vastavalt kohalikele oludele. Me ei teadnud kämpa nime, minul oli meeles hiljem vastikuks muutunud maagiline sõna Disneyland ning kuna ka Jancil polnud täpsemaid andmeid, siis nii me seal tiirlesime ja aega raiskasime. Ümberringi pidutsevad, tuld purskavad ning paukuvad konnasööjad, meil pidu ei miskit.

Janc:

Teed sai igatahes küsitud umbes 100x vähemalt. Disnylandi lõpuks leidsime, kämpi seal juures ka, sissepääsu aga mitte. Märkasime selle läheduses pikka autokaravanide rida tee kõrval, mõtlesime, et ka siia võiks ju ööseks jääda, kuid sinna sisse keerates selgus, et oleme sattunud mustlaste laagrisse. Üsna kiirelt sai selgeks, et sinna me jääda küll ei soovi. Viimaks otsustasime sõita pisut linnast välja, et telk kuhugi maha panna. Poole 2 paiku leidsime viimaks väga sümpaatse heinamaa metsa vahel, otse tee kõrval. Hoolimata hilisest kellaajast võtsime veel isegi väike veini ja tee.

Kolmapäev, 14. juuli, Bastille’i vallutamise aastapäev, prantslaste rahvuspüha.

Janc:

Hommikusöögiks kostitas Kalle meid pannkookidega. Mõtisklesime just teemal, kelle heinamaal me siis pesitseme kas too ka pahaseks võib saada kui üks hommikune jooksja meid sõbralikult tervitades möödus. Tema maaomanik igatahes ei olnud. Võtsime hommikut rahulikult (see hakkas saama juba meeldivaks traditsiooniks). Kämpi asukohta me nüüd teadsime, oli vaja vaid leida selle sissepääs, kohale minna ja end sisse seada. Laagri sissepakkimisega saime enamvähem ühele poole alles poole ühe paiku.

Nüüd aga selgus tõsiasi, et see, mida me öösel kämpiks pidanud olime, ei olnud seda mitte. Keegi ei suutnud enam otsustada, mida ikkagi edasi teha või kuhu täpsemalt minna. Päeva popim küsimus oli “Ah?.. Mida?..”. Olime tõsiselt väsind, kiivrid-tropid vähendasid (loe: õigustasid) kehva kuulmisvõimet veelgi.

Tiirutasime segaduses ringi kuni meid ühel hetkel juhatati kõlava nimega Davy Cocketi Campi. Ohkasime kergendatult kui pärast väikest ekslemist suuri väravaid nägime. Aga lähemale jõudes puges kahtlus hinge – see polnud ikka see õige koht. Ja jõge ka polnud kõrval nagu peaks… Tundus, et registratsiooni töötajatel olid kämpimise kohta küsimused juba tuttavad. Vabandasid, et neil telkimisvõimalusi kahjuks pole ja andsid lahkelt ühe sellise kämpi voldiku.

Njaa, ka see ei tundunud SEE koht olema, kuid sellest hoolimata oli see ikkagi suur samm edasi. Otsustasime, et kui see ka vale on, loobume edasisest otsimisest ja suundume Bologna metsa kämpi, kust pidi ka rongiühendus Pariisi olema. Kuigi too asus Pariisist veidi kaugemal ja sinna oleks vaja olnud sõita läbi (või ümber) terve linna, teadsime me sellest vähemalt nime!

Juhatatud kämp asus suurest teest üsna eemal väikses külakeses (kus oli isegi bussipeatus olemas). Meeldiv ja abivalmis naisterahvas kurvastas meid kohe alguses teatega, et kahjuks nende kämpist rongid Pariisi ei käi, on vaid buss mõnel korral nädalas. Aga ta teab ühte sellist kohta Pariisi lähedal, kust rongid käivad ka Pariisi ja lubas meile sellest kohe koopia teha.

Oooo, lõpuks ometi hakkas tekkima väike lootus leida vähemalt midagigi sobivat. Hetke pärast tuli ta tagasi ja… ei või olla... See oli TÄPSELT sama kämp, mida me kõikse aeg olimegi otsinud! Uskumatu, aga me leidsime selle ikkagi üles. Ilma aadressi ja nimeta, kuid lõpuks ikkagi leidsime J Kilomeetrid kämpini möödusid lennukiirul. Värava taga tekkis hetkeks kahtlus, et äkki oleme jälle vales kohas. Kuid ei, kõik oli õige :)

Ilm oli super, uhuu-linnud laulsid puu otsas, jõgi voolas rahulikult kämpi aia taga – elu oli jälle ilus! Kohe korkisime lahti ka veini, panime telgid üles, nautisime dušši ja asusime Pariisi poole viivat rongi otsima. Kuna kell oli juba hiline, otsustasime kõigepealt Triumfikaare kasuks. Tundus, et rongkäik polnud lõppenud just mitte väga palju aega tagasi. Triumfikaare sisse sai ka ronida ja seda ei saand me mitte tegemata jätta, ka 7 euri eest mitte. Ülalt vaadates oli ümber kaare toimuv ringliiklus veelgi omapärasem kui maapinnalt vaadates.

Rahvast oli murdu, kõik kogunesid Eiffeli torni alla ilutulestikku vaatama. Vaatepilt oli tõesti võimas ja kestis ühtekokku oma kolmverand tundi. Kuna kuidagi ei tahtnud poole pealt ära minema, läks meil rongi peale poole minek veidi kiireks ja seda sellises meeletus rahvasummas. Et üksteist mitte silmist kaotada, sidus Mart pea külge oma punase vilkuva tule, ilma selleta oleks küll raskeks läinud. Igatahes jõudsime tänu sellele kenasti viimase rongi peale sibada.

Janc:

Kui me hommikul end telgist välja venitasime, oli usin Mart juba laagri poes väikse tiiru teinud ja värsket imepehmet saia ostnud. Sama usin Piret oli katnud lauakese kõrvaloleva kännu otsa. Kohvitasime ja kuulasime kõrvale Wingi raadiot ja vaatasime, kuidas uhuu-linnud puu otsas pesa punusid. Toimetamine edenes kuidagi aeglaselt, kuni hetkeni kui selgus, et kui me ei taha teise päeva eest maksta, siis peab plats kiirelt puhtaks saama.

Äkiline kiire jälle üle, tekkis plaan edasi (või hoopis tagasi) sõita Normandiasse. Eesmärgiks siis Ohama Beach. Aega ju meil nüüd oli, ma pidin Barcelonas olema alles pühapäeval ja Hispaania tundus juba väga käeulatuses olema.

Veidi üle 200km sõitu ja olimegi kohal. Kuid kuna kell oli juba hiline, olid kõik muuseumid juba kinni. Läksime siis edasi mere äärde, kuhu viisid väikesed, kitsad ja käänulised teed madalate majade ja Eesti rannikuäärset meenutava kidura võsa vahel.

Mart:

Kuna Normandia ning Omaha Beachi näol oli tegemist masendavate lahingute mälestuspaikadega, siis oli see enne Poolat pea ainus koht, kus miskit militaarkola eksponeeriti.
Jah, muuseumid olid kahjuks kõik juba suletud, samuti nagu ka meeriklaste surnuaed. Ilmselt kehtib ka ammukõdund laipadele öörahu ja kaheksatunnine tööpäev.

