EMMK logo Eesti Motomatkajate Klubi - Estonian Touring MC Mootorratta pilt
  alumine logo osa
Klubi KlubiUudised UudisedMotomatkamine MotomatkamineKontakt Kontakt
motosygis (2).JPG
Motomatkamine
Esileht Esileht
Uudised Uudised
Klubi Klubi
Motomatkamine Motomatkamine
- - - - - - -
MotoSurvival MotoSurvival
MotoSügis MotoSügis
Talvekas Talvekas
Esileht arrow Motomatkamine arrow Matkajutud arrow Väike tiir Venemaale - 29. juuli - 13. august 2005
Väike tiir Venemaale - 29. juuli - 13. august 2005
Kirjutas Janc Reikop   

Pilte saab näha siin .

Rattad: MZ 125 SX ja Honda SLR 650
Kilomeetreid: 6585 km
Marsruut: Pihkva - Sosnovõi Bor - St. Peterburg - Viiburi - Petrozavodsk - Võtegra - Pudozh - Kargopol - Njandoma - Arhangelsk - Severodvinsk - Onega - Plesetsk - Kargopol - Pudozh - Medvizhogorsk - Kem - Monchegorsk - Murmansk - Zapoljarnõi - Nikkel - Kirkenes - Ivalo - Kuusamo - Kajaani - Tampere - Helsinki

Eellugu

Selle aasta reisiplaanid olid üsna pikalt lahtised. Muidugi kippus hing esimese hooga kuhugi kaugemale ja soojemale maale ihkama, aga nagu ikka panevad reaalsus ja pangaarve paika lõplikud piirid. Seega otsustasime, et tuleb selline väike ja tagasihoidlik reis. Näiteks Venemaale (üks aasta oligi juba vahele jäänud!). Näiteks Murmanskisse, kus pea kõik on käinud, aga meie veel mitte. Mõne aja pärast hakkas aga veidi kripeldama, et kas tõesti  a i n u l t  Murmanskisse. Kuidagi lühike tundus see teekond selle aastase reisiootuse taustal olevat. Jõuaks äkki kusagilt veel läbi põigata? Lähima märkimist vääriva asustuse moodi tundus olevat Arhangelsk..

Arhangelskisse mineku ainuke viga tundus olevat pikalt ühte ja sama teed mööda sõitmine. Nimelt kui algul sai Mardilt laenatud “naljakaardi” (nagu me teda kutsuma hakkasime) pealt rõõmuga avastatud, et Arhangelskist läheb mööda Valge mere serva kena tee otse Murmanski trassile välja, siis teist kaarti uurides osutus see ootamatult hoopiski raudteeks, sorry. Aga alati jäi alles võimalus tulla sama teed mööda tagasi ja sellest teadmisest alustuseks piisas täiesti.

Algus

Peale varajast äratust ning väikest hommikust asjade pakkimist Soos olimegi valmis tööks ja kaitseks. Mina MZ-iga, Kalle SLR-iga. Oma lõunapausi püha ürituse nimel ohverdades, sibasin päeval lubade tõlkeid tooma. Olime nimelt otsustanud seekord igati seadusekuulekaid kodanikke mängida. Muideks, load tuleb notariaalseks tõlkimiseks ära anda viieks päevaks. Vastuseks küsimusele, et aga kuidas ma siis vahepeal sõidan, oli: “Aga see on juba teie mure”. No ma ju muretsengi. Kusjuures me saime veel “hea” diili, kõigepealt tegime seal kohapeal lubadest koopiad, vahepeal saime need tagasi ja kolmapäeval load uuesti hoiule anda, et siis reedel kõik koos notariaalsete tõlgetega viimaks kätte saada.

 Ikka veel Eestis

Kalle ootas mind peale tööpäeva lõppu Maardu söögiputka juures. Kurtis, et SLR-iga on kuidagi kitsas sõita. Veider, endal oli paagikoti ja torukoti vahel oma kümmekond senti vaba ruumi. Kuna mul jälle oli vastupidine probleem, et kuidagi ei ulatunud korralikult selga vastu toetama, vahetasime rattad ümber. Algul nagu testiks, kuid kui selgus, et mõlemad omadega väga rahul, siis nii jäigi. Ette rutates võib mainida, et kui tee kehvem oli, vahetasime rattad jälle tagasi. Nii igaks juhuks.

“Tunnetuse saavutamiseks” nagu Kalle seda ütles, läksime Aegviidu teed mööda, kus olid parajasti pooleli suuremõõtmelised teetööd. Varsti peatas meid üks tsiklimees, kes olevat kusagilt endale naela rehvi sisse hankinud. Väidetavalt selle sama teetööde lõigu pealt. Kes teab, igatahes paar autot vahetas veel teel rattaid. Tunnetus oli, ütleme, et veidi ebakindel täislastis rattaga sel ülesküntud uudismaal vaid päevake enne kauaoodatud reisi nikerdada. Palju meil neid heebleid SLR-i jaoks kaasas oligi?

Laupäeval hakkas sadama. Nonii, kas nüüd jääbki?? See oli mu suuremaid hirme, et reisi algul hakkab sadama ja nii lõpuni välja… Ma juba kujutasin elavalt ette: päev läbi vihmas sõitu, riided niisked, jalad märjad (minu saabastega vähemalt), siis märja metsa vahele, telk vihmas lahti, niiskete asjade sisse magama.. hommikul jälle märg telk kokku, niisked riided ja saapad (brrrrrr…) jalga ja jälle vihmas edasi kuni õhtul viimaks oma vettinud telki saab pugeda. Aaaaaapiiiii…
Öösel tibas telki veidi sisse, kusagilt ülevalt õmbluse vahelt vist. Teip oli abiks. Veel on aega, osta äkki siiski uus telk? No ei, Venemaa reis tuleb ikka selle veteraniga ära teha, veidi pelmeen ta ju on, aga muidu väga ilus.

Piiril

Pühapaeval panime piiri poole ajama, tibutas uduvihma, aga Koidula piiripunkti jõudes oli ilm juba palju päikeselisemaks oli jõudnud muutuda. Piirisaba süsteem oli lihtne. Tee kohal fooris läks kummagi saba (autod ja rekkad) jaoks eraldi punane tuli aeg-ajalt roheliseks. Siis andsid kõik talda ja vastavalt nende reaktsioonikiirusele ja auto võimetele pressis end lubatud tulega läbi nii 4-13 autot. Rekkasid mahtus järjekindlalt vaid ükshaaval, kuid sellest hoolimata liikus rekkate saba kiiremini kui autode oma. Võibolla oli selles oma osa mängida ka nende pikkuses.

Mina mängisin troppi – kui meie korra ajal tuli roheliseks läks, ei läind SLR lihtsalt enam käima.. ja veidi (ohjah, see on leebelt öeldud) läks aega, et ma taipasin veidi toorest peale keerata. Nojah.. aga õnneks pääsesin ka mina veel selle satsiga kenasti järgi ja susserdasin end järjekorras Kallele sappa.
Vene poole peal tegime ära liikluskindlustuse, mis läks maksma 2 x 632 raha. Kui piirisabas seismine ka sisse arvata, läks protseduur ise kokku veidi üle 3 tunni. Venemaa kohta täitsa norm ju.

