EMMK logo Eesti Motomatkajate Klubi - Estonian Touring MC Mootorratta pilt
  alumine logo osa
Klubi KlubiUudised UudisedMotomatkamine MotomatkamineKontakt Kontakt
motosygis (7).JPG
Motomatkamine
Esileht Esileht
Uudised Uudised
Klubi Klubi
Motomatkamine Motomatkamine
- - - - - - -
MotoSügis MotoSügis
- - - - - - -
MotoSurvival MotoSurvival
Talvekas Talvekas
Ukraina 2009
Kirjutas Raido   

Suvi hakkas mööduma üsna töiselt ja aina suuremaks läks tung pääseda ratta selga ja vähemalt nädalaks jätta kodumaa ja tegemised selja taha.

Kuna suve jooksul teistelt mulle sobivat reisupakkumist ei olnud, siis hakkas peas keerlema mõte idapiiriäärse Soome avastamisest. Valmima hakkas juba ka marsruut, kui selgus, et augusti lõpupoole pole enam mõtet põhjamaadesse minna, kuna kõik muuseumid ja muud vaatamisväärsused on juba suletud. Viskasin selle mõtte järgmisesse (või ülejärgmisesse) aastasse.

Kurtes klubis Rainerile oma kurba saatust, selgus, et tal ka mure: Gena kutsus teda Ukrainasse, kuid tal puhkus lõpeb selleks ajaks ära. Mina siis kohe haarasin sellest mõttest kinni ja pakkusin ennast Raineri asemel Genale kaaslaseks. Seda kuuldes ka Rainer muutis oma puhkuse ja töö suhteid ja nii me siis peale motosügise üritust Ukraina poole suundusimegi.

Mõned päevad enne reisu algust hakkas mind kummitama mõte, kas Ukraina eesti ID kaarti ka tunnistab,või peab kindlasti pass olema. Pass tundus loogilisem ja nii oligi, mis tähendas seda, et Ülle, kui tahab kaasa tulla, peab kiiresti omale passi tegema. Õnneks hea raha eest on see kahe päevaga võimalik.

Seekord otsustasime teha tõelise puhkuse-turismi reisi. Ehk siis magamiskotid,telgid ja priimused jäid koju paremaid aegu ootama. Põhiline reisi eesmärk tutvuda Lvovi linnaga.

Esmaspäev 7.sept. hommik on udune ja vihma sajab. Kui me kokkulepitud ajaks Üllega Laagri Statoili jõuame, siis Rainer on juba ootel. Gena ja Olga nagu tavaliselt Genale kohane saabuvad teatud hilinemisega. Õnneks pole kuhugi kiiret. Pärnusse jõudes juba päike paistab ja otsustame möödaminnes teha ka igaks elujuhtumiks reisikindlustuse. Järgmine peatus juba Lätimaal. Sobitame riideid vastavalt ilmale ja vaatame katsume (näpuga)merd. Põnevuse huvides otsustame läbida ka Riia linna. Polegi ammu käinud-läbi sõitnud. Esimese päeva õhtuks jõuame plaanipäraselt Poolasse Augustovi linna LESNIKu hotelli, kus Gena-Rainer on korduvalt ööbinud.

Teisipäev siis vaja läbida suur Poola ja õhtuks jõuda Ukrainasse. Ukraina piiril siis tavalised nõukogude korrale kohased protseduurid. Palju pabereid, palju kurjade nägudega rangeid ametnikke. Mitu erinevat väravat või kontrollpunkti. Palju ootamist. Paaritunnise tegevuse tagajärjel jõuamegi piiri ületatud. Esimene kilomeeter on kahelpool teed poodide ja putkade rivi, kus võimalik suures koguses alkoholi suitse ja muud kraami soetada. Vaatamata hilisele tunnile on elutegevus selles piirkonnas vilgas. Meie liigume sisemaa poole lootes leida esimesest linnakesest mõne öömaja. Pärast mõningast seiklemist mööda Zhovkva linna see ka õnnestub. Hotelliks kolmetärniga STIL, vägagi mugav ja mõnus. Rattad paigutati teiselepoole teed väravate taha valvuriga platsile, kus siis valvur hommikul valitud seltskonnale rattaid näitas. Hotellitoa aknast oli seda põnev jälgida. Õnnestus veel õhtust süüa ja õlutki nautida. Hotelli restos oli vist mingi pidu käimas, nii et kuulsime, nägime ka kohalikku folkloori. Järgmisel päeval siis jalutasime enne hotellist väljakirjutamist paar tundi linna peal, mis tasus end kuhjaga. Väga huvitav oli just kesklinn ja vanalinna osa oma kirikute ja muude hästisäilinud hoonetega. Janu kustutasime pargis ehtsast kollasest kaljavaadist ostetud ehtsa kaljakruusi sisse lastud kaljaga.

