EMMK logo Eesti Motomatkajate Klubi - Estonian Touring MC Mootorratta pilt
  alumine logo osa
Klubi KlubiUudised UudisedMotomatkamine MotomatkamineKontakt Kontakt
motosygis (8).JPG
Motomatkamine
Esileht Esileht
Uudised Uudised
Klubi Klubi
Motomatkamine Motomatkamine
- - - - - - -
MotoSügis MotoSügis
- - - - - - -
MotoSurvival MotoSurvival
Talvekas Talvekas
Esileht arrow Motomatkamine arrow Matkajutud arrow Soojale maale - Horvaatia 2005
Soojale maale - Horvaatia 2005
Kirjutas Pille   
23. juuni
Nüüdseks eeltöö tehtud. Tsiklid korras, Suur Pakkimine möödas. Hommikul Valges tanklas sai reisiseltskond (Andres-Pille-Yamaha, Heikki-Väike-Suzukil, Erik-Eve-Wing) kokku ning reis võis alata.

Esimesest päevast polegi muud kirjutada kui sõit-sõit-sõit, siis sõitsime veel natuke ja seejärel sõitsime. Lätis said poisid ühe, Andres kaks korda jala maha toetada, kuna me jäime  foori taha toppama. Kell 12 olime juba Leedus ning kella 16-ks peaaegu Poola piiri ääres.

Image here:Puhkus on alanud!
Puhkus on alanud!
Kui tavaliselt on esimene telkimine kusagil Augustowi kandis, siis seekord sõitsime Bialystokki välja ning lõime laagri üles „Kunda tsemenditehases“. Naabruses mingid heledad mäed - olid need tuhamäed või karjäär, ei saanudki aru, õnneks olid kinni kasvanud. Noorte mändide vahel oli hea sile plats ning sinna me end laotasimegi. Olime enne reisi kokku leppinud, et igaüks võtab natuke süüa kaasa, siis ei pea esimesel päeval poes aega viitma. Tuli välja, et kõik andsid endast parima ja sööki oli ohjeldamatult. Sooja söögina kühveldasime sisse kartuliputru konservlihaga, lisaks niisama nakitsemised ja õlled. Paraku ei saanud pikast mõmisemisest  juttugi olla, kuna sääsed olid tigedad ja mürgised – ka inimestele kes on sääskede suhtes immuunsed, näiteks Väike, tulid hiidkublad peale.

 24. juuni

Vastu hommikut räuskas üks lind nagu metsaline otse kõrva. Ilusasti laulis, aga natuke liiga innukalt. Ärkasime enne 8-t, kohv sisse, kohvrid kokku ja lootsime samal päeval Slovakkiasse välja jõuda.
Ilm oli soe ja selge, kõik igatsesid Vahemerd.

Kõne eetris:
Erik: „Raadiost tuleb parasjagu „Road to Hell.““
Heiks: „No, siis oleme ju õigel teel.“

Olime Lublinist läbi ning sibasime Slovaki piiri poole. Vahepeal istusime söögimajas ning ootasime oma „kotlet zhabovõid“. Väike unistas Keldi õllest.
Slovakkiasse jõudes ostsime bensiinijaama Keldi õllest tühjaks. Teadaolevalt on mägedes keeruline telkimisplatsi leida, seega maandusime ühe kämpsi vastas heinamaal. Kämping ise oli järve ääres ja suht viisakas. Heinamaagi oli järve ääres, aga sopakallastega ja miljonite konnadega. Kusta polnud kusagil, pesta kah mitte. Ainus variant end kergendada oli slovaki poiste telgi taga, samal ajal konnade arvukust piirates.
Õhtu möödus priimuselõkke ääres jällegi kartuliputru ja õlut manustades.

25. juuni

Hommikult tuli üks sell raha nõudma. Krt!!! Mille eest?! Loomulikult tuli selle heinamaariba eest maksta sama palju kui kämpsikoha eest. Et oma raha eest midagi saada, läksid poisid kämpsi vetsu täis kakkama ;)

Image here:Vee- ja jäätisepeatus. Palav on!
Vee- ja jäätisepeatus. Palav on!
Ungari poole sõitma hakates oli üks meile vajaminev teelõik suletud. Teetõkke juures tungles hulk lapsi ning, oh imet, rääkis üks väike poiss täitsa hästi inglise keelt ning seletas, et mägedes tehakse metsa ja kuidas me peame edasi sõitma, et taas õigele rajale jõuda .
Enne Ungari piiri ekslesime mingis linnas ning ei saanud üldse aru, kuhu me sõitma peaks. Mingeid viitasid ei paistnud üldse olevat. Kurtsime oma muret kohalikule politseinikule ning tagasime endile sellega politseieskordi linnast välja. Väga peen.