 Viimaks ometi Venemaal

Image here:Slantsõ
Slantsõ
Venemaa linnad tundusid siinkandis üsna orienteerutavad olevat. Reeglina viis linnast peatee just sinna, kuhu meil vaja oli – Peterburi peale. Igas linnas oli Lenini tänav, mis tavaliselt ristus kas Karl Marxi, Friedrich Englesi või vähemalt Viktor Kingissepa nimelise tänavaga. Edasi tulid olulisemad kõrvaltänavad nagu Oktjabrskoje või Pervomaiskoje. Lihtne. Ei mingit eksimist. Vaid ühel korral tuli meil Slantsõs veidi keerutamist, aga seal me eirasime peamise reeglit – järgi vaid peateed (mis on veidi rohkem laevatatav, lihtsalt sutsu laiem või oh imet, isegi märgiga tähistatud) ja ära lase end selle käänakutest eksitada.
Oma reisi esimest telgikohta otsisime pikalt (või tundus see tol hetkel nii) ja maandusime viimaks üsna pimedas. Väsitav päev oli jätnud oma jälje. Sel õhtul võtsime 2 õlut ja kobisime magama. Ega söök jänes pole, et eest ära jookseb. Homme on ka päev.

Põige Sosnovõi Bori

Enne Peterburi oli plaan sisse põigata Sosnovõi Bori. Võib ütelda, et me tegime seda isegi mitu korda (noh see maksis meile vaid tühised 40km lisaringi).
Koropje külakest läbides saime tõelise elamuse osaliseks – SELLIST karuputkemetsa ei näe vist kusagil mujal. Peab tunnistama, et see tekitas… eee… üsnagi õõvastava tunde sellistel teedel sõites, kus tee kohal karuputkede ladvad peaaegu et kokku ulatusid ja kaugemal jätkus sama kuniks silm seletas. Vaikselt omaette korrutades, et ainult trifiidid ründavad inimesi ja et karuputked on nende kõrval rahulikud elukad, oli isegi “huvitav”. Igatahes pildistamise mõte tuli meelde alles siis kui me külakesest ikka juba piisavalt kaugel olime, et mitte uuesti tagasi minna. Võibolla oligi hea, pagan neid trifiide teab..

Image here:Sosnovõi Bor
Sosnovõi Bor
Praegu asub Sosnovõi Boris Venemaa sõjalaevastiku ohvitseride õppekeskus. Ühtlasi asuvad keskuses allveelaevadel kasutatavad töökorras reaktorid. Neid me sinna piiluma läksimegi. Hoones kahe kõrguva maapealse “basseiniga”, võis kergelt ära tunda kurikuulsad reaktorid. Kuigi kedagi otseselt läheduses liikumas polnud, käis valvas pilk pildistamise ajal ringi, et ega meid keegi keelama ei tule. Aga tundus, et see, mida me seal passime, ei huvita kedagi. Kui veel 2003. aastal oli osade reisikirjade põhjal Sosnovõi Bor kinnine linn, siis meid ootas teel vaid üks unine GAI-putka, kust me kerge vaevaga lihtsalt mööda sõitsime.
Varsti selgus, et hõisata on vara – eespool paistis veel üks tõsisemat sorti kontroll ja stopp-märk, mille taha kõik autod korralikult peatuma jäid. No ei siis midagi, võtsime ka sappa, olles valmis uudiseks, et siit edasi me enam ei saa. Kontrollijateks osutusid 2 nooremapoolset naisterahvast, kes meie üllatuseks lihtsalt käega vehkisid ja läbi me sealt olimegi. Linn ise oli üsna tavaline, tegime seal väikese kohvikupausi ja liikusime edasi.

Sosnovõi Bori ümbruses on kenad asfaltteed. Eriti maalilised olid vaated linnast sealt väljuval suunal, väikesed jässakad männid liivas ja samblas, merelained kohe tee ääres neid limpsimas. Nii.. et meri… et siis paremal? Vana orienteeruja vaist leidis, et ida poole sõites lihtsalt ei tohiks meri kuidagi paremale jääda. Ohjah, nii oligi, olime teel Narva poole. Juhtub. Ka paremates peredes.

Eestlaste uskumatud seiklused Peterburis

Mida lähemale Peterburile jõudma hakkas, seda kiiremaks ja agressiivsemaks muutus liiklus. Kaarti uurides leidsime, et seda “sirgemat sorti kollast joont mööda selle punase laigu peal” peaks täiesti eduliselt suutma end linnast läbi orienteeruda.

Esimene katse linna läbiva “peatee” peale sattuda ei õnnestunud. Suur osa selles oli minu kartusel ilma lubavate märkide või foorita 4-realisel ristmikul vasakpööret sooritada. No mitte kuidagi ma ei suutnud tabada seda hetke, kui ühelt poolt tulijad on just peatunud ja teiselt poolt tulijad pole veel ristmikule jõudnud.

Peale pikka otsesõitmist õnnestus mul ühes kohas vasakule ära pöörata. Õnnetuseks paindus too tänav veidi aja parast veel kord vasakule ja mulle tekkis kahtlane tunne, et nii oleme varsti tagasi selsamal tänaval, kust alustasime. Järelikult, ütles loogika, tuleb keerata mingil hetkel paremale, et õige suuna peale tagasi saada.
Liiklus oli kiire ja tihe, ilmselt olime juba üsna linna keskele jõudnud. Ühel hetkel tundus, et tänav, mida mööda vurasime, hakkas kahtlaselt kitsaks muutma. Jäime seisma turuplatsi väravas. Noormees, kellel teed küsisin, vaatas mu kaarti üsna lootusetu pilguga kui teed Viiburisse küsisin (see oli ainuke koht, mis pähe tuli, et vähegi soovitavat suunda saada). “Sellelt kaardilt pole ju midagi näidata” ütles ta ja tiris autost välja enda variandi. Sain väikse šoki osaliseks kui avastasin, et me pole veel linna jõudnudki! Vähe sellest, me oleme hakanud linnast välja tagasi sõitma ja veidi sellest kõrvale kaldudes sattunud Kirovi laevatehase lähedusse. Niisiis järgmine katse Peterburi siseneda läks kah veidi nihu.

Abivalmis noormees püüdis leiutada oma kaardilt võimalikult lihtsat teekonda linna teise serva. Peab tunnistama, et kokkuvõttes ja üldise suuna hoidmise mõttes oli sellest küllaltki palju abi. Ainuke asi, millega ma veel paar korda puuse panin, oli linna mastaabid. See linn oli tohutu ja ma tundsin end kui pea kaotanud sipelgas võõras galaktikas. Aga kuidagi, tänu lugematu arvu heade inimeste seletustele olime ühel hetkel p e a a e g u linna teises otsas ja oluliseks hakkas muutuma ka Viiburisse mineva tee peale sattumine. Kuigi meil polnud algul otsest plaani Viiburisse minna, paistis see linn meile nüüd kauge ja päästva tulukesena.

Image here:St. Peterburg
St. Peterburg
Traktorit parandavad teetöölised soovitasid lollikindla meetodi – rekkadel sabas sõita, sest nad kõik pidid sõitma just seda teed kaudu linnast välja. Lihtsalt ühel ristmikul on meil vaja pöörata ära vasakule, nii lihtne see ongi. Jeejee, lihtne… Kleepisin end ühele rekkale sappa. Tossas, mis kole. Liikus ka aeglaselt, sunnik. Kallel mu taga viskas lõpuks üle, kaua võib end aeglasel tulel suitsutada lasta. Raske südamega võtsin kokku oma äranätsutatud orienteerumisteadmised ja ronisime rekka tagant välja. Ühe ristmiku peal tundus, et nüüd peaks ikka vasakule ära pöörama küll. Ja missa kostad. Peale järjekordset vestlust läbi ainult valjuhääldi suhtleva bensujaamatädikesega Viiburi teemadel, olin veendunud, et õige teeots pole enam kaugel.