Edasi siis jäi mõnikümmend kilomeetrit Lvovini. Tunnike keerutamist mööda linna ja lõpuks leidsimegi sobiva hotelli nimega ENEI. Regasime ennast sisse. Panime rattad parklasse, vahetasime riided ja saanud sõbralikud soovitused  hotelli administraatorilt - tutvuma Lvovi linnaga. Ilm oli ilus suvine, võiks isegi öelda- palav. Käisime läbi pea kogu vanalinna ja kellatorni tipus vaatasime ka ülevaltpoolt linna peale. Ja et asi oleks täielik, siis sõitsime veel tund aega linna tutvustava väikese turistirongiga ringi. Õnneks oli aega ka vahepeal ennast külma õllega turgutada, muidu poleks kõiki neid turisti raskeid katsumusi üle elanud. Tagasi hotelli jõudsime alles pimeda saabudes. Oli tõesti väsitav, kuid huvitav päev.

Neljapäeva hommikul siis traditsiooniliselt enne hotellist välja regamist läksime linnapeale viimast võtma. Nimelt jäi eelmisel päeval külastamatta Relvamuuseum. Ja see käik tasus end ära. Nüüd siis võisime rahuliku südamega asjad pakkida ja edasi sõita. Enne küll pidime Gena küljekohvrit lappima, nimelt ei tahtnud kohvrikaas enam kohvri küljes püsida.

Ilm jätkuvalt suvine. Lvovist suundusime lõuna poole. Teed pole ukrainas just kõige paremad ja tuletasid väga nõukaaega meelde. Seda enam,et autod ja bussid on ka sellest ajastust. Nojah seal ju ongi veel see ajastu.

Järgmine suurem linn mis teepeale jäi oli Ivano-Frankovsk. Otsustasime seal ka nats ringi vaadata ja  kuskil süüa. See osutus üllatavalt keeruliseks ettevõtmiseks, kuna ei leidunud ühtegi sobivat söögikohta. Nii me siis lõpuks potsatasime maha ühte restorani, kus lauad olid ka majast väljas tänava ääres. Restoranile kohaselt võttis meie tagasihoidlik lõuna aega pea kaks tundi. Selle natuke ebameeldiva kogemuse järel lahkusime ruttu sealt linnast ja jätkasime oma teekonda. Lõunasöögilauas oli õnneks aega vaadata kaarti ja teha edasisi plaane. Nagu arvata oligi siis ajagraafik oli juba selleks ajaks tõsiselt lõhki ja otsustasime liikuda edasi niikaua kui jaksame ja sobiva öömaja leiame. Selle päeva õhtu venis pikaks ja saime pikalt ka pimedas sõita. Tundus olevat huvitav tee mida kunagi tahaks just päevavalges läbida. Tee viis pikalt mööda rumeenia piiriäärset ja loodus oli nautimist väärt(niipalju kui pimedas aimata võis).

Kahjuks pidime läbima ka euroopa geograafilise keskpunkti selles pimeduses. Õnneks seal peale suure tahvli muud vaatamisväärset ka pole. Paar klõpsu pildiaparaadiga ja edasi. Lõpuks ka leidsime ühe hotelli nimega GRAND. Saime sealt veel õhtujoogiks head Sakarpatskoje konjakit tee kõrvale. See oli nii hea, et otsustasin ilma seda  kaasa ostmata riigist mitte lahkuda. Ühes tanklas järgmisel päeval siis see soov ka täitus.