Teadmiseks reisulistele: Slovakkia ja Ungari bensiinijaamade vetsud on paberita, aga see-eest jalaga. St. paberi võtad ise kaasa ning end kergendades pead ust jalaga kinni hoidma.

Päev oli hullult palav. Päeva alguses mõnusad mägiteed, pärast lauskmaa. Vahetevahel tegime kuumapeatusi ning püüdsime suvesooja riiete vahelt välja kõtitada. Et mitte peatusi niisama sirgeks molutada, siis võrdlesime näiteks erinevaid päevakoeri. Neid oli mitmes suuruses ja erineva karvkattega. Oleksime võinud vabalt teha kohaliku FearFactor´i  - kes sööb kõige kiiremini 4-5 erinevat koera..
Laupäevaõhtused külad olid tühjad. Näiteks ühes külas oli vaid üks paks palja ülakehaga mees ja kaks last. Isegi koeri polnud.

Pápa nimelises väikelinnas noppisime pansionaadis toad. Hind oli soodne, koos hommikusöögiga peaaegu odav (440 eeku 2 peale kokku). Toad olid superluks – kolm eraldi tuba, kõigis eraldi duširuumid, ühes vann, kolme toa ees oli veel eraldi suurem olelemisruum diivani ja telekaga. Õhtu oli soe ja mõnus, jõime siseõues veini ning nautisime puhkust täiel rinnal. Laupäeva õhtul lõid pansionaadi baaris kohalikud taadid aega surnuks, ühtlasi püüdsid meile silma visata ning ungari keeles surnuks rääkida. Erik seletas, et väljendi, mis kõlab nagu „nem du dom“ (õigekiri teadmata) eestikeelne ligilähedane vaste on „mul savi“. Proovisime selle baaris järele ning tagajärjeks oli üks sell, kes istus meie lauda ja kelle jutust ei oleks ka kohalik kooliõpetaja komakohti välja lugenud. Heiks mõmises: “Blaa-blaa-blaa, Obi van Kenobi..“ Mees lõi näost särama, koukis taskust mobiili: „Obi van Kenobi!!!“ ja lasi meile Star Wars´i helinat. Meile tegi see muidugi nalja, ei lasknud end eriti segada ning jõime veel veini.

26. juuni

Hommikusööki oli ohtralt ja maitses hea. Naersime, et kui me laua puhtaks sööme, moosi- ja meepurgid veel saiaga puhtaks tõmbaksime, siis jääks perenaisel äkki süda vaevama, et me ei saanudki kõhtu täis.

Image here:Liiklusmärgi varjus
Liiklusmärgi varjus
Sõitsime kergetes vihmasabinates Ungarist välja, noppisime korraks Sloveeniat ja jõudsimegi Horvaatiasse. Uhasime mööda kiirteed Zagrebisse, tankisime ja Karlovacist keerasime maha Plitvice järvede poole. Suht varasel õhtutunnil jõudsimegi Korana kämpingusse, mis on igati hea peatuspaik, kui plaanis rahvusparki külastada. Maksab tavalisest rohkem, kuid on väga korralik. Territoorium on suur ja kõik on olemas, kaasa arvatud pood ja restoran ja teab mis kõik veel.

Image here:Ka vilkuv kollane lubab veini lahti nööpida
Ka vilkuv kollane lubab veini lahti nööpida
Erik ja Heiks käisid juustu ostmas ning õhtu mööduski lustlikult veini ja juustu manustades. Pimeduse saabudes käisime ka jaanimardikate jõulupidu kaemas – eelmainitud jumalaloomakesed vehkisid oma sätutagumikkudega ringi lennata ning pakkusid põhjamaalastele meeliülendavat vaatepilti.