Jumal teab mitmes katse Peterburi läbida oli viimaks õnnestunud. Kõik olid väsinud, kuid õnnelikud. Ja soovituseks. Ärge teie üritage ragulkaga mammutijahile minna, eks? Leidke endale korralikud kaardid või mõni elukutseline teejuht, Gena näiteks.

Viiburi


Õhtuks olime Viiburis, õnnelikult Lenini selja taga. Pärast seda kõike tundus Viiburi imearmas ja ülirahulik. Toidupoe otsingult saabuv Kalle oli leidnud präänikut ja õlut, pildistasime koos kohalikega ja uurisime Žigulis istuvalt karmi näoga sõbralikult kiilakalt, kuhupoole kindlus jääb.
Vaade kindlusele ja jahtidega lahesopile oli siiatulemist väärt. Pigem meenutas see kõik Vahemere äärset linnakest kui Venemaad. Kui just kohustuslik praht kalda ääres välja arvata, aga see piisavalt jäi kaldarinnatise taha varju. Hoolimata sellest teadmisest sirutasid end rõõmsalt selles vees isegi tibukollased vesikupud.

Öösel kärkinud äikese vaibudes põõnasime järgmisel hommikul vaikse vihmasabina saatel kaheksani, mil päike irvatas juba pilve tagant ja hommikukohvi maitses peale koleööd imehästi. Olime graafikust miski 2-3 tundi maas ja päevaplaan nägi ette õhtuks Petrozavodkisse jõuda, sest tutvumisaeg sai läbi ja oli aeg end Venemaale ametlikult mõne katusega ööbimiskoha juures sisse regida.

Nüüd alles hakkas end avama Venemaa tõeline olustik. Esimesed külakesed peale Viiburit tundusid ikka väga nukrad. Mustad ja lagunenud majad, ilmetu näoga lonkivad koerad ja heal juhul ka mõni inimene moodustasidki reeglina kogu elu asulas.

Esimene kokkupuude miilitsaga

Olles juba nagunii veidi teelt kõrvale kaldunud, võtsime ette väikesed piiriäärsed kruusateed, mis küll lähemal kokkupuutel osutusid pigem liivateedeks. Teeviitadega, nagu arvata võis, ei olnud seda kanti eriti õnnistatud. Sõit käis rohkem sisetunde järgi, mille usaldamisega aga mul peale Peterburi oli väike okas hinge kripeldama jäänud.

Sortavalas oli enne sinna sissesõitu miilitsapatrull. Mõtisklesin parajasti teemal, et kui me tuleme piiritsoonist, nagu üks kohalik mees meile ühes piiräärses külakeses teed juhatades teatas, kas siis sealtpoolt linnale lähenemine on miilitsa arvates kahtlane või mitte.

Aga kahtlane oli hoopis midagi muud. Nimelt see, et miilitsa kõrval oli otse loomulikult ka stoppmärk. Mida mina ei näinud. Kohe tõesti ei näinud. Kalle röögatas taga kiivrisse.. ja peeti siis meid kinni. Miilits võttis mu load, uuris neid ja küsis, et kas ma stoppmärki ka nägin. Üllatusin siiralt ja ütlesin, et ei näinud mitte.
-    Shto delajem? Tagda nakazat’ nada.
-    A za shtoooo…
-    Shto’b znaki videla.
-    A ja boljshe ne buuduuuu….
Kui miilits teatas, et meil olekski olnud parem oma Eestisse jäädagi, mitte igal pool ringi siiberdada, siis langes hetkeks süda päris saapasäärde. Me pole veel kuhugi jõudnudki ja juba miilitsaga jamad kaelas. Ja siis äkki teatas ta, et mis seal ikka, minge siis edasi ja lasigi meid minema. Tegin oma parima, et saaks asjad kiirelt tasku tagasi ja minema sealt. Enne kui veel ümber mõtlevad.

Öömaja otsingud, Petrozavodsk

Hotellis ööbisime vaid kahel korral ja mõlemal juhul kestsid otsimised - leebelt väljendudes - pikalt. Kõigepealt oli peamine leida kusagilt miski hotelli nime kandev koht, tema sisu ja vorm ei omanud mingit tähtsust, sest see oli nagunii vaid käesoojenduseks. Edasi toimus kõik tüüpilise stsenaariumi järgi – esimesest kohast saime teada, et tolle hind on ebameeldivalt ebasobiv. Sealt hankisime andmed järgmise kandidaadi kohta, kus reeglina polnud omakorda ühtegi vaba toanurgakest (paar presidendisviiti välja arvata), sealt järgmises oli parajasti remont jne.

Image here:Petrozavodsk
Petrozavodsk
Petrozavodskis sattusime esimesena väga kenasse väikese siseõuega erahotelli, mille ilu oleks meile maksma läinud 2200 rubla. Tundus tiba kallivõitu. Järgmisena juhatati meid linna suurimasse, Severnoe hotelli. Hotell oli tõesti suur ja uhke, aga nii uskumatu kui see ka ei tundunud, polnud ka seal mõistliku hinnaga kohti saada. Hotellis Krasnõje Maski toimis kenasti vana hea veneaegne süsteem – tütarlaps pakkus, et kas ta äkki helistab mõnesse hotelli ja uurib, kus neist üldse kohti veel on. See sobis meile hästi, sest kust meiegi öösel enam neid hotelle muidu otsinud oleksime. Oh seda rõõmu, ühes hotellis oligi kohti. Peale väikest nõupidamist lasime kohad telefoni teel kinni panna ja asusime sinnapoole teele.

Kunagine sanatoorium, nüüdne hotell Belõje Kljutshi asus “ühes mikrorajoonis ühe puu taga”. Sõita tuli kottpimedas teed mööda, mis meenutas midagi Balti jaama depoode taguse ja Sõjamäe tee vahepealset maastikku. Kahtlus, et kas me oleme ikka õigel teel, näris pikalt hinge, kuid viimaks jõudsime tõepoolest kuhugi kohale. Mikrorajoon paistis olevat üsna äärelinnas, arvestades seda, et sealsamas majade juures lõppes ka trolliliin.
Kahjuks polnud see veel meie otsingute lõpp, sest mida kuidagi leida polnud võimalik, oli hotell. Võideldes majade vahel ööpimeduses äärmiselt vastikute ja lahtiselt ringijooksvate valvekoertega, õnnestus meil viimaks tabada üks veidi üleslöödud näo ja kipsis käega tipsutanud mutike, kes meid väga lahkelt umbes 200m majadest eemal asuva suure sanatooriumikompleksi väravasse juhatas. Uskumatu, me olime kogu aeg mõnesaja meetri raadiuses tiireldud, aimamata, et nendesamade põõsaste taga ongi otsitav hotell. Sel hetkel olime juba kõigega nõus, peaasi, et kuhugi pikali visata saaks. 1040 rubla eest lisandusid sellele mõnule veel puhtad linad, televiisor, sooja veega dush ja Venemaale sisseregistreerimine. Vaid valvur, kellega me enam pikalt jageleda ei viitsinud, küsis rataste valvamise eest lisaks 2x50 rubla.