Liivast rannariba oli järskude kaljude vahel tegelt vaid miski 3-4 km jupp, kui sedagi ning just seepärast dessant sinna tehtigi. Seal oli võimalik randuda. Kuid see riba oli sakslastel hästi kindlustatud ning kahelt poolt võimsate patareidega kaetud. Arusaamatuks jääb, miks ei pommitatud neid rannakaitserajatisi enne dessanti esmalt sodiks, vaid lasti meeletu hulk ingliskeelset inimliha läbi sõjahakklihamasina. Minule jättis see paik rusuva mulje.

Janc:

Kuna hakkas juba vaikselt õhtuks kiskuma, asusime peagi ööbimispaika otsima. Edasi tulid lõpp armsad lilli täis väikesed külakesed. Iga küla sildi juureski rippus tavaliselt oma lillepott. Teed olid kitsad, kuid mõnusalt käänulised, kuna oli juba õhtu, siis ei olnud eriti vastutulijaid ka.
Ööbimispaika otsides leidsime ühe ESSO bensuka taga suure autoautokaravanidele mõeldud parkla koos muruplatsikeste, laudade ja toolidega, parklast äärest läbi viis tee kaugel eemal asuva häärberi poole.

Püüdsime leida mingeid silte või märke selle kohta, kas ööbimine võiks olla tasuline (see nägi lihtsalt nii hea välja), kuid asjatult. Sel õhtul oli õhtusöök eriti luksuslik: elusad vorstid, hunnik sibulaid, mexico-havai pata koos eelmise aasta Elbruse reisilt ostetud makaronchikutega, rikkalik juustuvalik (näiteks 594g Emmentali juustu maksis vaid 3.08 euri), roosa vein. No mida sa hing veel sooviksid J

Janc:

Hommikune ärkamine oli, nagu tavaks saanud, rahulik. Edasi võtsime suuna lõunasse. Seda oli kohe tunda. Kui algul oli 25 kraadi, siis varsti tõusis temperatuur juba 30 kraadini. Le Mansist juba õige suuna edasiminekuks üles leidnud, keeldus Mardi tsikkel aga ühel hetkel käima minemast. Jäle palav... Läksime Piretiga poodi midagi hääd ostma (kas pole kaval, seal on konditsioneerid andstuff), poisid jäid ratast uurima.

Näksisime poest toodud saiakesi ja jõime mahla peale, varjus polnd hullu midagi. Kalle tõi veel paki jäätist lisaks.Vahepeal viilisime kontakte ja poisid katsetasid tsikli peal mudi asjalikke tegusid. Wing aga ei tahtnud kõigest hoolimata käivituda. Starteri relee olla peetis. Kuna kell oli juba mitu, siis lappasid poisid tsikli kokku tagasi ja käivitamine toimus lihtsalt mutrivõtmega lühistades. Ette rutates tuleb mainida, et nii käis see reisi lõpuni.

Mart:

Tegelt ei keeldunud mu tsikkel mitte käivitumast, vaid hoopis käimast. Vaid mõni kilomeeter peale tankimist panin tähele, et bensunäidik kaotab potentsi. Kuna rämedat bensulebra tunda ei olnud ning mootor enam korralikult ei käinud, siis kahtlustasin kõige hullemat, et bens voolab lihtsalt läbi mootori ja selle reisiga on ühelpool. Kui jahutusventika välja lülitasin ning tuled maha võtsin, tuli ka näidikutesse natuke jäksu tagasi, kuid sära silmadesse ei toonud ka see muutus. Kuskil oli siiski suur kala ning järjekordset foori taga jauramist ratas enam välja ei kannatanud. Keerasin teelt kõrvale, lasin gaasi maha ning susssss.... oligi eeter pime. Mitte üks piuks ega tuluke. Ei mingit lootust.

Koorisime varustuse seljast, varjusime lagipähe kuumutava päikese eest ning tegime ühed närvilised virtuaalsuitsud ja arutasime edasisi võimalusi.

Naiskad läksid poodi, meie Kallega asusime wingielustamisega. Kõigepealt täkku. Koormus taga ka väjas süütega - otste ühendamisel kena sädemepilv. Järgmisena siis klemmid lahti ja otsad lihtsalt aku peale. Ei mingit särinat enam. Siis vool Kalle rattalt otse Wingi elektrisüsteemi. Jälle sädemepilv. Selge, kuskil suurem lühis käsil.

Niimoodi vaikselt harutades jõudis Kalle lõpuks järeldusele, et viga kuskil starteri relee kandis ning proovisime siis seda arstida. Lõpptulemusena jäi siis Piretile mõningane lükkamisrõõm ning startimiseks mutrivõti.

Janci etteruttavale kommentaarile võib tagantjärgi tarkusena lisada, et mutrivõtmestarter jäi kasutusse kuni Motosügiseni.

Janc:

Lõpuks saime linnast välja, mööda väikseid ja käänulisi N-kategooria teid. Kottpime. Le Blanci linnas saime ühest restorainist vett. Kuna olime tsikliparandusega mitu tundi ära raisanud, sõitsime sel õhtul pikalt. Esimest korda chekkasime öömajaks sobivat põldu alles veerand 12 paiku.

Muideks kui algul tundus hea ööbimispaiga leidmise tingimuseks olevat selle päevavalges otsimine, siis nüüd, olles pidevalt öö peale jäänud, hakkas see arvamus muutuma. Kui valges tundus, et ükski koht pole piisavalt hea, siis pimedas sobis tavaliselt kui mitte kohe esimene, siis teine koht juba ikka. Ja polnd neil ühelgi häda midagi.

Õhtul oli muidugi veel roosa vein, võileivad, hallitusjuust, singilõigud ja puljong sinna juurde. Oih sorry Kalle, see tähendab, et püreesupp :) Elu lõunas hakkas jumet võtma, väljas sügav öö ja sooja ikka 25 kraadi.

Janc:

Ka sel hommikul saime liikuma üsna hilja, alles 11 paiku. Hetkeks tuli õhtust saadik pilvedes kummitanud räige padukas ikkagi kaela, kuid selle sooja ilmaga polnud see miski probleem. Teed ilusate väikeste külakeste vahel olid käänulised ja mõnusad. Nende miinusteks oli aga see, et bensukaid ei tulnud ega tulnud. Juba eilsest saati. Ning veidi aja pärast sõitis Kalle end kuivale.

Seisma jäime ühes külakeses täpselt garaazhi ees, kus oli hoolimata laupäevast veidi ka inimesi liikumas näha. Kasutades rahvusvahelist (viibutades kanistrit ja tehes kurba nägu kõrvale) ja olemasolevat keeleoskust, saime teada, et lähim bensukas on umbes 10 km kaugusel. Kuna sinna sõit oli veidi keeruline, sõitis üks abivalmis kohalik sõitis oma autoga ees ja me järgi. Kallele saime selle maa läbimiseks SLR-i paagist veidi bensu soristada.

Bensukas oli selline veidi veider ja nägi üsna kiviaegne välja, samuti polnud seal 95, vaid ainult 98-t. Noh vahet polnud. Maksta sai ka siin vaid sulas. See väikestes kohtades sularahaga maksmine hakkas juba murelikuks tegema, sest sularaha polnud enam kellelgi eriti palju alles jäänud. Ühtegi panka polnud aga samuti tükk aega kohanud. Kätte oli saabumas aeg suurde maailma tagasi pöörduda. Võtsime mõned virsikud, Mart ja Piret kirjutasid veel mõned postkaardid ja viisid need la Post’i ära. Ning asusime teele.