27. juuni

Hommikul äratas meid taas lindude agar räuskamine. Jõime hommikukohvi ning sõitsime Horvaatia ühe kauneima vaatamisväärsuse, Plitvice järvede, juurde. Andres pöördus kämpingusse tagasi, kuna oli aastaid tagasi järvedel juba end ületanud ja ogaralt palju jala käinud.

Image here:Kitse cheese!
Kitse cheese!
Meie sõitsime praamiga üle järve ja juba vaatasimegi metsas kalu. Järved olid jätkuvalt sini-sinised ja kosed kohisesid rõõmsalt. Tundus veider, et ehkki rahvast oli järvedel hullumoodi, ei olnud me kohanud ainsatki eestlast. Mõne aja pärast edasi jalutades hõisati meile rõõmsalt:„Tere!!“ Rõõm oli mõlemapoolne, eriti seepärast, et me ei valmistanud enestele piinlikust mingi jamaga, vaid vestlesime omavahel viisakate haritud inimeste kombel.
Järvedelt tagasi, ajasime endale harjumuspärase toiduse, kartulipudru, näost sisse, pakkisime telgid ning jätkasime reisi üle mägede mere poole. Teed olid suurepäraselt kurvilised ja vähemalt Andres nautis seda täiega.

Image here:Laevasõidul
Laevasõidul
Hetk, mil jõuad üle mägede ning näed sini-sinist merd, on hingemattev. Seda oli ka ilm, sest oli 30C sooja. Nii kui korra seisatad, kiiver peas ja sõiduriided seljas, voolab higi lakkamatu vulina saatel saapasse.

Kui jõudsime mägedest alla mere äärde, peatusid ühe minimarketi ees lisaks meile ka mitu sakslast, samuti tsiklitega. Üks sell läks mööda, pühkis higi ja ütles pöialt tõstes: „Prima klima!“
Sõitsime mööda mere äärt ühte kämpingusse, registratuuri ees tegi üks sakslastest paar sellele reklaami, et olla mõnus vaikne ja kena kämps. Seda ta oli. Õhtu oli megasoe. Tuled ujumast, viskad triiksärgi märjale ihule ning ikka on palav.
Kui me veinid lahti nööpisime ning sinna juurde salaami nosisime, tuldi meile „tst-tsst“ tegema, ehkki me ei lärmanud üldse. Istusime mere ääres ja tundsime puhkusest rõõmu.

28. juuni

Image here:Võrratu Plitvice rahvuspark
Võrratu Plitvice rahvuspark
Kui kohalikust faunast rääkida, siis meie telkide juures oli sipelgate kiirtee. Ja mitte tavalised sipelgad, vaid mingid hiigelpeadega turjakad mutantloomad. Hommikul vonkles üks jäle kollaroheline suur saja- või tuhatjalgne Eve riietest välja. Üldsegi mitte armas eksemplar.
Hommikul otsustasime sõita Murteri nimelisele saarele, et seal pikemalt paigal olla. Käisime kohaliku kämpsi restoranis hommikust söömas ja ujumas. Hommikusöök oli hea, ehkki korralikust kohvist ei ole horvaatidel küll vähimatki ettekujutust. Musta leiba neil ka ei ole. Aga kui saia vedada päevakese tsikli pakiraamil, siis oleks ta vähemalt sama must kui karu kõrvatagused. Väikesel oli nimelt pisike mõmmik reisi ajal taskust välja uudistamas ja kõrvu see mesikäpik küll ei pesnud.

Image here:Kalad metsas
Kalad metsas
Image here:Jälle kalad, seekord koos partidega
Jälle kalad, seekord koos partidega
Päev taas üle mõistuse palav. Hoolimata imetabastest vaadetest unistasime sellest, et saaks juba mere äärde ning sõiduriided seljast.  Lõpuks jõudsime saarele, täiendasime söögi- ning joogivaru ja asusime kämpsijahile. Selle leidnud, parkisime tsiklid tee äärde ning poisid ja Eve läksid vaatama kas telgiplatsi ka leidub. Paraku olid tsiklid liiga tee peal nii, et keegi autoga mööda ei mahtunud. Meid Väikesega sõimati tõlkimatus serbo-horvaadi keeles ja mitte vähe. Jooksin vaatama kus teised on. Hästi mõnus oli. Kämps oli suur, ilm palav, sõidupükste ja saabastega jooksmine lausrõõm. Lõpuks sain Boikoisandal sabast kinni – ta ei viitsinud väga kaugele kõndida ning sebis tsiklid tee pealt eest.