Teed

Image here:Teeolud 1
Teeolud 1
Teeolud on Venemaal vaheldusrikkad. Üllatusi võis leida igal sammul. Korralik asfalt võis paari meetriga uskumatult muutuda – kruusaks, liivaks, kivikruusaks või lausa suuuuuurte kividega kruusaks, kõik see osavalt pikitud amorte põhja löövate aukudega, libedate mudaloikude või lihtsalt pehme kruusa vallidega. Aeg ajalt viskasid põiki üle tee roomavad lahtikerkinud asfaldivaod hooletu teejälgija sadulast, siis jälle tiksutasid plaatteed mööda nagu õmblusmasin, ise samal ajal rattaga ühte rütmi saavutada püüdes.

Petrozavodskisse viis paarsada kilomeetrit sellist euroteed, et suu jäi lahti, sarnast ei mäleta isegi mitte Euroopast. Eriti oli see muljetavaldav kui enne seda oli just mitmeid suvalisi teid sõidetud. See oli veel täitsa värske, päris alguses müttasid veel viimased teetöömasinad. Tee ise oli lai, korralike asfalteeritud teepeenarde, peatumistaskute, mahasõitmisteede ja korrektselt maalitud teejoontega ning praktiliselt tühi kui mõni üksik vastutulev auto välja arvata. Vahepeal unus igatahes täiesti see väike tõsiasi, et oleme keset sügavat Venemaad.

Teiselt poolt oli ka vastupidiseid üllatusi. Meie “tõsisem” sõit oli Petrozavodskist Võtegrasse altpoolt Onega järve. Tee näitas, mida ta kõike pakkuda suudab. Kohati normaalse (st. tavalise Venemaa) tee sees olid lõigud ka kõigest muust, mida võib ka veel teeks nimetada. Liikumiskiirus sellistes oludes ei olnud just märkimisväärne. Samas jällegi vaheldusrikas. Eriti kui miskil hetkel tee otsa sai ja edasi tuli teha väike sõit praamiga üle jõe teisele kaldale.
Image here:Teeolud 3
Teeolud 3
Praam ise oli lahe ja kujutas endast veidi pikergust terasest kolakat plaati, mida vedas enda taga väike laevuke. Aga asja ajas ära ja üle jõe said kõik kenasti.

Arhangelskist tagasiteel kujunes lõpuks välja konkreetsem arusaam teede kohta Mitte Eriti Olulistes piirkondades. Nimelt olid linnade juures teed sõltuvalt linnakese tähtsusest nii 30-60km ümbruses asfalteeritud, edasi oli aga tee nii nagu jumal ta maha jätnud oli. Omapärasemad avastused olid Plesetski ja Kargopoli vahel olevad “tõdõkk-tõdõkk” teelõigud ja Severodvinskist  Onegasse viiv pool liivast, pool betoonplaatidest koosnev tee.

Hajameelsuse pärlid

Ees sõites ja teed jälgides on see viga, et väga palju huvitavaid asju jääb nägemata.
Näiteks tundub uskumatuna Kalle väide, et teed kubisesid maha jäetud autodest. Mina ei suuda igatahes mitte ühtegi sellist vaatepilti meenutada. Kui meil poleks konkreetset pilti kummulikeeranud autost (mis pealegi on ikka väga tee peal), siis ma vist ei usukski. Igatahes selline “omas maailmas” elamine oleks mulle päris kõvasti maksma läinud.

Image here:Vosnesenje jõgi
Vosnesenje jõgi
Kui teel Võtegrasse jõge ületades praamil tädile piletite eest raha otsisin, panin hetkeks oma kaelakoti torukoti peale. Järgmine kord kui mulle kaelakott uuesti meenus, olime me juba praamilt maas ja veidi eemal kiivreid pähe panemas. Ehmatus võttis jala nõrgaks kui kaelakotikese kasti ja torukoti vahelt leidsin, sest praamilt mahasõit oli kujutanud endast praami serva ja tinglikult maabumissilla nime kandva augulise ehitise vahel rappuvat ukerdamist. Et asi libedamalt sujuks, oli nende kokkusaamiskohta visatud hunnik suvalisi puupilpaid. Kaelakotikesel oli olnud sada üks võimalust maha libiseda ja igaveseks jõe põhja kaduda. Koos passi, lubade ja muude vajalike dokumentidega. Miskil kummaliselt põhjusel ta seda aga polnud teinud.

Justkui saatuse üle irvitades kordasin ma täpselt sama situatsiooni uuesti mõned kilomeetrid hiljem kui tegime peatuse, et end soojemalt riidesse toppida. Seekord jätsin kaelakoti kogu täiega tagakasti peale, panin kiivri pähe ja andsin gaasi. Kalle oli selle mõnisada meetrit hiljem maast üles korjanud..

Elu ja Olu

Kodukord oli meil paigas. Kalle hoolitses köögi ja söögi eest, mina majandasin telgiga ja pakkisin asju. Mulle sobis see hästi. Keegi pole ju näinud mind süüa tegemas, egaju? Seevastu Kalle tehtud viineri- ja kaneelipirukaid olete aga küll proovinud.

Image here:Kemi jõe ääres telkimas
Kemi jõe ääres telkimas
Kahekesi reisides on vahest üsna raske sundida end hilja peale jäädes veel süüa tegema. Eriti üks sööjatest suure tõenäosusega ootamise ajal väsimusest lihtsalt ära võib kukkuda. Palju sümpaatsem oleks kui hoolimata öisest kellaajast kõik näljaste nägudega podiseva poti juures rivis ootavad. Seltsis ikka segasem. Seetõttu sattus vahest Kalle kõht õhtuti tühjaks jääma. Läks lõpuks teine päris väetiks kätte ära, enne kui ma aru sain, et see režiim ei sobi tema hingeeluga mitte kokku. Edaspidi püüdsin usinamalt hoolitseda selle eest, et me õhtul enne magamaminekut kindlasti miskit ikka sööks.

Mitmel korral külastasime lisaks poodidele ka kohalikke külakohvikuid. Eriti kustumatu mälestus on jäänud ühest pisikesest külaservas olnud Kafeteriast tagasiteel Kargopoli. Olime hommikuse vihmasabina tõttu ja öisest pisisääskede rünnakust vaevatuna ilma hommikusöögita teele asunud. Kui me parajasti kohviku vastas oleva kena puukiriku ees peatusime, sättis tädi sealt parajasti välja külla piima järgi minema, kuid meid nähes jättis selle käigu hilisemaks. Kohvikuke koosnes kahest pisikesest ruumist, kusjuures sildid näitasid, et tagumises oli suitsetamine keelatud – trahv 100 rubla. Laudade peal olid linikud ja topsi sees kollased salvrätikud. Nurgas oli kraanikauss, tõsi, vesi polnud kraanist, vaid seina külge kinnitatud anumast nagu külades ikka, aga selle juures oli olemas isegi paberkäterätikute rull käte kuivatamiseks. Tellisime kohvi, mida anti mõistlikku mõõtu kruusi seest. Söögivalik polnud küll suur, võtsime kohalikke kohevaid ja rammusaid hapupiima pannkooke, mis maitsesid imehästi. Ja kõige selle eest küsiti raha  p ä r a s t  söömise lõpetamist. Kes ütleb, et sellises kolkas pole teenindusel taset!