Kiirtee leidsime kiirelt. Peale korralikku uhamist olimegi juba Toulouse’s. Palav, vahepeal näitas 35 kraadi, sõites muidugi polnud nii hull. Kuna meil (st. mul) hakkas juba ajaga kiireks minema, siis kasutasime kiirtee võimalusi maksimaalselt ära. Maksma läks see lõbu kokku nii 8 euri piires. Üldiselt kole andmine oli. Yäkk. Kell oli juba 7, olime juba linnast väljaviival teel kui Mart keeras ühe suuremat sorti mööblipoe hoovi sisse ja hakkas Wingil tagaratast ära kiskuma. Miski asi tegi hääli.

Mart:

No hakkas jah üks hetk Toulouses miskit kummalist vilinat tagarattast kostma ning see muutis ärevaks. Ning Wingi tagaratta ärakiskumine oli mul selle ratta juures pea ainus tegevus, mida ise teha mõistsin, siis otsustasingi igaks juhuks piiluda sinna tagareduktorisse.

Järjekordset rattaremondi algust pealt vaadates muutus Kalle nägu morniks ning tema suust väljus umbes järgmine sõnum: "Ma kardan, et see on alles algus". See ajas igatahes Piretile hirmu nahka ning eks mul endalgi ei olnud kõige parem tunne teiste kaugemaareisi tuksu keerata. Oli ju ikkagi risk tulla pea tundmatus seisukorras rattaga nii kaugele reisile.

Aga tagareduktorist me kriiskavate karjete põhjust ei leidnud ning ladusime ratta alla tagasi. Hiljem igatahes oli kõik vaikne.

Ainus asi, mis me sellest remondist targemaks saime, oli teadmine, et ühed nuudid tagaülekandes on viimase mineku peal ning targem on tagarattal sõidu üritamisest loobuda. Samuti muidu äkilistest kiirendustest ning pidurdustest.

Jälle tagantjärele tark olles jäi seekordne remont viimaseks suuremaks sellelaadseks ettevõtmiseks reisi jooksul ning ka nuudid elasid rahulikult hooaja lõpuni.

Janc:

Poolteist tundi hiljem olime jälle teel. Kiskus juba hämaraks ja kui lõpuks Foix’sse jõudsime, oli juba kottpime. Foix on selline kena mägilinnake ja ühtlasi viimane suurem koht enne Andorrat.

Niisiis hakkasime ööbimiskohta otsima. Öösel. Mägedes.. Jõudsime lõpuks välja ühele ringteele, kust sildid näitasid juba Andorrasse. Esimene valitud suund viis meid üha kõrgemale mööda käänulisi ja kitsaid teid. Ainuke plats, mis kuidagi kvalifitseerus, oli otse tee kõrval ja majade vahel, lisaks tundus olevat märjavõitu. Otsustasime, et see meile ikkagi ei sobi. Tagasi tuldud teed.

Mart läks chekkima kohe ringtee kõrval olevat väikest puudega heinamaad kõrgendiku peal. Varsti oli ta tagasi uudisega, et plats sobiv. Ja et olevat täitsa laevatatav tee. Mart ise ütles. Noh, tee oli selline laevatatav jah, eriti kui kujutleda, et sõidad tormisel merel J Heinamaale “üles” sõiduga oli veidi keeruline, kuid kõik said kokkuvõttes hakkama. Olime sõidust üsna läbi ega viitsinudki tõsisemalt süüa teha, keetsime vaid teed ja näksisime niisama võileibu kõrvale.

Mart:

Hommikul saime päris vara laagrist minema, aga sellest hoolimata oli teel meiega samas suunas vääääga tihe liiklus. Ja eelmisest õhtust meenus samas täpselt vastupidise suunaga pidev autodevool. Sellisele liikumisele saime seletust esimesse Andorra linna jõudes, kuhu enamus sellest autodevoolust pidama jäi ning vajus laiali mägede külgedele rajatud lugematutele parkimisplatsidele. Põhjus? Kaupade hinnad Andorras, peamiselt alkoholi ning kütusehinnad.

Ka meie tankisime Andorra "odavat" kütust ning seejärel siirdusime juba selle kauni mägiriigi sisemaale. Selleks oli vaja ületada kõigest 2450 meetri kõrgusel asuv kuru (vaid 650 meetrit madalamal meie möödundaastase reisi kõrgeimast punktist) ning keerutada end mööda serpentiine tagasi alla kaunisse suvesooja orgu. Esimesest peatuspaigast alates kuni õhtuni välja põdesin kerget mägihaigust kerge uimasuse ja mitte kõige parema olekuga.

Janc:

Jõudes Andorrasse shoppasime alustuseks veidi ja saatsime kodustele postkaarte. Mart hankis kusagilt kohaliku kaardi ja haudus (Kalle suhtes) salakavalt plaani ronida ühe pealinna lähedal asuva mäe otsa. Andorra on väike, läbi riigi läheb vaid üksainus tee kui paari kõrvalharu, mis kaardilt vaadates mägede rüppe ära lõppevad, mitte arvestada.

End trafficust läbi surunud, leidsime täiskiilutud parkla servas nurgakese kuhu tsiklitega peatuma mahtusime. Jube palav. Vaielnud ägedalt (loe: aeg-ajalt poetas keegi vaikselt midagi oma arvamuse taolist) selle üle kas sööks pizzat või otsiks parem mõne toidupoodi. Võitis poeplaan. Veidi eemal üks neist oligi – kena nimega Monsa.

Kätte oli jõundud lahkuminemise aeg, kell hakkas 12 saama. Kuigi kaardi järgi otsustades eksimist ei saand olla, pildistasin igaks juhuks Andorra kaardi oma fotoaparaadi sisse ära ja asusin Hispaania poole teele. Järgmine kohtumine pidi olema täpselt nädala pärast pühapäeval.

Mart:

Peale lahkuminekut ei tahtnud ma sugugi leppida mingisuguse kõrguselt teise mäega ning otsustasin üritada ikka seda kõige-kõige. Andorras on selleks Como-Pedorosa nimeline tipp 2942 meetriga.

Sinnapoole me oma rattad siis pöörasimegi ning peale mõnekilomeetrist mööda kõrvalorgu ülesvonklemist olimegi tõstukijaamas, mille abil pidi saama vähendada jalavaeva matkarajale ning sealt edasi tippu jõudmiseks.

Kõigepealt jagelesime kolmest neljani, et kas üldse minna, kas täna minna, kas maksta tõstuki eest jne. Aga kuna olin Piretile lubanud ka mägesid ja nüüd tema suhteliselt pettunud nägu nähes otsustasin siiski minna. Ja tõstukiga, et saaks kiiremini.

Tõstukijaama all oli väike urgas nimega Surf, mille ette jätsime rattad ning sisse töötajate ruumi kiivrid.

Leppisime kohe alguses kokku, et täpselt kell kaheksa keerame tagasi, ükskõik kui kaugel me parasjagu ka poleks. Matkaraja kirjelduse järgi pidi selle läbimiseks kuluma 5 tundi, aga teadsin juba, et me suudame käia ikka palju kiiremini, kui need arvestused. Aga seda me ei teadnud, et matkarada algas kõige ülemisest tõstukijaamast, meie aga asusime tagasipööramise hetkest nelja tunni, kogu tõstukitepikkuse ning kahe oru, ühe kuru ning liustikujäänuse kaugusel.