Image here:Mootorratas ja meri
Mootorratas ja meri
Õnneks kandsid ka platsiotsingud vilja. Parkisime tsiklid, viskasime (viskama on ilmne liialdus, jalgade külge kleepunud pükse on suht keeruline jalast saada) sõiduriided seljast. Ohkasime juba kergendatult kui taas tuli üks sell meie peale karjuma. See olevat lauakoht, minge ära, üldse ei ole kämpingus ühtegi vaba kohta. Erik ja Eve leidsid lähedusest veel ühe vaba platsi ning läksid uurima kas me sinna tohime jääda või aetakse meid kuulipritsiga minema. Kohalik Jumal (kämpsi omanik) oli registratuuritibile öelnud, et meile tuleb öelda, et vabu kohti ei ole. Olles Jumala ees ohtralt vabandanud – me ei teadnud, et kämpinguala on nii suur, seega ka tsiklitõkked etc. – ta lõpuks leebus. Ütles, et koht III18 on vaba ja võime end sinna parkida. Lõpuks lisas veel armulikult, et me oleme täitsa normaalsed.

Oehhh!!!! Viimaks ometi ujuma ja mõnulema. Tsikaadid siristasid, miskid muud tundmata mutukad saagisid, uhuuu-linnud kudrutasid ja telgiuksest paistis Vahemeri...

29. juuni

Hommikul kell 9 oli juba 27 kraadi sooja. Selle päeva oleme paigal, küpsetades end mereäärsetel kaljudel. Tehtud-mõeldud. Hommikuse poetiiru noosiks oli hiidarbuus, ohtralt puuvilja ning loomulikult vett ja veini. Röstisime end päev läbi, nosisime puuvilja, ujusime ja lesisklesime rannakaljude vahel olevates looduslikes vannides. Õhtul käisime linnas jalutamas.

Plaan oli järgmise päeva varahommikul Dubrovniku poole sõita, seal läheduses kämp otsida ning õhtujaheduses linna väisata.

30. juuni

Plaan vara tõusta ja Dubrovnikusse sõita sai teoks. Öösel viskas äikest ja natuke vihma, ärkasin selle peale, et Heiks ning Erik siplesid ringi ja loopisid õues vedelevaid asju telkidesse.

Image here:Kurvis kanguta
Kurvis kanguta
Dubrovnikusse oli ca 250km. Mõne aja pärast näitasid viidad, et sinna on 283km, seejärel 303km ning lõpuks lausa 362km. Veider oli see, et me kogu aeg kulgesime Dubrovniku poole. Algul sõitsime mööda kiirteed Spliti, siis mereäärse tee peale. Vahepeal sõime ühes teeäärses pizzeeria-taolises kohas. Ilm oli nagu ikka – palav. Kliimaseadmega söögikohast välja astumine ja kiivri pähepanek oli pisike eneseületamine – mägede vahel küpsetav päike tegi meile puust ja punaseks ette kuskohalt rösteri-idee tegelikult pärit on..

Image here:Liiklusmärgi varjus
Liiklusmärgi varjus
Arvasime, et kui piisavalt vara sõitma hakkame, siis jõuame ennelõunal kusagile Dubrovniku lähedusse kämpsi. Tolad. Tegelikult võttis sõit ise mitu korda rohkem aega kui eeldasime ning kui peale tulutuid kämpingu otsinguid lõpuks Dubrovniku linnakämpsi maandusime, oli õhtu käes. Otsingute käigus külastatud asula nimega Cavtat jäigi kaugeimaks ja lõunapoolseimaks punktiks, kus käisime. Edasi algas juba nö kodutee.