Kui reisi algul pidasime sääski tüütuteks elukateks, siis see, mis meid veel ootas, oli palju hirmsam. Peale Kargopoli tekkisid ei tea kust imepisikesed lendlevad sääsehakatised, kes üsna kiirelt jõudude vahekorra paika panid. Off aitas nende vastu vaid hetkeks. Tundus, et nad poevad söömise ajal nii silma, ninna kui ka suhu, ükskõik kuidas sa ka end ei kataks. Varsti selgus veel hullem.. Nood saadanad lendasid parvede kaupa läbi meie telgi sääsevõrgust nagu oleks see neile vaid tühipaljas õhk. See öö oli tõeline piin. Miski meetodiga suutsid need elajad lisaks ka magamiskotti ronida ja närisid meid seal rahumeeles hommikuni. Peale seda õuduste ööd olime järgmisel korral juba targemad ja toppisime magama minnes riided selga, et need sunnikud paljale nahale ligi ei pääseks. Ilmselt päästaks nende eest vaid üleni kilesse mähkimine. Õnneks võimutsesid pisisääsed rohkem lõuna pool ja põhja poole liikudes jäi neid juba vähemaks.

Arhangelsk

Täpselt Arhangelski rajooni piirist muutus tee käänuliseks kiviseks kruusateeks. Aegajalt tuli üle sõita üle igasugust mõõtu ojakeste ja jõekeste viivatest sillakestest. Sillad olid puust ja mõned nägid juba küllaltki väsinud ja vaevatud välja. Osadel olid juures isegi märgid sillale lubatud kaalu kohta. Mis arvatavasti reaalses elus ei omanud eriti mõtet, sest edasi Arhangelski trassi poole viis vaid üksainus tee, kuid sillakeste lubatud kaalunumbrid varieerusid kohati päris suure amplituudiga. Vaevalt, et siiani väljatulnud auto enam tagasi hakkab pöörama, aga kes teab.

Image here:Teeolud 4
Teeolud 4
Enne Kargopoli nägime midagi eriti huvitavat – tee, mis oli kokku laotud veidi üle meetri laiustest ja nii kahe ja poole meetrit pikkustest betoonplaatidest. Sellist teed oli paari kohas päris mitme kilomeetri kaupa. Autode möödumine sellise huvitava “tõdõkk-tõdõkk” hääle, mida meie päris samal kujul järgi teha ei suutnud.
Moskva-Arhangelski trass valmistas pisukese pettumuse, sest see nägi välja üsna samasugune nagu kõik eelnevad teed, vahest vaid selle erinevusega, et tundus sirgem olema ja teetöid oli harvem.

Arhangelski linna piiril kõrgus posti otsas purjekas (seesama, mis 500-rublase tagaküljel on). Erkkollane linnanimi paistis kaugele ja tundus olevat oli üsna värskelt võõbatud. Meiega ühel ajal jõudis samasse ka pulmarong. Pruutpaar ronis välja, šampusekorgid lendasid, rahvas lõi klaase ja topse kokku ning tegi linnanime taustal pilte.
Image here:Arhangelsk
Arhangelsk
Kui nad lõpuks lahkusid, torkas silma, et noorpaare käib seal ilmselgelt tihedasti. Nimelt vedeles maas hulganisti katkilöödud šampusepudeleid, äravisatud plasttopsikud ja muud prahti. Linnanime kandev müür oli täis soditud. Popp koht ühesõnaga.

Arhangelsk on oma umbes 350 tuhat elanikuga veidi suurem kui Murmansk. Linn on muidugi palju vanem (asutamisajaks peetakse 16. sajandit), seda liigendab Valgesse merre suubuv Severnaja Dvina jõgi ja nii on linnaosad ühendatud sildadega, mis on omaette vaatamist väärt. Jõgi ja selle liivakallas, mis kaugemalt kutsuvana näis, oli aga lähemalt vaatamisel üsnagi must ja räpane. Liiklus oli tihe, palju oli suht kitsaid ja ühesuunalisi tänavaid. Tänu sellele tõsiasjale sattusime tiiru peale tegema ka teispool jõge asuvale ühele väiksemale linnaosale.

Reis oli meeldivalt mittejärjekindel

Esimest korda muutsime plaane (mis tõsi küll, olid veel lõplikult välja kujunemata päris alguses) kui Peterburist pääsedes Viiburisse maandusime. Algsed plaanid nägid ette minna kõigepealt Murmanskisse ja siis kui aega piisavalt üle jääb, ka Arhangelskisse, mis tundus olevat ebamääraselt kaugel. Millegipärast ei vaevanud see teadmatus edasise teekonna suhtes kuidagi hinge, vaid oli vastupidi meeldiv. Oh oleks ka aeg sama vabalt sätitav.

Petrozavodskis hotellis kaarti uurides tekkis konkreetsem arusaam, et kaval oleks reis pigem vastupidi teha. Enne tiir kaugel ja siis alles kodu (loe: Soome) lähedale Murmanskisse. Ja kui peakski aega puudu jääma (millegipärast oli meil kogu aeg hirm, et me ei jõua õigeks ajaks Venemaalt minema) saame vajalikul hetkel lähima piiripunktini ikka roomata. See Soome põgenemise idee pärines tegelikult Mardilt ja oli üks väga hää idee. Ma hakkasin seda vaikselt hauduma juba siis kui Peterburis ekslesime, sest üks asi oli kindel – enne hüppan ojasse, aga sinna linna ma küll uuesti enam sisse ei lähe. Ehk mõni teine kord ja korraliku kaardiga.

Arhangelski poole sõites hakkas mulle järjest rohkem tekkima kinnisidee teha ka selles otsas miski ring, mitte nürilt sama teed mööda tagasi sõita. Ainuke variant oli teha ring suunal Arhangelsk – Severodvinsk – Onega. Arhangelskist Severodvinskisse tundus minevat üsna laevatatav tee mööda Valge mere serva, aga edasi rääkisid kaardid juba eri juttu. Severodvinskist Onega poole polnud meie siiani enamvähem usaldusväärseks osutunud kaardile midagi märgitud. See linnake tundus olevat ligipääsetav vaid teiselt poolt. Meenus, et meil on olemas eraldi ka ainult Arhangelski rajooni kohta pisike märkmiku moodi kaardiraamat. Koukisin selle välja ja näedsa, tee oli täitsa olemas. Miski tee vähemalt. Järelikult asi otsustatud? Eksjuonju pliiiiiiz?

Image here:Teeolud 5
Teeolud 5
Sellest avastusest vaimustatuna hiilis juba ligi järgmine mõte proovida siiski kuidagi peale Onegat otse Murmanski trassile välja murda. Sellele hullumeelsele ideele Kalle enam järgi ei andnud. Pean tunnistama, et nüüd tagantjärgi mõeldes olen selle üle päris tänulik. Esiteks polnud seal ühelegi kaardile peale raudtee tõepoolest miskit muud teed märgitud. Ka suurt asustusi mitte. Ning pealegi polnud meil teeoludest (või mittetee oludest) vähimatki ettekujutust. Sinna me, mina vähemasti, ilmselt ka jäänud oleks. Ema rääkis ikka, et targemate inimeste sõna tuleb kuulata.