Aga me läksime siiski. Tõstukiga saime vaid ühe jaamavahe sõita, ülemised ei töötanud. Sellest sai üks mõnus jalutuskäik kesise pikniku ning vaheldusrikka maastikuga. Palju kividel turnimist, Piretil ka tehnilist kaljuronimist ilma julgestuseta, lumes sumpamist, mudas mätsimist ning murul astumist. Aga kell kaheksa ja mõni minut oli Piret esimesena tipus, paar mintsa hiljem ka meie Kallega. Tipp ei olnud küll päris Como - Pedoroso, aga 2828 m oli ta ikkagi. Tegime tipupildid, saatsime sõnumid ning siis kohe alla tagasi, sest pimedus ei tule sealmaal mitte pika eha peale vaid ikka järsult ning selleks ajaks pidime võimalikult all olema. Ka tipuõlle joomise lükkasin edasi ajani, kui tee kaharajaliseks läheb.

Enne pimedat saime küll tükk maad madalamale, aga ka metsa sisse. Õnneks olid teerajad heledatest kividest ning helendasid muu tumedama taimestiku taustal. Alla tõstukijaama juurde tagasi jõudsime 10 minutit enne ühtteist.

Surfi tagasi jõudes küsis baarman, et kas tahame kiivreid või sööme kah. Kuna seljataga oli pea 7 tundi tubli trampimist, siis olid kõhud tühjad ning meeleolu kõrgendatud. Otsustasime ka süüa ning tellisime korralikud praed, majaveinini ning -salati. Toit oli suurepärane, vein sellekevadine e. keskpärane, kuid sisaldas siiski paraja koguse turgutavat alkoholi. Ja kuna õige motomatkaja täis peaga ei sõida, siis valisime ööbimispaigaks paar meetrit madalamal asuva parkimisplatsi tagumise nurga ning veeresime mootoreid käivitamata kõrtsu eest otse selleöisele krundile.

Vahetult enne telkipugemist saime ka kohalikest ametimeestest külalised, kes olid meie sealoleku üle sama üllatunud kui meie nende saabumise üle. Aga situatsioon lahenes siiski rahumeelselt, meie võisime telki pugeda, nemad ajasid oma hädad natuke maad eemal ära ning lahkusid oma öiseid salapäraseid tegusid tegema.

Järgmine päev algas ilma hommikusöögita, kuna mundrimeeste käimlas ei olnud isu einestada. Pakkisime end kokku, veeresime alla Andorra La Vellasse tagasi, shoppasime, Kalle jäädvustas end ajaloolise tõe jaluleseadmiseks Andorra autonumbri taustal ning siis juba läbi tollipunkti Hispaaniasse. Kiire meil ei olnud, kiirteele raha ei kulutanud ning nii töristasimegi mööda shikaane mägedest alla Katalooniasse, teel ning teede ääres ohtralt camionezeid. No juba Prantsusemaalt alates jäid pidevalt silma hoiatavad sildid nagu "Sortie de Camionez", Hispaania pool asendusid need "Salida de Camionez" nimelistega. Maakeeli tähendab see hoiatust teetöömasinate eest.

Keskpäeva paiku tegime söögipeatuse ja pidasime puude vilus kivi otsas oma esimest siestat ning toitsime hiidsipelgaid kalakonserviga. Hispaanias oli ikka tõeliselt soe, aga me ei olnud veel õnneks kuigi madalal ning ka merest mitte liiga kaugel, seega esimese hooga tapvalt kuumaks ei muutunud. Ning mere poole edasi me liikusimegi, sihiks esmalt Tarragona ja sealt edasi mööda mereäärset N340 teed mööda alla Gibraltari poole. Tarragona juures täiendasime mega-hüper-giga-supermarketis oma toiduvarusid, eksisime natuke ära ning siis sõitsime juba mööda valitud suure rekkaliiklusega tasuta väiketeed mööda Valencia poole, kuni jäime ööbima Vinaros'i kämpingusse samanimelise linna külje all.

Pariisist alates polnud me vett välispidiselt kasutanud, seega parkisime end Kalle vastuseisust hoolimata maksulisele 7x2m hekiga ääristatud krundile, ümberringi end karavaniautode laagris igati koduselt tundvad uue suure kodumaa lõunaosariiklased. Meist vaid paar kilomeetrit eemal, kuid esialgu ometi nii kättesaamatult kaugel sini-sinine Vahemeri, paarisada meetrit eemal nii sini-sinine klooriveebassein ning otse krundi piiril töötav veekraan. Hämmastav luksus. Usin Piret pesi pesu, riputas õhtul ilusti kuivama ning pakkis hommikul märjalt kohvritesse. Õhk ümberringi oli niiiii kuramuse niiske nagu vaesemehe saunas, kus keris soojeneb sinna peale visatud kuumast veest.

Hommikul ärgates ei kiirustanud, sest aega oli meil selles luksuspaigas viibimiseks tervelt keskpäevani ning nii mulistasimegi reisi esimesed mulistamised ordnungiriigi vihmavalingute järel soolase merevee asemel hoopis kloorises basseinivees. Aga päris ausalt - see ei vähendanud naudinguid kuigivõrd, sest ilm oli juba jõudnud näidata meile oma soojemat poolt.
Sõidupäeva alustades ei oleks me kuidagi julgenud loota, et järgmised telgivaiad surume pinnasesse pea 800 km kaugusel.

Algatuseks oli hulk hullumeelseid kilomeetreid kummaski suunas üherealisel teel ühtlaselt aeglaselt kulgevast veoautoderivist möödumistega, kohutav laibalehk ehk hispaaniahais, ning palav niiskus või niiske palavus - kuidas soovite.
Kalle seda lebra ei tundnud, Mart ja Piret aga küll.

Peale tunnikest Valencia liikluses ekslemist leidsime jälle õige teeotsa kätte ning sügasime endiselt mööda N340 allapoole, vahelduseks ka rannikust eemale, veel soojemale sisemaale. Aga kui siis Alicant juures tee jälle ranniku lähedale jõudis, oli kohalikel ilmselt maksukogujate putkade jaoks ehitusmaterjal või eurorahad lõppenud ning edasi sai 2+2-rajalist kiirteed kasutada ka juba vaene eesti motomatkaja, kel raha arvestatud vaid bensiini jaoks ning toit käruga taga. Igatahes jätkus seda tasuta teed kuni pimedani järgmiseks viiesajaks kilomeetriks.

Edasine oli sel päeval juba puhas mõnu 130-140 km/h kuni Almeriani, kus tankisime ning läks pimedaks. Kuigi Almeria tanklas kohatud ungari slovakist DR650l matkaja hakkas juba sel ajal ööbimiskohta otsima, otsustasime meie siiski vee edasi sõita. Kuid me ei teadnud, et kiirtee lõpeb ning edasi läheb rannakaljudel vaheldumisi merepinnal ning siis jälle mitmekümne meetri kõrgusel vonklev väike teeke, mis paigast ära Wingi tulega mitte mõnus sõita ei olnud.

Kaugelt peale keskööd jõudsime Motrili, kust keeras tee Granada poole. Keerasimegi sellele teele, sest rannakaljudel me sobivat ööbimiskohta ei silmanud. Ning ega seda ka siin eriti ei olnud, kuid siiski leidsime ühe sissesõidu tundmatute tsitruseliste kanalitega niisutatavasse istandusse.

Olime juba omadega nii läbi, et ei pidanud paljuks panna telki puudealusele kõvakskuivanud künnivagudega kivistunud pinnasele, mis muutis selleöise magamise eriti omapäraseks. Igaüks sobitus oma külje alla jäänud mügarikele võimalikult mugavalt ning uinus kohalike autode valgusvihkude sähvides rahutusse unne, taustaks kõrvulukustav sirin miskisugustelt tirtsulistelt.