Söönud veidi, otsustasime vanalinna kaeda. Kuna me pesitsesime linnas, siis otsustasime vanalinna jalutada.
Image here:Me ei vahi suu ammuli  mitte fotograafi...
Me ei vahi suu ammuli mitte fotograafi...
Image here:..vaid Dubrovniku vanalinna!
..vaid Dubrovniku vanalinna!
Tee ei tundunud pikk, ent me ei osanud arvestada „kohaliku koefitsendiga“, st algul on tee 2km, siis 4km, lõpuks 5km pikk :) Kõndisime nagu vaimust vaevatud metsalised, aga vanalinn oli ikka kaugel. Lõpuks jõudsime sihile ja see oli vesiville väärt. Ulmeilus linn. Vana merekindluse sissepääsu juures olid keskaegsetes rõivastes vahid, keskväljaku kate lausa sulamarmorist. Jalutasime ringi ning lasime ühel sisseviskajal end mereandide restorani visata. Me lihtsalt seisatasime korra ja mõtlesime, et võiks kusagil valge inimese kombel süüa. Meie kõrval materialiseerus ,,plop´´-heli saatel üks tädi, luges meid üle, lauad lükati kokku, sebiti toole ja enne kui me arugi saime, istusime lauas, menüüd käes. Jõime veini, sõime mereandidega risottot, pastat või verist liha. Maitses hea. Tagasi kämpingusse jõudmine oli vaevaline sest tee oli enam-vähem sama pikk, kui tulles. Ja kaugeltki mitte lauskmaa.

1. juuli

Image here:Dubrovnikusse viiv sild
Dubrovnikusse viiv sild
Hommikul lonkisime Copacabana randa, kus vedelesime mõnusasti päev läbi. Õhtul läksime taas vanalinna, seekord olime kavalad kui rebased ning kasutasime linnaliinibussi. Ronisime mööda kitsaid tänavaid üles-alla, vaatasime igatsevalt apelsinipuude poole, kus kõrgläikelised oranžid kerad meile kättesaamatuks jäid ja veendusime taas, et linn on väga ilus. No ikka väga-väga ilus. Hiljem istusime pizzeerias, miljoni dollari vaatega merelahele, soe õhtu, sõbrad, söök, vein, isegi elav muusika. Kõrvallauas istusid ungarlased. Üks neist puksis kohaliku muusiku süntesaatori tagant välja ja silitas Gershwini muusikaga meie kõrvu. Meepotis oli vaid üks tõrvatilk – me meessoost reisikaaslased keeldusid tantsimast. Vandusin endamisi, et ei anna seda neile kunagi andeks. Urr...

Kui me end lõpuks püsti ajasime ning läksime  öisesse linna ringi lonkima, hakkas vihma tibama. Vanalinna keskväljakul olev marmor oli märjalt nagu parim jää ja uisutamisnõksud tulid vaid kasuks.

Läksime Väikesega üht kirikut lähemalt vaatama ning trepist alla astudes sain tagumiku peal lustliku liu alla platsile välja. Õnneks on marmor ka pehme ning  kui pisuke piinlikkushetk välja arvata, siis mingeid nähtavaid jälgi ei jäänud.
Öösel oli kõva äike ja sadas.

2. juuli

Nagu mägedele kohane, sajab öösel ja hommik on päikeseline ja soe. Otsustasime sõita Peljesaci poolsaarele.

Telke kokku pakkides ja riideid selga ajades raputas Erik oma kiivrist ühe ämbliku välja. See oli üsna suur ja kena karvane. Sellest hetkest peale kontrollisime enne kiivri pähepanekut selle sisu ja raputasime sõiduriideid, et mitte reisida koos lülijalgsete kaaslastega.

Poolsaarel leidsime ühe väga kauni pisikese ranna. Seal pakuti ööbimiseks 3-toalist apartamenti ja  mitte vähemaks kui neljaks ööpäevaks. Peale pisukest arutelu leidsime, et see käib meile siiski tuntavalt rahakoti pihta ja suundusime mõnd taskupärasemat elamist otsima. Läheduses oli ka kämps, aga see oli üle mõistuse ilge, rand betoonist, räpane ja näis kleepuvat. Kogu öösel alla sadanud vihm oli vist tulnud lustliku kosena üle sealsete telgiplatside.   