Poolel tee Murmanskisse teatas Kalle ühel õhtul, et nii, tema tahab nüüd Soome. Mina olin vastupidi hakanud just Venemaaga ära harjuma. Kuigi me polnud otseselt rääkinud võimalusest, et me ei lähe tagasi enam Peterburi kaudu, olin ma seda ilmselt üsna ühemõtteliselt väljendanud ja plaan Soome üle minna haudus meil mõtteis juba pikemat aega. Väike igatsus tsivilisatsiooni järele tõstis tasapisi pead. Oli aeg see parandus  reisuplaani ka ametlikult vastu võtta. Kostsid kestvad ovatsioonid. Elu oli ilus.

Oh ja Ah matkal

Arhangelskist edasi Severodvinskisse jõudmisega polnud eriti probleeme. Tõtt öelda ei saagi neid olla kui sul on valida minekuks vaid üksainus tee. Onega poole läks asi juba huvitavamaks. Või “huvitavamaks”, oleks ehk õigem ütelda. Ühe autopoe juurest saime selle omanikust vanamehelt julgustavaid juhtnööre, et Onega peale saab üsna lihtsalt. Sõita tuleb läbi eeslaiuva tühermaa ja selle tagant lähebki tee Onega poole, pole isegi linnast vaja läbi sõita. Kuna mulle linnad eriti ei sümpatiseeri, haarasime mõttest kinni ja panime otse minema. Ilmselt vist liiga otse, sest kui tee hakkas vaikselt võsa sisse ära kaduma, teeäärsetes varemetes liikus kahtlaseid tüüpe ja miskid ula peal valvekoerad meid kannast näksida tahtsid, lõime põnnama ja valisime veidi vähem otsetee kui juhatatud. Viis õige teeotsa peale seegi.

Kuna siltidega oli jätkuvalt nii nagu oli (meenutasime selle koha peal sooja sõnaga ühe Sosnovõi Bori “baikeri” kommentaari teeviitade kohta: “Eto zhe Rossija!”), ehk st et neid polnud, keerasime esimese hooga valest kohast ära. Täitsime kohustuslikku eksimisplaani ning sõitsime veidi aega vastassuunas. Hakkas koitma selle kandi peamine mure – mitte see, et vaja oleks vahepeal teed küsida, vaid see, et leida keegi,  k e l l e  käest seda küsida. Keegi reipa sammuga astuv seljakotiga vanamees joonistas meile kärmelt supertäpse kaardi (nagu hiljem selgus), mis meid järjekordsele teeotsale pidi juhatama. Sinna siirdudes avastasime endalegi üllatuseks küll mahajäetud välimusega, kuid siiski täiesti laevatatava asfalttee.. mis ühel hetkel hakkas kahtlaselt kitsaks ära minema. Kuni leidsime end väikesel kinnikasvanud platsil ühe lagunenud puulobudiku ja väikese mootorit käivitava töölistebussi seltsis. Mõte töötas kiirelt – rattalt maha ja jooksuga bussi poole, mis juba aeglaselt veerema hakkas. Onega? Jajaa, see kruusatee, mis paarsada meetrit tagasi paremale keeras, ongi õige koht. Olime tänulikud, sest ilmselgelt oli see viimane ilming inimestest selles paigas. Eriti kui juhtumisi oli tegemist reede õhtupoolikuga pooleldi mahajäetud tööstusrajoonis.

Rõõm õige raja leidmisest asendus kiirelt ahastusega. Tee kujutas endast pigem kiviklibu hunnikuid kui kruusateed. See oli tõeliselt jube. Nõrk nagu ma olen, keeldusin ma algul üldse üle 40km/h sõitmast. Kalle oli meeleheitel, sest sellise kiirusega liikumine tähendanuks planeeritud ringiks vähemalt topelt aega ja pakkus aeg-ajalt välja erinevaid variante tagasimineku suhtes. Tundsin end kohutava äpuna, kuid mõte kogu täiega maoli käimisest ei meeldinud mulle ka sugugi. Sellest hoolimata teadsin, et tagasiminek ei tule raudselt kõne alla. Surusin hambad risti ja rappusin kuidagiviisi edasi. Õnneks said kannatused tasutud ja mõne aja pärast hakkas tee näitama märke paremuse poole, asendudes suuremate kivide asemel liivasemate kohtadega.

Image here:Õhtusöök
Õhtusöök
Sel öösel telkisime tõeliselt in middle of nowhere, inimesi polnud näha ei lähedal ega ka kaugel, kogu selle aja jooksul oli meist mööda sõitnud vaid 2 autot, mobiililevi puudus. Vedas, et olime otsustanud linna piiril viimasest bensukast vett kaasa võtta. Oli kuidagi kummaline olla selliselt maailmast ära lõigatuna. Kalle maalis süngeid pilte sellest, kuidas me siia metsa vahele jäämegi, ei jõua Murmanskisse ega ka Venemaalt õigel ajal minema. Mul vastupidi polnud masendusest enam jälgegi alles, pealegi olime nüüd piisavalt kaugel selleks, et enam mitte tagasi pöörata. Inimestel on miski loomupärane uskumus selle kohta, et tulevik on alati roosilisem. Võib-olla ongi kui piisavalt kaugemale tulevikku vaadata. Ja uskuge, lähem tulevik ei tundugi selle kõrval enam kuigi oluline kui uni silma kipub.

Tsiklitest

Image here:Sild
Sild
Peab ütlema, et kuigi olime valmistunud halvimaks (mis kaalus päris mitu kilo ja võttis torukotis arvestatava ruumi), ei jätnud me tublid ratsud ei jätnud meid kordagi tõsisemalt hätta. Oli vaid paar pisikest vahejuhtumit MZ-iga. Nagu näiteks spidokas, kes meid poolel teel Murmanskisse maha jättis ja ratta raam, mis Onegasse mineval teel veidi pooleks läks. Aga muidu oli meil kõik hästi, isegi toredasti.

Hommikul värske optimismiga alustades saime nautida kummalist pool liivaga pool betoonplaatidega kaetud teed vaid 40km kui Kalle tagapool tulesid vilgutades peatumiseks märku andis. Miski olla jama, MZ-i tagaots kiikuvat kuidagi kahtlaselt suure amplituudiga. Sadul maha ja mis selgus – mõlemad raamitorud olid tugevduste lõppemise kohast pooleks. Parempoolne kiikus rõõmsalt omapäi ning vasakpoolset toru “hoidis” paigal vaid sinna külge kinnitatud juhtmepunt, mis imekiirelt sai vabaks päästetud.

Kalle torude raami sisse toppimise plaan kõlas hästi (kui otsatul hulgal lendavaid rais*asid välja arvata), kuid kahjuks oli meil kaasas vaid üksainus toru, mille pikkusest raami parandamiseks kuidagi ei piisanud. Olime vist hetkeks unustanud, kus me oleme. Aga muidugi kõigi võimaluste maal Venemaal! Nagu palumise peale turritas lähima paarikümne meetri raadiuses lagunema hakanud betoonplaatidest hulgakaupa sobivad raudtorusid, mida tuli vaid veidi mõõtu saagida, ja siis veel natuke saagida, ja veel veidi saagida ja peale väikest saagimist olidki sobivad jupid valmis. Tuleb tõdeda, et selle pisikese nikerdamise peale läksid ära mõned saetera tükid ja hulgemal määral kannatust. Torud raami sisse koputatud, saba paika sätitud ja igaks petteks ka koormarihmaga kinni tõmmatud, olimegi valmis edasi seiklema. Tühised 2 tundi ja ratas nagu uus.