Uus hommik oli jälle varajane ning esialgu toiduvaba, sest selles ülesküntud paigas ei olnud eriti kohta mõnusaks hommikueineks. Gibraltri poole viivalt teelt aga põikasime kõrvale sellepärast, et võtta ette järjekordne retk mägedesse, seekord siis mandri-Hispaania kõrgeimasse punkti - tippu nimega Mulhasen (nagu üks rännumees kirjutas, tuleks seda hääldada kui "mullaseen") Sierra-Nevada mäestikus Vahemere rannikul. Sierra-Nevada muide on talviti suurepärane suusakuurort, vaevalt 50 km vahemere rannikust eemal.

Hommikusöögiks leidsime ühe megasuure tammi ning sõidutee vahel asuva platsikese umbes 10 km jagu ööbimispaigast eemal ning siin lahvatas ka matka esimene tõsisem konflikt, kui Piret toppis oma nina Kalle pärusmaale - kambüüsi ning otsustas ise riisihelbeputru keeta. Seda muidugi öelda ei tea, kaua Kalle viha pidas või kas ta üldse vihaseks sai, aga igatahes niipalju viisakas ta oli, et putru ta sõi ning pahurat nägu liiga pikalt ei näidanud.

Järgmised u. 40-50 km keerutasime muudkui üles mägedesse, lähedalt mööda algul eemalt pisikestena paistnud tuulikute generaatoritest ning hiidsuurtest labadest, painutasime lugematul hulgal vasak- ning paremkurve üha kitsamateks muutuvatel teedel. Lõpuks lõppes ka asfalt, aga Osvaldi seal näha küll polnud.

Kui olime mööda kruusa-liiva-tolmu miski turistiväikebussi järel logistanud juba lugematu hulga sik-sakke, parkisid nad oma aparaadi tee kõrval olevale platsile ning nende eeskujul ka meie. Kalle tegi mõned ilu- ja reklaampildid endast ning rattast jälle rohkem kui 2 km kõrgusel merepinnast. Teist korda tema kui igati korralik motomatkaja ei olnud enam nõus jala mäkke minema, vaid tahtis lõpuks ka puhata ning rannamõnusid nautida. Piret ja Mart, riietasid end ümber jalgsimatkajateks, unustasid üldse miskit närimist kaasa võtta, niristasid ojast pudelisse loodetavasti puhast mäevett ning asusid paarkümmend minutit enne ühte teele tipu poole. Kalle läks alla tagasi mereranda puhkama ja ka ööbimiskohta otsima.

Kui mägilased olid pea tunnikese roninud, jäi teele infotahvel panoraamfoto ning seletava jutuga eemal paistvatest mägedest ning muudest vaatamisväärsustest. Seal olid nii Gibraltarikalju kui Maroko, Vahemeri ja muud mäed - ühesõnaga palju huvitavat, mida me aga ei näinud, sest vaatevälja varjas merest aurava niiskuse pilv, mis ei kadunud ka öösel.

Peatselt jõudsime ka esimesse tippu, mille kõrguseks märgiti u. 2600 m. Tipust paistis selgelt kätte ka juba enne silma jäänud ümbruskonna kõrgeim mägi ning nüüd tegi Piret avastuse - see on ju veel peaaegu kilomeeter kõrgemal, aga ta ei näe kõrge välja. Järelikult on ta ikka päris kaugel. Otsustasime siiski minna ning edasine oligi üks pidev minek. Muudkui käisime ja läksime, läksime ja puhkasime, käisime ja koperdasime, sammusime ja astusime, tuul puhus ja läks jahedamaks, astusime ja turnisime, ülevalpoole hingeldasime ja puhkasime ja astusime ja hingeldasime ja tuul puhus.

Lõpuks jõudsime üles lukustatud Neitsi Maarjate ning kaljukitsede juurde. Järelikult tipp. 3481 meetrit. Ei olnudki nii lihtne. Kitsed vahtisid meid selliste nägudega nagu oleksime me neile võlgu või pileti eest maksmata jätnud ning kui me neile midagi ei andnud, siis lakkusid kaljut edasi. Sest midagi seal ei kasvanud, kuid koguaeg nad pead maa poole painutasid ning midagi sealt otsisid. Ilmselt lakkusid ikka kaljut.

Tegime pilti, avasime tipuõlle seekord tipus, aga kuna tegemist oli SanMigueli õlle ning jaheda tuulise ilmaga, siis jäi pool sellest tippu ohvriks kitserahu häirimise lepitamiseks. Või siis janukustutuseks järgmisele turistile. Alla astuma hakkasime u. 5 paiku ning paari tunniga jõudsime sigaväsinutena tsikliteni. Aga kuna sealkandis läheb vara ja äkki pimedaks, siis ei olnud aega pikalt lösutamiseks, sest mittemidaginäitava tulega ei ole just kuigi mõnus mägiteid keerutada ning tahtsime ülemistest kitsastest orgudest enne pärispimedat välja jõuda. See peaaegu õnnestus ning vahetult enne pimedat sukeldusime ülevalt pilvena paistnud niiskesse ja sooja Vahemereuduüska, kus enne normaalsed riided üsna kiirelt muutusid niisketeks kleepuvateks kaltsudeks.

Keerutasime end mereni välja ning panime mööda rannikut Malaga poole minema, kus Kalle pidi meid ootama ööbimiskohaga kandikul. Kohtudes aga pirtsakatele mägilastele väljavalitud koht kohe üldse ei meeldinud ning nii jaurasime parema koha otsinguil rohkem kui poole ööni, kuni üks hetk otsustasime rannikust taas eemalduda ning sisemaa poolt midagi leida. Poole kolme paiku leidsimegi ühe orgu viiva kõrvaltee kurvi peal telgisuuruse maalapi ning püstitasime sinna oma elamu, et magada üks sõõm mägilasund.

Hommik ei tabanud meid õnneks liiga vara, vaid alles siis, kui usinad hispaanlased oma ennesiestaaegseid toimetusi olid peaaegu et lõpetamas. Aga vaade oli ilus - allasuvale orule ning vastasnõlval seisvatele lobudikele (võibolla ka majapidamisele). Kui Kalle kaameraga vehkides meie unikaalset ööbimispaika jäädvustas, sõitis mööda kohalik ilmselt põlluharija ning tema kõrval istuv naine lehvas meile rõõmsalt. Kas nüüd kaamera või muu pärast, igatahes ei paistnud kumbki meie sealviibimist pahaks panevat ja me pakkisime oma kola rahus edasi.

Jälle ei kvalifitseerunud me ööbimispaik söögipaigaks ning olime sunnitud hommikupalata lahkuma. Aga ei häda, täiendasime varusid järjekordses mega-marketis ning võtsime suuna Marbella poole, lootuses samuti alustada tõelist puhkust mere ääres.

Kuskil me selle mere ja ranna ka leidsime, ujumas käisime ning kaasasolnud arbuusi nahavahele ajasime ning peale pisikest pruunistamist tulikuumal rannaliival jätkasime teekonda juba oma reisi peamise eesmärgi - Gibraltari poole.

Marbellast ja tema liiklusummikutest möödapääsemiseks maitsesime lõpuks ka hispaanlaste röövellikkust kiirteemaksude kogumisel. Kui palju täpselt me maksime, seda ei mäleta, aga selgelt on meeles tunne, et eurosid küsiti nende väheste kilomeetrite eest ebaausalt suures koguses.

