EMMK logo Eesti Motomatkajate Klubi - Estonian Touring MC Mootorratta pilt
  alumine logo osa
Klubi KlubiUudised UudisedMotomatkamine MotomatkamineKontakt Kontakt
motosygis (7).JPG
Motomatkamine
Esileht Esileht
Uudised Uudised
Klubi Klubi
Motomatkamine Motomatkamine
- - - - - - -
MotoSurvival MotoSurvival
MotoSügis MotoSügis
Talvekas Talvekas
Esileht arrow Motomatkamine arrow Matkajutud arrow Soome Talveralli 11 - 15. veebruar 2010
Soome Talveralli 11 - 15. veebruar 2010
Kirjutas Jaanus   
Alustama peab sellest, et minu esimene Soome Talveralli oli aastal 1993 nagu ka teistele eestlastest motomatkajatele. Ja teise aastaplaadi lunastasin välja tänavu, vastukaaluks Raido kaheksateistkümnendale.

Järgnevalt meie seiklusest pikemalt.

Leppisime eelnevalt Raidoga kokkusaamise neljapäevale st.Tallinnasse Mustakale kell 12 00 minu vanemate maja juurde. Raido saabudes pakkisin varustuse külgkorvi. Esimesest korrast mäletan, et reisipambud sai pandud tagaistmele ja ise istutud korvis. Sel korral nautisin kogu sõitu tsikli tagaistmelt.

Jõudsime läbi päikeselise linna Tallinna sadamasse. Ennast mugavalt laevas sisse seadnud ja kodustele ette kandnud, võisime rahulikult ringi vaadata. Kas laste rõõmuks või meie rahakoti kahjuks liikus laeva restoranis ringi Tallinki maskot-kajaka sarnane olend koos piltnikuga. Nõnda saime meiegi Raidoga vahetada kümme eurot foto vastu, pildil ilutsemas too sama „kajakas" ja meie.

Pargase toidust kõht kenasti täis, väljusime laevast ja oh üllatust - passi ei tahagi keegi näha! Läbi Helsinki kesklinna, läbi tipptunni ja ummikute kiirtee ühe peale. Äkki kuulsin eest, kuidas Raido ütles:"Pagan jälle õigest tee otsast mööda,kuidas see minuga taas juhtus?" Otsustasime keerata lähimasse bensukasse, võtta mõttepaus selgitamaks, kuhu kadus õige teeots.

Liikudes keskuse poole tagasi, läbides tunnise ummiku, saavutasime eesmärgi. No nii - tuli valgusfoor ja... tsiklimootor seiskus! Starterit -ei midagi. Vool otsas. Lükkasime ennast suurest liiklusest eemale bensuka kõrvale ja olime jälle kord dialemma ees-mis edasi?! Kuigi Raidol olid kaasas käivitusjuhtmed, ei jäänud sobivat autot ootama.

Meie õnneks olime teel alla mäge. Raido istus tsiklile, mina lükkasin hoogu. Käivitus! Aga ikkagi-miks mootor välja suri? Raido andis gaasi-esituli ei ilmutanud vähimatki eredamaks mineku märki. Selge! Laadimine puudus! Tagasi kiirteele ja saabus õige mahakeeramise koht tee kahele. Õnneks on tee kaks pikalt valgustatud ja Raido sai aku säästmiseks sõita parktuledega.

Veel kaks tsikli väljasuremist ja käima lükkamist! Õnneks mina lükkajana sain sooja naha vahele. Nii jõudsime Vihti asula bensukasse, kus tsikli aku kooles lõplikult ära. Karkkilasse, kus oli kokku lepitud öömaja ja saun, jäi veel u. kolmkümmend kilomeetrit. Raido helistas Karkkilasse Joukole ja tellis auto aku. Natuke ootamist ja saabuski Jouko akuga.