Inimesed

Inimesed olid igal pool väga sõbralikud ja abivalmid, juhatasid teed, joonistasid kaarte ja uurisid rataste ja Eesti kohta.
Korra ei osanud ilmselgelt kohalik mutike (ilmselt suurest ehmatusest, et me ta peatasime), midagi linnast väljaviiva tee kohta kosta. Samuti suhtuti eestlasesse üldiselt väga normaalselt, vaid paaril korral oli see veidi teistsugune.
Võtegras näiteks sattusime rääkima kahe meesterahvaga, kellest noorem omas veidi omapärast vaatenurka Eesti kohta. Ta teab Pribaltikat küll, seal kõik eestlased vihkavad venelasi, aga sellest hoolimata ei suhtunud ta konkreetselt meisse küll halvemini.

Ühel ainukesel korral oli reageerimine veidi äkilisem. Tegemist oli veidi napsitanud noormehega, kes Murmanski trassil nagu ikka ratta kohta küsima tuli. Mul läks vastamisel kogemata keel veidi sõlme ja selle peale muutus noormees silmnähtavalt kurjaks: “Ei tasu nüüd siin väljamaalast mängida ja teha nägu, et vene keelt ei oska, me oleme kõik ühes riigis olnud. Eesti on täpselt samasuguse staatusega kui Tšetšeenia, nii et pole siin vaja ülbitseda!” Meie Kallega leelotasime tema tigedust nähes usinasti kooris vastu, et ojaa, muidugi, samasugune.. ei miskit vahet tõesti.

Koerad

Venemaa koerad on meie koduste isenditega võrreldes erinevad. Muidugi on nad kõhnemad ja veidi rääbakama olemisega ning enamvähem ühte nägu, kuid peamine erinevus seisneb nende suhtumises tsiklitesse. Tüüpiline koer heal juhul heidab hetkeks pilgu mööduva tsikli poole, vahest isegi pöörab pead, kuid valdav enamus neist ei pööra tsiklitele mingit tähelepanu. See suureärane avastus lubas külakestest läbisõitmisel pöörata peamist tähelepanu kohalikule arhitektuurile või elanikele. Muidugi oli ka erandeid, kuid nende korral oli tavaliselt tegu silmnähtavalt paremal järjel olevate isenditega. Kilomeetrite viisi külade vahel vuramine andis piisavalt aega tegeleda ka vastavate filosoofiliste küsimustega stiilis “Kas selliseks muudabki meid parema elu peale saamine?”.

Kahjuks maksis kohalike koerte põhjal tekkinud uus kogemus kätte. Teel Medvizhogorski poole jooksis peale ühte järjekordsest nukra ilmega külakest otse mootorisse eelnevalt täiesti rahulikult käitunud veidi täidlane lumivalge karvaga koer. Kõik käis välkkiirelt. Ratas jõnksatas tugevasti ja tundsin, kuidas midagi rasket mulle vastu jalga lõi. Ma isegi ei mäleta, kas ma vaatasin tagasi.. vist mitte. Peast sähvis vaheldumisi läbi mõtted sellest, kas seisma jääda või mitte. Kui viimaks seisma jäime, et ma saaks oma nutust lurisevat ja tilkuvat nina pühkida, lohutas Kalle mind kuidas oskas. Aga pärast neid lagunenud külasid tekitas masendust see teadmine, et mina olen alla ajanud võibolla kellegi ainukese kaaslase...

Öömaja otsingud 2, Murmansk

Murmansk oli sümpaatne, kena ja Venemaa kohta puhas linnake küngaste ja metsade vahel. Hoolimata sellest, et öömaja otsingud veeresid oma tavapärast rada. Seda teades, alustasime kohe linna piiri juurest, kus mäe otsas kõrgus üsna võimas hotellikompleks. Nagu arvata, oli see vastavalt avanevale vaatele ka piisavalt kallis. Otsingutes juba karastatutena, ei heidutanud see pisiasi meid vähimalgi määral. Lahked tütarlapsed receptionist juhatasid meile teisi linnas olevaid hotelle ja andsid kaardigi kaasa.

Image here:Vanad viidad
Vanad viidad
Hotell “Arktika” kõrgus kohe peatee ääres keset linna, seda lihtsalt ei saanud mitte näha. Tekkis väike lootus, et sellises mürakas majas peab ometigi mõni väike tuba ikka üle olema. Oligi. Aga.. justnimelt sel päeval oli käimas ülemajaline sanitaarremont, mis lahti seletatuna tähendas, et ükski vets ei tööta ja kedagi hotelli vastu ei võeta. Ja üldse on neil praegu kiire. Lihtsalt moe pärast käisin läbi ka üle väljaku asuvas “Meridian” hotellis. See tundus olevat gramm kõrgem tase ja suhtumine sellevõrra meeldivam.

Meid juhatati mitte kaugel asuvasse odamasse ja kahemõttelise nimega hotelli “69. paralleel”. Muidugi uurisime uudishimu pärast, miks on hotellil selline nimi. Põhjus oli proosaline - Murmanskist läheb nimelt läbi 69. paralleel. Hiljem uurisime kaardilt järgi ja enamvähem läbi linna läks see tõepoolest. Selgus, et täna on linnas miski halbade kokkusattumuste päev, sest siin rajoonis polevat täna kahjuks sooja vett. Mitte et see meid eriti morjendanud oleks, aga osavõtlik tädi soovitas veidi eemal mäe külje peal asuvat järgmist hotelli. Ühtasi haaras ta ka kohe telefonitoru, et sinna helistada ja täpsemalt järele uurida. Selgus, et neil siin hotellis oli olukorraga isegi hästi, järgmises hotellis puudus sel päeval lisaks soojale veel ka veel elekter.

Image here:Murmansk
Murmansk
Seega oli ööbimise asi otsustatud ja tarisime oma kodinad tuppa. Hind polnud kust kõige odavam, aga edasi ka ei viitsinud enam otsida. Hotelli odavamad toad olid kõik miskite ehitustööliste käes, kes nagu selle kinnituseks mõne hetke pärast hakkasid karjana fuajeesse voorima. Läks mõnda aega enne kui ja oma dokumentide vormistamiseks end tädini uuesti välja võitlesin. Meile anti rõduga tuba eelviimasel korrusel vaatega parklale, kuhu olime oma tsiklid paigutunud. Jah loomulikult, lisatasu eest muidugi.
Hommikul seiklesime linnas pisut ringi ning Kalle püüdis leida mõnda tsiklipoodi. Automotopood, mille sisuga ta veidi lähemalt tutvust tegi, ei sisaldanud kahjuks küll midagi “motost”. Aga üldiselt jäi Murmansk meelde kuidagi meeldiva olemisega, eriti süvendas seda kogemus, et me ei eksinud seal  m i t t e  kordagi ära. Võib-olla saab meist isegi orienteerumise alal viimaks asja.. kui külm ära ei võta.

Bensukad

Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei olnud meil bensiini hankimisega kordagi tõsiselt probleeme. Meil oli kaasas küll 2 kanistrit, kuid ilmselt reaalselt poleks neid vist vaja läinudki. Siiski arvan, et kanistritest oli abi, sest tänu sellele ei pidanud me põdema bensukate tiheduse ega tundmatu suurusega vahemaade pärast.