Edasi sõites kerisime end kõrgemale mägedesse ja iga järgnev vaade oli nii megailus, et sõnadest jääb puudu. Avameri, väikesed saared tipituna sinna vahele, iga saare ümber erksini-roheline viirg.... ahhh!!!! Leidsime ühe imeilusa Adriaticu nimelise kämpsi, registratuurineid tegi mulle ja Heiksile seal ringreisi. Kohtusime ka omanikuga ning kuuldes, kui kaugelt me oleme ja et meid on 6 inimest, lubas hinna alla lasta. Samal ajal ahvatles üks noormees teisi korteriga. Läksime siis seda kaema. Oli igati ok korter, me oleks end sinna ilusasti ära mahutanud. Perenaise nina läks kirtsu juba selle peale, et me tahtsime end kuuekesi 5-sesse apartementi mahutada ja niipea, kui kuulis, et tahame seal olla vaid 2-3 päeva, tuli valanguna: „No, no, no, no..“

Sõitsime edasi ja maandusime „Perla“ kämpsi, mis jäi küll puhtuselt ja ilult eelmisele alla, ent plusspoolel olid puuviljalett ja pood. Algul jäi segaseks, kus asuvad duširuumid ja WC – maju oli palju, aga kõik olid tabalukkudega kinni. Lõpuks leidsime ühe avatud maja, ent elektrit telefonide ja kaamera laadimiseks ikka ei olnud. Et kahekorruselises WC-majas oli olemas pesumasin, siis mõtlesime oma otsatus tarkuses, et siis, kui keegi masinat ei kasuta, saame sealt kasutada pistikut. Pistikut sai kasutada küll aga särtsu ei olnud :)

Õhtul promeneerisime rannal, mere poolt paistis loojuv päike, üle mägede nihkusid tormipilved. Nende koosmõjul nägime rabavalt selget vikerkaart. Pärast tibas vihma, öösel paukus äike ja sadas, sooja oli öösel vaid 24C.

3.  juuli

Hommik oli jällegi päikeseline ja kuum. Ning tuuline. Meie viskasime end muidugi randa lapiti maha. Ranna ääres oli üsna tugev vool. Veele lesima jäädes vedas vool päris kiirelt edasi. Õnneks piki randa, mitte rannast eemale. Vastuvoolu ujudes sai lihtsalt toredasti trenni teha, st ei liikunud seltskonnast eemale. Kui, siis tagurpidi. Lisaks oli vaja silmas pidada arvukaid surfareid, kelle vahel osavalt liigelda tuli.

Kõigil on meeletu lihahimu, selle puudumisel sõime makarone paprikamoosiga. Et värsked aedviljad on kiviviske kaugusel, siis hakkisime ühte kilekotti tomateid, sibulaid ja kurke ning rahuldasime ülihea salati näol vähemalt oma vitamiinihimu. Veinivitamiinidest rääkimata. Külitasime mõnusasti oma lebode-madratsite peal ja öö tulekul kõik enam-vähem sinnasamasse kohta magama jäidki.

4. juuli

Eelmisel õhtul sai veiniga tiba liialdatud, kõigil on kerge pohmell ja veini ei tahtnud enam keegi.

Taas rannapäev. Rand oli hullumoodi surfareid täis. Sahistatakse purjede ja lohedega, silmapiir nägi välja nagu askeldaks seal mütside lehvides arvukalt päkapikke.

Erik ja Eve käisid Korcula saarel. Hakkasid jala sadamasse astuma, öeldi, et sinna on 2km. Loomulikult korrutatakse sealkandis kõik vahemaad mingi kohaliku koefitsiendiga ja sellest tuli tunduvalt pikem matk.

Horvaatias on arvukas uhuu-lindude populatsioon, ent siin Peljesacil lisanduvad veel kõhukorinalinnud. Kui nood õhtul korisema hakkavad, on see kindel märk, et tuleb süüa tegema hakata.

Peale suurte ämblike ja Murteril kohatud krabidele peaks ära mainima ka tatipuuliblikaid (meie telgiplatsil kasvavad puud ajasid mingit kallerdavat tatti välja ning liblikad aelesid sellel päevad läbi) ja saledaid pikakoivalisi kasse.

Sel õhtul rahuldasime lõpuks oma lihahimu. Suutsime kohalikust marketist mingid toored kotletilaadsed pätsid hankida ja Heikki võttis enda peale praadimise ülla töö. See oli pikk ja vaevaline protsess, eriti kõrvaltvaatajatele, sest hõrk lihalõhn ajas suu vett jooksma. Leidsime, et võiks veini juua rannas, ent kuna tuul oli liig kõva siis varjusime peagi oma telgiplatsile.

5. juuli

Hommikul pakkisime telgid ja, kurb küll, asutasime end Horvaatiast lahkuma. Too pahandas me peale.