Reede hommikul jätkuvalt suvine ja päikseline. Jälle teele eesmärgiks jõuda õhtuks Poola.

Nautisime Karpaatide mäestikut ja teid, mis olid sealpool päris head. Mukachevo linnas seistes foori taga, püüdis pilku jälle mingi kindlus kõrgel mäe otsas. Peale paarisadat meetrit sõitu tegi Gena teeääres peatuse. Nii nagu mulle jäi see tallegi kripeldama ja otsustasime leida võimaluse pääseda sinna kindluse juurde. Pöörasime otsa ringi ja leidsimegi teeotsa, kus olid isegi viidad ja saime mäest üles peaaegu ukseette. Tasus jällegi käik ära. Oli tõesti huvitav ja omapärane muuseum, kus erinevad teemasaalid.  Peatusime ka Uzgorodis, eesmärgiga vaadata ühte kindlust mille viita Gena teeääres nägi. Peale mõningast keerutamist linnas, leidsime lõpuks ka koha rataste parkimiseks. Linnapeal tiirutades ja pärast mõningast otsimist meie Üllega loobusime ja naasime rataste juurde, et nautida külma jooki. Gena, Rainer ja Olga leidsidki kindluse üles ja tutvusid sellega. Seal oli ka muuseum, mille nad aja nappuse tõttu meie õnneks vaatamata jätsid. Sõitsime edasi

Päev kujunes jällegi pikaks ja piirile jõudmiseks pidime kasutama kohalikke otseteid, sealjuures pimedas. Ühest Ikarus bussist möödasõidul sain veenduda  jällegi, et Gold Wing on küllaltki hea „enduroratas". Nimelt ei olnud võimalik bussi varjust näha hoiatavaid märke ja saabus tõsine teeremont. Igaljuhul sai Wingi rattad vähemalt korra või kaks maast lahti ning tagumiku sadula pealt ja lootsin, et ma Üllet tagapingilt maha ei raputa. Rainer tuli tagapool ja nähes Wingi tulesid äkki päris palju üles-alla liikumas aimas halba ja sai hoo maha. Õnneks jäime kõik ratastele ja pärastisel inventuuril piiril paistis ka kõik varandus ning tsikliosad alles olevat.

Lootsime pääseda euroopa poolele kiiremini kui Ukrainasse sisenedes. Aga nagu ütleb vanasõna: „Lootus on lollide lohutus." Aega läks veel rohkem ja jäi mulje, et poolakad pole üldse huvitatud, et keegi nende poolele sõidab. Ootamist oli siis poola poolel väsitavalt palju ja järjekord ei liikunud üldsegi. Passe korjati ka mitu korda erinevate ametnike poolt ära ja lõpuks pidime ka kõik kohvrid lahti pakkima, tõestamaks, et pole pakkide viisi sigarette(mis mõnede asjatundjate arvates pole üldsegi head) ja kastide kaupa alkoholi kaasa vedanud.

Poolamaal leidsime ka üsna varsti hotelli, kus saime siis jällegi ennast eurooplasena tunda.

Laupäev möödus taas poolamaad läbides. Ilm hakkas vahelduma ja kohati saime korralikku paduvihma. Õhtuks taas juba tuttavasse Lesniku hotelli.

Kuna Olgal oli kojujõudmisega miski kiirus, siis otsustasime reisiseltskonna killustada ja jäime Üllega veel viimast puhkusepäeva hommikut nautima linade vahele sellal kui Gena, Olga ja Rainer kodupoole liikuma hakkasid. Meie siis põikasime veel Leedu pinnal Kaunase linna kaema ja lätimaal tegime veel ühe mõnusa pitsa söömise. Kodumaale saabusime päikseloojangu saatel mis läti poolel oli juba pikalt üle mere jälgitav.

Kokkuvõtteks oli tore, nostalgiline ja huvitav ning värskendav reis.

 
Järgmine >