Image here:Tankimas
Tankimas
Linnade bensukates sai reeglina bensiini alati “jooksma” lasta. Väiksema tsivilisatsiooniga asulates tuli ütelda konkreetsed liitrid, mida tahad ja maksma pidi samuti alles pärast. Vaid ühel korral peale Arhangelskit Severodvinski teel sattusime koleda kondihaisuga bensukasse, kus raha küsiti enne pandiks kui sind kraani juurde lasti.
Samuti ei olnud muret 95-se bensiiniga. Tõsi, korra võtsime ka 92, aga see juhtus vaid seetõttu, et arvasime selle küla ainukese bensuka olevat. Hetke pärast selgus, et tegu on siiski Plesetski linnaga ja bensukatega probleemi poleks seal olnud.

Murmanski piirkonnas tuli bensukate otsimisega veidi rohkem vaeva näha. Need olid täiesti olemas, kuid kohati äärmiselt huvitavates kohtades. Peamiselt kusagil tehase territooriumil seitsme nurga ja kolme käänaku taga. Omapärasem meetod miski tehase bensujaamatädiga suhtlemiseks toimus Nikkelis – läbi vana telefoniputka. Algul ei saanud ma pihta, mida need mehed järgemööda seal putkas konutavad. Kui ma otsingute tulemusena ei suutnud kuidagi tuvastada ust või vähemalt luuki ilmselgelt õige majakese küljes, sain aru, et seda veidrust tuleb lähemalt uurida. Kummaline ju veidi oli, aga bensu sealt sai. Kui sa olid end telefoniputkasse kõverasse kummardanud, sai tädikese endaga suhelda vaid läbi kitsa ja sügava raudsahtli, mille kaudu toimus nii infovahetus kui ka maksmine. Tädi kõrvakuulmine polnud just kiita ja minu veidi külma saanud hääldus samuti mitte. Hõikasime sealt kummastki otsast selle raudkasti sisse ja saime sel moel kõik vajalikud anumad silmini täis, sest väikesed arvutused näitasid isegi minusugusele ärivõhikule, et Norrasse minnes tasub Venemaalt oma bensiin kaasa võtta.

Vene-Norra piir

Image here:Nikkel
Nikkel
Piiri poole liikudes oli kõikjal märke sõjaväest. Näiteks asula kena nimega Sputnik, mis selgus on puhtalt sõjaväelinnak. Zapoljarnii juures uudistasime tavalise tee kõrval kulgevat samalaia sopast mudarada. Kõrvalolev liiklusmärk väitis, et tegemist on traktoriteega. Varsti nägime neid “traktoreid” ka oma silmaga kui kolonn soomustransportööre mööda sõitis.

Piir oli nagu tõelisest külma sõja aegsest filmist. Kui me oleme harjunud selliste piiridega nagu Euroopas on, läbid piiripunkti ja oledki väikese jalutamise järel teises riigis, siis siin hakkas piir juba 20km  e n n e  tegelikku piiri. Tõkkepuuga eelpunktist kirjutati meile peale dokumentide kontrolli ja väikest asjakohast jobutamist talonchikud, kus oli kirjas, et meie, oma kahe rattaga MZ 125 ja MZ SLR 650 oleme läbinud kontrollpunkti kell 17:25. Oli tunda, et siit kaudu ei käi just eriti tihedalt väljamaalasi. Mmm, pean tunnistama, et sel hetkel nautisin valge inimese tunnet, kes läheb Venemaalt  ä r a. Seda tunnet süvendas veidi varem ühe kohaliku jutust pudenenud lause: “Kuidas te küll sinnapoole lähete? Seal on ju piiritsoon!”

Õnnelikult särades sõitsin punase tule alt punkti sisse, sain sõimata ja pidin rattaga tagurpidi joone taha tagasi ukerdama. Peale kannatlikku karistusootamist lasti mind siiski putkasse sisse. Seal selgus, et olin just need kõige vajalikumad paberid ratta peale jätnud. Peale väikest edasi-tagasi jooksmist, kastide sisu näitamist, paberite pudenemisi ja mitmeid ümberkritseldusi tundus, et kõik vajalikud asjad said korda. Huvitav, et Kallel tundus asi kuidagi palju ladusamalt minevat. Peale mitmeid naiivseid nägusid ja ohtraid ripsmeplaksutusi polnudki enne minuga kurjustanud piirivalvurid lõpuks nii kole kurjad.

Lobisesin ennastunustavalt tugeva vene aktsendiga kangeks muutunud inglise keeles ühe sõbraliku norra piirivalveonuga ja hetke pärast olingi Norras. Kalle jäi toppama koos paari Vene autoga tõkkepuu taha, kuni tulid Norra kontrollid, kes siit-sealt palusid pagasit lahti teha. Viimaks ometi Norras! Tsivilisatsioon!

Norrat jagus meile vaid sadakond kilomeetrit, mida me muidugi oskasime väikese eksimisega Kirkenessi linnas kohe pikendada. Kahe lustaka vene meremehe käest, kes väidetavalt olid kohe aru saanud, et zemljaki, saime juhatused järgmise piiri poole ja veidi aja pärast olimegi Soomes.

Soome

Image here:Soomes
Soomes
Soome kaudu tagasitulekult võtsime mõnuga. Kuigi Soomes ööbisime telgis vaid esimesel korral, oli see peale Venemaa piiri elamus missugune. Väikese maalilise järvekese kaldal, milles võetud vesi oli puhas ja kõlbas lisaks söögitegemisele ka joomiseks (elus oleme me mõlemad). Platsikesel oli prügikast, lauad-toolid ja väike katusealune. No mida sa hing veel tahta oskad? Vaid vetsus toimus mingi korralagedus, kujutage ette, seal oli paber peaaegu et otsas!
Edasi saatsid meid koduni nii väiksed kui suured vihmasabinad. Tänu Heiksi ja teiste kodusolijate abile saime Seppo andmed ja suurepärase äraolemise mõnusas väikeses korteris tema tohutu plaadikogu keskel Kajaanis. Kavalad nagu me oleme, sättisime ka edasise teekonna vastavalt ilmataadi nõudmisele katuse alla. Selles osas tänud ka Arskale ja Jarmole, kes meid öömajale võtsid.

Lõpetuseks

Algul tundus mõte ainult kahekesi reisile minna kuidagi imelik. Vaid teadmine, et ühel hetkel on meil see plaan meil nagunii ees ootamas, ajendas seda võimalust proovima ja läbi tegema. Esimesed päevad olid tõesti kuidagi igavavõitu, kuid siis hakkasid vaikselt esile kerkima kahekesi olemise meeldivamad pooled. Näiteks tagumise sõitja suvalisel hetkel seismajäämine pildi tegemiseks, aja ja marsruudi planeerimine või lausa totaalne muutmine. Ja igav meil küll kordagi ei olnud. Ainuke asi, millest võib-olla veidi puudust tundsime, oleks olnud keegi usin inimene, kes oleks meid huvitavamates kohtades neid lähemalt vaatama ajanud.

Kui nüüd aus olla, siis miinuseid oli reisi jooksul vaid üks, aga see-eest oli seda ühte muidugi väga tüütavalt – nimelt kurjad pisisääsed, kes meid vahepeal halastamatud sõid.
Muud asjad saab liigitada vaid heade kilda. Venemaa on täiesti omamoodi põnev maailm, millist ei saa mujalt kogeda, telkimisega pole probleeme, inimesed on head. Ja mis peamine – põhja poole minnes on lisaks ka ööd valged – võid sõita kaua tahad või jaksad ja ikka saad telgi valges üles panna. Ja sellel on vaieldamatult oma võlu. Vähemalt minu silmis.

 
< Eelmine   Järgmine >