Tervitused ja naljad! Selgus, et olime meie õnneks jõudnud valgustatud tee lõppu, kohe oleks saabunud ööpimedus maanteel.Tänud Soome teede heaolule ja Joukole! Karkilasse jõudes ootas meid peremehe poolt kuum saun ja meie poolt külgkorvis olev külm õlu. SAUNATASIME! Jouko ja Raido panid akud laadima, et hommikul taas teele asuda.

Reedel kell 11 00 oli start Karkkilast. Kui bensiini tankimise peatus välja arvata (teatavasti soome automaattanklad ei söö eesti pangakaarte, kuid Neste uus tankla ahvatles proovima ja oh imet saimegi kaardiga kütet), siis see kord kõik sujus.

Olime jõudnud Huittineni. Raido oli seda paika väisanud eelnevalt mitu korda.Tegime kuumad kohvid, saiakesed, käisime kohalikus poes, panime „elektri" tsikli juhtmetega teise aku pealt käima (külgkorvis olid kaks autoakut) ja edasi.

Nii jõudsime kokkutuleku paika Vammala lähedale kohale. Kohe tuli üllatus-väljareklaamitud osavõtumaks oli kasvanud kümme euri! Maksud makstud ja esimesed jutud räägitud, leidsime kohe meie õnneks vaba tühja telgi. Profi pilgud valisid parimad kohad telgis-keskel otse ahju taga. Saabumise-maandumise õlled tehtud asusime toasooja ehk küttepuid varuma.Telgikaaslastest soomlasi sooja varumine ei huvitanud, ju nad arvasid, et korraldajad "järiestavad" selle puudega jändamise.

Läksime lõunat sööma. Keset lõunatamist astus söögipaika sisse ei keegi muu, kui kaasmaalane Sitsi Rein. Rein oli kodust väljudes (praegune kodu laagripaigast 60 km kaugusel) otsustanud, et sõidab „Harley Davõdoviga" täpselt niikaua kuni see külje maha paneb, sest Harlikas kandis  suve rehve. Külg sai maha pandud vahetult enne kokkutuleku kohta. Õnneks jäid terveks nii Rein kui Harlikas.

Reede õhtul kõndisime laagris ringi ja rõhusime suhtlemisele. Vanu tuttavaid nägusid oli palju. Vahepeal tundus nagu polekski minu jaoks nii palju aastaid kokkutulekul käimisel vahele jäänud.

Laupäev startis hommiku söögiga. Raido täiendas oma aasta plaatide pikka ketti vastse plaadiga. Algasid mängud. Sel aastal ei toimunud mitme mehe suusatamist, aga esimeseks alaks oli valesti pöörava rattaga sõit. See tundus nõnda jaburana, et otsustasime telki kütma minna. Naastes platsile, olid mängud lõppenud.

Käisime laagris ringi, vaatasime tehnikat, tegime pilte jne.Raido tegi avastuse, et sakslasi polnud veel kohal. See andnuks eelistuse lõpu nänn omale saada. Nänniks oli Rymy valmistatud tupega nuga. Meie pisukeseks meelehärmiks jõudsid sakslased õhtuks siiski pärale. Aga polnud hullu, tähtis ju osavõtt mitte saadav nänn. Muide, tolle noa oleks saanud osta kolmekümne euro eest.

Laupäeva õhtu saabudes otsustasime läbi astuda ametlikust grilli kojast, et süüa mõni vorst. Koda oli üle sommistunud. Võtsime kaasa võetud ühekordse grilli ja astusime vabasse õhku ise grillima. Ilm oli hea, tähed särasid tumedas põhjamaa taevas ja temperatuur sobivalt -20. Kuum vorst ja külm õlu (ei olnud vaeva külma panemisega), mis sa hing veel tahad! Ah jaa, saiale pandud määrdejuust kippus külmas tahkuma, aga grillisoe aitas murest üle. Sellega alustasime Raido ja mina 13.02.2010 grilli hooaega. LAHE! Soomlased käisid taolise „soojaga" jääaugus külmlemas, meie loobusime.