Bosnia piiril ei saanud aru kas piirivalvur tahab meid peatada või lehvitab käega, et me edasi sõidaks. (Dubrovnikusse saamiseks peab sõitma läbi Bosnia). Erik ja Heiks jäid piirivalvurit vaatama ning hetk hiljem saavutasid Wing ja Suzu füüsilise kontakti. Wingil tagatuli puru, Heiksi küljekohver transformeerus pelmeeniks. Õnneks mingit sekeldust piirivalvurite poolt ei tulnud, kuna kohvri sisu oli kõigile soovijaile näha (väidetavalt must pesu).  Kivi, traadi ja teibi kaasabil sai kohver tsiklile tagasi enam-vähem viisaka kujuga.

Ca 20 km hiljem otsustas üks roller teha paremalt teeservast vasakpöörde üle kahe pidevjoone ning keeras meile ette. Õnneks olid kiirused suht olematud, ent rollerboy tegi mu põlve vastu põrkudes hoogsa kukerpalli. Et olime sillal ja ei saanud kohe seisma jääda, siis vaatasin tagasi mis noorukiga juhtus ja silmasin maas punast laiku. Sakuradiraisakurat!! Peale silda parkisime tsikli ja jooksime tagasi. Punane laik teel oli surnud siil - rahu tema põrmule. Sell, kes rolleriga sõitis, näitas nukralt marraskil küünarnukki ja põlve ning jalga kuskohalt oli kärn maha tulnud. See kärn oli tal arvatavalt eelmisest kukkumisest, siis, kui kõverdus peegel ja purunesid stopptuli ja suunakad.

Mägiteel mere ääres saime kõik veel pisikesi adrenaliiniportsukesi kui keegi ees äkkpidurdas või kurvis mööda sõitis. Kiirteele jõudes hakkas veel vihma ka kallama ja päevase +32C asemel oli õhtuks +12C ja ikka sadas. Brr.

Kiirteemaksu makstes tekitasime me Andresega kaose, kuna pilet oli ligumärg. Masin näris paberi vahele, sellid said lõpuks kahekesi selle laga sealt peale pikemat pusserdamist kätte. Andres ulatas raha, mis samuti märg ja kiirteemehed muigasid kõigi oma näokurdudega.
Enne piiri tangiti tsikleid ja vaatasime tankla poes kas mingit kangemat alkoholi oleks võimalik osta. Mitte seepärast, et me oleme mingid alkohoolikud, vaid seepärast, et temperatuur langes meie jaoks liig kiiresti. Otsustasime Väikesega, et ostame ühe suure brändi. Otsisime oma kunade-lipade tagavarad välja ja lugesime neid müüjale peo peale, saateks hammaste plaksumine. Natuke tuli puudu ja hakkasime käte värisedes lisa otsima. „That's ok,“ sõnas letitagune noormees. Arvatavasti pakkusime liiga haledat vaatepilti, et meilt puuduvaid münte küsida.

Toad sebisime endale tuttavas Ungari öömajas, meie saime endale tibipildiga toa mis eelmise Horvaatiareisi ajal oli Kalle-Janci apartement. Et peale hommikusöögi ja päevase võileiva meil midagi sees ei olnud, tahtsime hirmsasti süüa. Meil oli 2 tomatit, natuke leiba ja pakk küpsiseid. Majoneesi ka. Istusime baaris ja vaatasime oma „rikkalikku“ toidulauda. Lõpuks ei pidanud Andres ja Heiks vastu ning jalutasid lähedalasuvasse bensiinijaama võileibu tooma.

6. juuli

Image here:Salareisija
Salareisija
Hommik oli selge ja sooja pea 23C. Asju pakkides selgus, et Heiks oli ühe suurtest ämblikest salakaubana Ungarisse toimetanud. See oli endale paagikotti juba hubase pesa ehitanud.
Ungaris sõime vägeva lõuna ja hommikusöögi üheskoos. Seejärel noppisime korraks Slovakkiat ja sealt edasi mööda tsiklitele tasuta kiirteed Tšehhi. Piirivalvetädi lonkis nätsutades passe piiluma, isegi otsa ei viitsinud vaadata. Rekkade järjekord enne piiri oli u 6km pikk.