Aga ühel hetkel oli ees pikk järjekord ning selle taga midagi tollipunktide sarnast. Hoooo, kohal! Gibraltar! Sisenesime meie reisi järgmisesse riiki, sest on Gibraltar UK alla kuuluv maatükk. Õnneks on liiklus seal samapidine Hispaania ning muu normaalse Euroopaga, seega probleeme ei tekkinud. Ka kehtib seal kaks valuutat paralleelselt - euro ning nael.

Tiirutasime siis nendel kitsastel tänavatel kuni meri vastu tuli ja kuhugi enam minna ei olnud. Isegi poe peale oli kirjutatud, et viimane Euroopas (ähh, odav reklaamitrikk, sest ei ole see Gibraltar midagi Euroopa lõunapoolseim punkt).

Igatahes olime nüüd kohal, Gibraltari kalju kõrgus otse meie ees ning paras aeg oli läbi viia fotosessioon faktide jäädvustamiseks.

Tagasi sõites oli selgelt tunda, Wing on selle paiga jaoks liig suur ratas ning parim vahend liikumiseks on kohalike suure poolehoiu võitnud pisikesed ristirästi sebimist lubavad rollerid.
Spaaniamaale tagasi jõudes täiendasime jälle oma vee- ja toiduvarusid ning jätkasime matka veelgi lõunapoole, et mitte sama teed mööda tagasi Barcelonasse sõita. Kuna olime palavatest päevadest ning ohtrast füüsilisest tegevusest ropult ligased, tahtsid Mart ja Piret jälle kämpas ööbida, Kalle pidi enamuse tahtele lihtsalt järgi andma.

Ööbimispaigaks sattus seekord Tarifa kämping samanimelise poolsaare tipus ning mis kaardi järgi tundub tõesti Hispaania ja Euroopa lõunapoolseim nurk olema. Möllisime end sisse ning parkisime asjad meile eraldatud platsile, naabriteks seekord noored madalmaadest. Ja oleku järgi tundus, et surfarid. Kolistasime meiegi peale palavat päeva siis veel õhtuseid rannamõnusid nautima ning see oli tõeline mõnu. Lained polnud küll hiiglaslikud, kuid seeest jõulised. Need olid ookeanilained. Igalpool ümber kämpa vedeles kuivama pandud purjelaua ning muud veemõnude nautimise varustust ning nagu hiljem välja tuli, on see paik väga populaarne ka eestimaiste surfarite seas. Õhtune ennemagamaminek kulges ilmselt arbuusi ja veini tarbides ning päevamuljeid pajatades.

Uus hommik rabas suvitajate laagrit väikese vihmasagaraga, mis pani kogu platsi kihama nagu sipelgapesa. Ühtäkki tormas igast telgist ning karavanist välja mõni tegelane, kes asus kibekiirelt kuivavaid kaltse nöörilt kokku kahmama. Kuid õnneks see vihm selliseks ehmatuseks ka jäi ja rohkem ta inimeste tegemisi sel päeval sealkandis ei häirinud.

Meie päeva sisustasid sel päeval ohtrad kilomeetrid tulikuumadel teedel, paar rahakogujat Cadizi ja Sevilla vahelisel kiirteel, tuulikupõllud kümnete valmis ja alles rajatavate generaatoritega.

Sellesse pikka päeva mahtus ka meie reisi kuumarekord, kui kuskil sisemaal näitas termomeeter varjus kuskil 47 plusskraadi kanti, väikest viga arvestades vähemalt 45 kraadi. Kui tavaliselt on gondli tagant kätt välja pistes tuuleõhk meeldivalt jahutav või suisa külm, siis siinkandis oli see tuuleke kõrvetav. Vee seespidine tarbimine ei aidanud enam ammu, küll aga aitas päris edukalt ning pikaks ajaks pea märjakskastmine.

Aga teed on sealmaal head, enamjaolt ikka 2 rada kummaski suunas, siledad ja sõita võib kiiresti. Parasjagu oli ka reede õhtu, meie teel Madriidi poole ning kogu ülejäänud progressiivne hispaanlaskond teel Madriidist välja nädalavahetust veetma. Seega ei olnud meie suunas ka ummikuid.

Enne ööbimajäämist jõudsime veel shopata Madriidi lennuvälja lähedal asuvas supermarketis ning ööseks maandusime esimese katsetuse peale leitud laagripaigas põõsataguses põlluservas. Une meelitasime kohale veini, õlle ning Kalle valmistatud suurepärase õhtusöögiga. Õhtuks oli ka temperatuur juba normaalne, u 36 kraadi.

See järgmine päev oli siis vist laupäev, mil meie laagrist möödusid varavalges põllumees, põline ja rikas. Esimene kombaini, teine traktori ning kolmas autoroolis.

Päev algas rahulikult ning eesmärgiks Barcelona. Eelmise päeva tubli läbisõit, üle 800 km, lubas meil seda päeva suhteliselt rahulikult võtta. Ka ilm ei peedistanud meid enam nii hirmsalt. Päikese kõrgemale kerkides 42 kraadini tõusnud õhutemperatuur tundus juba täiesti talutava soojusena, mis eriti ei häirinud. Küll aga kimbutas see Wingi, mille mootor kippus aeg-ajalt liig soojaks minema. Samuti väsis sel päeval üks gondli kronsaks olev pikuti nurgast poolitatud vinkelraud, mille tulemusena kukkus peaaegu küljest üks mittetöötav koletuli ning Wing jäi ühesilmseks. Gondli enda kinnitasime enduromeeste põlise tava kohaselt nipukatega ning see süsteem töötas pisukeste modifikatsioonidega kuni hooaja lõpuni.

Ka sel päeval ei jätnud meid maha juba eelmistel päevadel teeäärsete küngaste otsa paigutatud härjad ning kidramehed ning ühe me püüdsime ka oma pildikasti.

Barcelonasse jõudes eksisime algatuseks väheke ära, aga kaardi ning juhatuste abil leidsime lõpuks ka otsitud kämpingu otse Vahemere rannal. Peaaegu. Seekord eraldas kämpat merest tiheda liiklusega autotee ning taradega piiratud raudtee ning mereni pääses kusest haiseva tunneli kaudu. Aga hais eestlast ei tapa ning suplemas me igatahes käisime veel selsamal õhtul.

Kosutanud oma ihu ja hinge soolase mereveega, otsustasime jätta rattad omapead kämpingusse ning teha väikese treti rongiga Barcelona kesklinna, et tutvuda sealsete öiste vaatamisväärsustega. Koba peale valisime rongist väljumiseks just selle metroojaama, mis on kuulsate värvilist vett purskavate kaevude kõrval. Ilusad teised. Samuti leidsime üles selle linna triumfikaare ning tegime mõned ebaõnnestunud pildid sellest ehitisest. Töllasime veel linnas ringi, oli seal ka üks Gaudi kujundatud või kuidagipidi temaga seotud katedraal ning siis oligi meile lubatud tunnike otsas ja pidime oma viimase rongi peale minema.

Õhtune metroo oli huvitav, samuti seltskond vagunis. Üsna meie kõrval olid kaks purupurjus venekeelset kolli, kes tundsid end vabalt kui inimesed, kes arvavad et keegi neist aru ei saa. Üldiselt rõvedad tegelased olid. Koju ehk kämpingusse jõudsime normaalselt, pakatamas elamustest, mis me tunni ajaga Barcelonast korjata olime jõudnud.