Saabus öö, uneaeg. Raido puges magamiskotti. Minul nii head sooja kotti ei olnud, seega magasin täies varustuses. Pühapäeva hommikuks selgus, et otsus oli õige. Meie telgi kütjad olid ahjud lasknud ära jahtuda.

Moto „muusika" väljas oli ka väga tore. Nõka-nõka-nõka-nõka ja ei midagi. Ja nii päris palju kordi. Kõrvale kommentaarid: „..ei see lähe.. kohe -kohe läheb.. veel natuke...jne." Kõigile abivajajatele oli lahendus abi aku, mis toodi kohale soome tõukekelgul. Mõni soendas ka priimusega mootorit. Meiegi elektri(b)emm vajas abi käivitamisel. Meie abi aku oli külmast härma tõmbunud ja vajaliku sirakat temas ei leidunud.

Pakid,kotid peal, riided seljas, stardi valmidus saavutatud. Kui laagriplatsilt lahkusime, oli meie „hotellist" järel veel vaid kuuseoksad. Telkide mahavõtmine käis suure hooga. Meiega koos lahkus ka Sitsi Rein, tema Harlikas käivitus abiaku abil poolest pöördest. Siiski jäi Rein suurel teel äkitselt seisma, tegime seda meiegi-kas juhtus miskit!? Reinu sõnade järgi oli kõik ok - tal jäänud mobla maha laadima. Veelkord nägemist ja tagasi Karkkila poole.

Vahepeatuse tegime tee kahe peal asuvas Hummpila klaasipuhumis- kojas. Ühe katuse alla oli pandud söögikoht, kauplused ja klaasikoda. Väga lahe koht, soovitan teistelgi matkalistel seal peatus teha. Kümme eurot maksev rootsi laua tüüpi toit täitis meie kõhud ja lisaks tegime ka väiksed ostud. Seekord enam kaardiga automaattanklas (proovisime kahes) maksta ei õnnestunud, pidime sularaha automaati toppima.

Esimese osa teest oli minul pilt eest ära st. visiir kiivril kattus koheselt valge jääga. Proovisin küll puhuda sooja õhku klaasile, aga ei midagi. Valge jäi valgeks, kiivri klaasi lahti teha ka ei saa - nina ja põsed külmuvad ära. Teise osa Hummpilast Karkkilasse õnnestus midagi siiski näha. Peremees Jouko juba ootas. Jälle akud laadima ja mõnus õhtupoolik võis jätkuda sauna ning jutuga.

Esmaspäeva hommikul ärkasime kell pool kaheksa. Väike kohv, võileib munaga ja Helsinki poole teele. Temperatuurid Karkkilas -8, Helsinkisse jõudes -15. Seekord ummikutest pääsesime ja sadamasse jõudes saime koheselt ka laeva.

Tallinna naastes bemm käima enam ei läinud, lükkasime tsikli laevalt maha. Joostes ratas samuti keeldus käivitumast ja nii paar korda. Mõte oli üldse ratas sadama piirkonnast välja lükata. Õnneks olid Rootsi vahet sõitva laeva juures sukeldumistöödega tegelevad töömehed, saime nende ülemusega jutule. Tundsid huvi, kust tulek ja kuhu minek. Ütlesime, et Soomest ja matka pikkuseks umbes kakssada km. Nende üllatus oli suur, et sellise külmaga saab nii pikka reisi tsikliga teha.

Mehed tõid bussist varu aku, tsikkel juhtmetega käima ja värava poole. Üllatuseks meile ja autode pealepanijale oli linna pääsu värav kinni, samuti olid lahkunud kõik ametnikud. Siiski avati värav varsti kusagilt kaugemalt puldiga. Mitte mingit kontrolli riigi väravas!

Tallinn võttis meid vastu tuttavlikult rahuliku elutempoga. Raido pani mind taas Mustakal maha, sellega oli minu jaoks reis lõppenud. Varsti helistasin Raidole, et tunda huvi, kas tsikkel vedas koduni välja.Õnneks jah! Veel kaks tundi sõitu autoga Tartu poole ja kodus... Proovin ehk järgmine aasta jälle!