Sõitsime mööda pisikesi mägiteid arvatavalt mingisse suusakuurordisse. Ilm oli ka vastav. Eve hõiskas eetris kuidas temperatuur oli 10 minutiga langenud +5C peale. Võeh. Otsisime ööbimiskohta. Lõpuks leidsime ühe väsinud välimusega kolme täpi hotelli. Selle koridoride-treppide laiuse järgi võis arvata, et tegemist on kunagise haiglaga. Toad olid suured ja tükkis põrandaga oli paksu vaipkattega inertsist üle löödud ka pool seina. Aga voodid olid suured ja mõnusad, tekid- padjad udupehmed.

Parkisime tsiklid, regasime end sisse ja peale väikest värskendust duši näol läksime õhtust sööma. Võtsime praed ja õlled. Eelmisel õhtul ütles Väike, et kui tema korralikult süüa ei saa, siis tahab ta homme sealiha ja hapukapsaid. Meie rõõmuks seda pakutigi. Aga appi, mida praed... 4 pisikest lihajunni ja 2spl hapukapsast. Ja knedlikud. Teised väitsid küll, et see on sai, aga tainast pole mitte küpsetatud vaid aurutatud ja on üsna huvitav maitseelamus. Mulle jäi küll mulje, et vanal saial oli lihtsalt koorik maha kulunud ja sisu sooja vette kastetud. Prae kõrvale toodi mingi kurgiläbu, kuhu saia omakorda kasta.

Päevase Ungari praadide kõrval oli see söömaaeg ikka hale ruudus ning kui baaridaam Eve käest küsis, kuidas maitses ja kas me seal ka hommikust sööme, siis Eve hüüdis : „Ei!!!!!!!!!!“, ehkki tiba pikemalt ja viisakamate sõnadega. Peagi keerasime end valgete linade vahele mõnusasti magama.

7. juuli

Image here:Auschwitz
Auschwitz
Sõitsime Poola ja külastasime Auschwitzi. „Arbeit macht frei“ kirja nähes oli tunne nagu oleks „Shindleri nimekirja“ astunud. Laager oli masendav. Monument inimlikule kurjusele. Ala oli suur, seal lähedal oli ka Birkenau laager, aga õnneks ei olnud meil nii palju aega, et sinna minna.

Hiljem sõime pizzasid ja nii SUURI pizzasid ei olnud meist keegi näinud. Pigem teadmatusest, kui näljast või ahnusest, võtsid Heiks ja Antu suured pannipirukad ja kui need laual olid, siis ei suutnud keegi uskuda et need ka sisse mahuvad. Ei mahtunudki. Välja arvatud Heiksile muidugi.

Õhtul sõitsime nii kaua kui jaksasime ning viskasime end metsa alla. Olime Horvaatiast ostnud Jacobsi kohvi, rõõmustades, et saab „päris“ kohvi. Hoolimata heast nimest maitses see ollus ilgelt ja me piirdusime vaid väikeste õlledega. Peagi hakkas sadama ning varjusime kiirelt telkidesse.

8. juuli

Ärkasime vara ning hakkasime Varssavi poole kütma. Edenesime suurepäraselt, ent tegime linnas siiski auringi. Sõime natuke Varssavi äärelinnas ja tuiskasime kodu poole. Poola-Leedu piiril sõitsid Erik ja Eve eest ära, kuna lootsid öise Saaremaa praami peale saada. Me sõime heade traditsioonide kohaselt Leedu-Läti piiril kõhud karbonaadi täis ja asusime piirisappa. Erik saatis sõnumi, et nad olid piiril 1h 30min. Me isegi nägime neid seismas teisel pool piiripunkti. Telgikoha otsimine võttis aega, sobiva heinamaaserva leidsime ca 2 paiku. Uni nokkis täiega.

9. juuli

Peale hommikusööki Riia lähistel võtame suuna Iklasse Heiksi vanavanemate poole. Reisi lõpp Iklas oli nagi täpp i peal. Alustuseks sõime peenrad maasikatest puhtaks, seejärel käisime saunas. Õhtul küpsetasime šašlõkki ning jagasime Heikki kodustega reisimuljeid. Mmmõnus...

Ei tea kas see tuleb vanusest või mis, aga Eestimaa tundus samuti ilus olevat. Männisalu lõhnas magusalt ja linnudki tundusid eesti keeles laulvat. Hea oli taas kodus olla.

 

 
< Eelmine   Järgmine >