Janc:

Nädalake mu konverentsi oligi läbi saanud. Kuna kogu asi oli toimunud muidugi siseruumides, tähendas see seda, et kuigi taevas säras kogu aeg päike, sai seda nautida vaid mõned minutid hommikul ja õhtul. Nii juhtuski, et peale nädalast Hispaanias olekut olin ma jätkuvalt lumivalge (kui mitte ütelda, et surnud kana värvi lilla).

Suhtlesime SMS-idega ja kaarti chekates selgus, et mu reisukaaslaste kämp oli üsna lähedal. Teades Barcelona liiklust, polnud sugugi veendunud, et selle koha kohe ka üles leian. Aga õnneks oli selle leidmine tõesti lihtne. Kuigi esimesel korral õigest kohast mööda sõitsin ja mul tuli kitsastel ühesuunalistel kaldus tänavatel veidi tagasi ukerdada, olin poole tunniga kohal.

Kämp asus põhja pool Barcelonat täitsa tee kõrval, meri paistis üle tee kätte. (Kahju)rõõm oli näha, et teised olid peaaegu, et sama valged kui mina J Piret kaebas kohe, et poisid ei taha kuidagi rannas käia, aga nüüd olevat sellega lõpp. Otse loomulikult nii saigi – päike ja suvi ootasid meid! Poisid pakkisid asjad kokku ja alustuseks, kuna campis olemise aeg pidi läbi saama alles 12, tegime esimesed kiired suplused värava juures asuvad basseinis. Mart suutis välja kaubelda loa hoida veel tund aega oma rattaid nende parklas.

Ladusime sõiduriided ja muu kraami tsiklitele ja püüdsime tekkinud tohutut kuhja spandritega kuidagi ühtlasesse puntrasse kinnitada, saapad ladusime lihtsalt tsikli alla ritta ja kohe randa. Meri oli uskumatult soolane, aga pärast veest tulekut sai rannas olevate duššide all end üle loputada. Vedelesime algatuseks tunnikese vahepeal end päikesekreemiga üle määrides, väikese jume saime igatahes peale.

Edasi Prantsusmaa poole, sooja 37 kraadi. Õhtupoole tegime veel väikese pausi viimases Hispaania linnas Fleure’s. Sõime pizzat ja uudistasime saabuvas päikeseloojangus äärmiselt veidra olemisega pilvi, millest osa nägid välja kui tulnukate laevad “Iseseisvuspäevast”. Üle mägede sõites oli kohutav tuul, käed olid ratta teel hoidmisest täitsa surnud. Prantsusmaa. Nagu kombeks, jäime ka sel õhtul päris pimeda peale.

Sel hommikul kasutas Kalle ära viimase pannkoogijahu. Peale sellist kohutavat olukorda tekkis muidugi paanika, nutt ja hala, et meil pole mitte midagi süüa, sest kõik on otsas! ;) Kui enne kümmet juba pakitud olime ja teele asutasime, oli sooja juba 27 kraadi.. ja see otsustas asja – järelikult rannapäev! Veidi enne Sête'i algasid tee ääres paistma liivased rannad ja kutsuv meri.

Noh, ega me end kaua kutsuda ei lasknud. Kuigi vesi tundus esimese hooga sutsu jahedavõitu, see meid ei seganud, eriti Piretit, kes oli kogu aeg vees jalad taeva poole. Ise põhjendas ta seda teokarpide otsimisega, aga me kõik saime aru, et tegelikult on ta eelmises elus vist hüljes. Huvitav, et siin tundus vesi enam mitte niijubesoolane kui Hispaania rannikul. Rannad olid suht vaba käitumisega, nii umbes veerand naisterahvastest ei kandnud peale pükste rohkem midagi :)

Õhtu saabus üllatavalt kiirelt. Tegime poes väikse arbuusiringi, lisaks väike roosa vein (mis osutus küll räigelt hapuks). Kuna meil oli ju puhkus ja rannahooaeg, hakkasime laagripaika otsima juba “varavalges”. Maastik oli selles mõttes kehvake, et häid telgiplatse tundus vähe olema. Varsti leidsime siiski ühe sobiva teeotsa, mis viis heinamaale, mille juurest voolas mööda väike venire. Sellest piisas, et tuli esimest korda Off sääskede peletamiseks välja otsida.

Tavaline Hommikune Arbuusisöömine. Otse loomulikult planeerisime järjekordset rannapäeva :) Leidsime sobiva campi veidi enne St. Tropezi otse mere külje. Nii juhtuski, et juba täiesti keset päeva olimegi järgmises laagripaigas. Telgid kiirelt püsti ja kohe randa, mis oli u 200m kaugusel üle tee minna. Rannast tagasi tulles tegime veel väikse pärastlõunase uinaku. Vot see on puhkus :)

Kämp oli üsna tasemel, laagriplatsil oli oma pood, restoran, baar ning kohalik tantsuplats. Sildid teatasid, et järgmisel päeval esineb siin isegi tsirkus. Lõunamaa kombele vastavalt ostsime lisaks muule ka veini. Õhusöök oli rikkalik, kartulipuder, vorstikesed, kurgisalat tilliga. Kalle avas pidulikult Pilleka pühendustega Memme Musi, mis pannkookidega imeheä maitses.

Arutasime, kas minna ööujuma, magama, kohalikule diskole või linna uudistama. Linnakäik tundus neist parim mõte olevat. Kaart ütles, et mitte eriti kaugel asub miski sadama moodi näiv koht nimega Port Grimaud. Koht ise polnud nii väga lähedal sugugi, aga kindlasti oli ta vaatamist väärt – väike linnake veel peal, lugematu arv sildu, luksusjahid kai ääred, oma kirik ning otsatu poekeste ja restoranide rida igas suunas.

Hommikukohvi Memme Musiga. Kiired ujumised ja viimased suvepuhkuse nautimised. Kell 12 regisime end kämpist välja. Läks pisut kiireks (no millal poleks meil väljaregimisel kiireks läinud). Vaadates seda meeletut liikust, mis pulbitses juba vaid üherealisel teel, otsustasime, et St. Tropezi sisse siiski sõitma ei hakka. Seega läksime tagasi (St. Tropez asub poolsaare tipus). Teed olid kitsad, tõusede ja langustega ja kõikjal oli kilomeetrite viisi ummikuid. Õnneks oli igal poole maha joonistatud tsiklitele spec rajad (loe: põikitriibuline ala kahe raja vahel ;) ), mida me varsti muude kaherattaliste eeskujul samuti kasutama hakkasime ning seetõttu liikusime võrreldes autodega päris eduliselt edasi.

Cannes ja Nizzast möödusid kiirelt. Monaco meenutas veidi Andorrat, sama mägine, kitsas, käänuline. Mart orienteerus selles teederägastikus kindlalt otse Monte Carlo Casino ette (pärast küll selgus, et tema orienteerumisega polnud sinna jõudmisel eriti midagi ühist ;) ). Rahvast oli palju. Väga popp tundus olevat end kasiino juures seisvate luksusautodega koos pildistada. Üks paarike küsis meilt, et kas me ei tea, kus veidi odavalt süüa saaks. Nägime vist parajalt kotikud välja J Aga jah, hinnad olid tõeliselt kõrged, kui üks väike jäätisepall maksis juba 4 euri, siis prae hinda ei tahagi eriti enam teada. Leidsime, et Monaco vaatamiseks on efektsem ilmselt öö kui ta üleni tuledes särab, aga ka päevavalguses oli ta päris kena. 

See oli viimane hüvastijätt merega. Edasi tulid juba mägiteed. 21km Itaaliat. Veidi Prantsusmaad. Jälle Itaalia. Kuna Itaalias on metsikult telkimine ametlikult keelatud, otsisime seekord öömaja hoolikamalt. Puudesalusid oli igal pool küllaga, kuid ühelegi neist ei pääsenud ligi, kõik olid kraavidega ära eraldatud. 3-4 maisipõldude vahele minevat teeotsa sai läbi uuritud, enne kui üks viimaks sobis, väljas oli juba kottpime. Sel õhtul veini polnud (eh..), olid eelmise aasta Elbruse reisist pärit venemaa nuudlid ja mõned sasiskid.

Plaanisime küll hommikul igaks juhus juba kell 6 ärgata, et kohalikkudele vahele ei jääks, kuid tänu harjumusele hommikuid “rahulikult võtta”, magasime sisse. Õnneks polnud sellest midagi hullu. Teele jäänud Itaalia supermarket oli nii odav, et shoppasime veidi tõsisemalt, seekord võtsime veini lausa mitu. Vastukaaluks odavale veinile, ei ole seda Itaalia teed kohe mitte.. Kui me lõpuks Austriasse jõudime, oli Kalle pisut turris, sest sel päeval oli meil kahepeale teedele miski 50 euri ära läinud, osa oma tähelepanematuse tõttu.

Austriaga sai suvi siis otsa. Õhtupoole päris jahedaks, välja tuli otsida nii kindad kui fliis. Öö tuli kiirelt, kuid keerasime korraks sisse teel jäävasse Innsbrucki kesklinna ja tegime Triumfikaare juures väikese kultuurilise peatuse. Linnast läbi, läksid teed kole mägiseks. Tekkis juba väike kahtlus, et selle öö peale me tsikli seljas mööda saatma. Viimaks chekkasime üht raudtee silla alt läbi keeravat teed ja leidsime sealt sobiva kuid imepisikese rohuplatsi. Telginööridest tuli veidi ettevaatlikumalt üle ronida, aga muidu mahtusime kenasti ära.

Öösel oli veidi jahedavõitu.. brr.. :( Termomeeter näitas hommikul 10 kraadi kanti vaid. Hommikusöögi ajal avastasime, et süüa on kuidagi palju, jätkuvalt oli alles 1 õlu, vein, pool arbuusi, lisaks paar ploomi ja virsikut (puurviljad olid Itaalias masendavalt odavad). Päeva poole ilmus aga isegi päike välja, ilm läks soojemaks ja elu ei tundugi enam nii nukker.

Kella 2 ajal maandusime Münchenis. Kuigi linnad polnud sugugi me lemmikud, sest nendes ekslemine võttis tublisti nii aega kui ka võhma, olime hiljem Mardile tänulikud, et ta meid ikkagi Müncheni loomaaiani vedas. Ilmselt oleks me seal palju kauem jalutanud kui aeg seda lubas. Loomadel oli kuidagi ruumi ja pilt ei olnud sugugi nii nukker kui me olema harjunud nägema. Ahvid suhtlesid läbi klaasi inimestega, gepardid jalutasid “peaaegu” et lahtiselt ringi, enamustel loomadel polnud aedasid ümber, vaid neil oli üsna suur veega piiratud maa-ala liikumiseks, Muidugi tasus eraldi vaatamist madude ja igatsugu veelelukate saal. Niiet käisime loomaaias ja sõime jäätist :)

Poola poole suundudes kuulsime uudiseid, et Eestis olevat lõpuks ometi vihm hakanud järele jääma, see oli meeldiv uudis. Leidsime, et peaksime hakkama suve ametlikuks maaletoojaks (samuti nagu me algul vihma Euroopasse viisime).

Hommikul saime viimaseid reisupannkooke ja Kalle ema antud shkolaadi sina kõrvale, või täpsemalt seda, mis sellest peale Hispaanias käiku oli formeerunud J Poolas ootas meid üllatus – järjest 65km teetöid ja siis veid aja pärast veel 20km otsa! Jaa... Poola pole enam endine, isegi mustikad maksavad terve seal nüüd varanduse, 20zl purk. Seepeale käsid Mart ja Piret käisid metsas ise mustikaid söömas.

Ööbimiskoha leidsime seekord alles 11 ajal. Kuigi Kalle hoiatas, et tee olla väga ebaühtlane, juhtus see, mis juhtuma pidi. Kui ühes kohas SLRiga seisma jäin, selgus, et just selle kohta peal pole aga jala all midagi vastu tulemas. Tulemuseks murdunud siduriheebel. Teades, et igal reisil võib plaanis olla ka väike Reisikukkumine, siis oli Kalle ettenägelikult ka ühe tagavaraheebli kaasa võtnud, seega see mure lahenes kergelt. Tagumine suunakas hakkas ka pisut togides uuesti tööle. See laagriplats tundus olevat hiljuti teisigi eestlasi majutanud. Nimelt telke üles pannes leidsime päris mitmeid  eesti kirjadega purgisupi purke, õlikanistri ja muud sodi. Inetu. Proovi sa pärast väita, et see pole meie praht.

Hommiku oli ilm algusest peale väga vihmakahtlane. Jõudsime vaevalt ära süüa kui pakkimise ja telkide mahavõtmise ajal saime siis vihma kätte. Õnneks sel päeval rohkem ei sadanud. Kiirteel sai Mart sabast ühel prantsuse jänesel, siis Austria jänesel. Vahepeal oli miilits ka, aga mitte jänese rollis. Warssawis tegime kombineeritud söögipeatuse - päike, pizza, sipelgad ja herilased. Õhtuks olime juba Leedus. Seekord otsisime laagrikohta üsna kaua. Peatuskohaks sai üks mahajäetud hoov lagunenud hoonega, veidi eemal suured putked tuules nõtkumas. Pimedas leidsime, et aias on kirsse täis kiirsipuud, käsikaudu proovisime neid veidi maitsta, päris magusad olid.

Öösel hakkas sadama. Meie reisi viimase hommiku äratus oli eriti varane, sest kui Mardi-Pireti telk kella 6 ajal hakkas läbi laskma, oli selge, et edasisest magamisest ei tule enam midagi välja. No miks ometi peab minema tagasi sinna, kus suvesid pole? Kuna kõik oli märg ja kole, püüdsime kiirelt asju kokku pakkida ja söögi peale ei mõtelnud keegi. Protestiks sellise jäleda ilma vastu pakkisin end lõpuni sisse telgis sees, kiiver ja vihmariided kaasa arvatud. Pisut oli kitsas peale seda välja pugemisega. 6.45 olime sõiduks valmis. Lisaks selgus, et kena kruusatee oli öö jooksul muutunud ebamääraseks püdelaks massiks, millest tuli nüüd tuli kuidagi tsiklid läbi suruda.

Esimesed hommiku kohvid võtsime teelt bensukast. Küll oli hea, et kaardiga sai maksta, õiget raha meil polnud ju kellelgi. Leedu-Läti piiril on ilm hetkeks täitsa kobe, kuid Lätis saame ikkagi vihma kätte, õnneks viimase sellel reisil. Kui viimaks Eesti raha eest eesti sööki ostsime, maitses see üle pika aja üllatavalt hästi :)

Selja taha oli jäänud 25 reispäeva ja 10 800km Euroopat.