EMMK logo Eesti Motomatkajate Klubi - Estonian Touring MC Mootorratta pilt
  alumine logo osa
Klubi KlubiUudised UudisedMotomatkamine MotomatkamineKontakt Kontakt
motosygis (12).JPG
Motomatkamine
Esileht Esileht
Uudised Uudised
Klubi Klubi
Motomatkamine Motomatkamine
- - - - - - -
MotoSurvival MotoSurvival
MotoSügis MotoSügis
Talvekas Talvekas
Hrvatska 2005
Kirjutas Marge   
Seekordne reis algas motomatka jaoks ebatavaliselt päikesepaistelise ilmaga. Reisi sihiks oli Horvaatia ning seltskond oli (vähemalt esialgu) suhteliselt väike – Marge ja Jürgo asusid teele kahekesi vana hea Honda GL 500ga.

Esialgu oli plaanis Horvaatias teiste klubikaaslastega kohtuda, kuid kuna nemad olid lahkunud nädalapäevad varem, siis oli meie kohtumise lootus rajatud rohkem juhusele kui kindlale plaanile. Navigatsiooniks oli meil kaasa võetud GPS ning üks paberkandjal Euroopa kaart, mis just kõige detailsem ei olnud. Saatuse irooniana (tegelikult erinevate tehniliste probleemide kokku langemise tõttu) ei jõudnud Jürgo enne reisi algust GPSi Euroopa kaarte laadida, seega oli meie peamiseks abiliseks eelpool mainitud paberist Euroopa kaart, millel olid toodud vaid suuremad maanteed ja linnad.

See oli meie esimeseks reisiks, kus läbisime Läti, Leedu ja Poola kahekesi. Esialgu tundus see mõte veidi hirmutav, kuid ega ka nendes riikides midagi erilist ei ole – teel sõidetakse seal samuti paremal poolel ja bensiinijaamas saab bensiini ikka püstolist. Sõitsime esimesel päeval hiliste õhtutundideni ilma vahejuhtumiteta ning öömaja hakkasime otsima Poolas juba pimedas. See lihtne ülesanne osutus raskemaks kui arvasime – leidsime küll mingi hotelli, kuid selle väljanägemine ei meeldinud Margele ning seega pidime edasi sõitma. Väsimusest tingituna hakkas Marge tuju iga kilomeetriga langema ja olukord muutus kriitiliseks – halvatujuline Marge ei ole matkal hea kaaslane. Sõitsime siis mõnikümmend kilomeetrit veel edasi, kui Marge märkas tee kõrval motelli, mis tema nõudmisetele vastas. Motellis tervitas meid sõbralik onu, kes oli võimeline suhtlema ka muudes keeltes peale Poola keele. Veetsimegi öö suhteliselt mõisliku hinnaga ning mugavas toas.

Hommikul tundus loogiline, et sööme ka motellis hommikust – isegi kui hommikusöök ei ole hinna sees, siis ei saa see väga kallis olla, kuna öömaja hind ei olnud väga kõrge. Hommikusöögiks toodi meile omletti poola moodi (see tähendab siis pooltoorest munapudru) ning lisaks materjali võileibade tegemiseks. Koguse ja väljanägemise järgi ootas Jürgo, et selline hommikusöök on igal juhul öömaja hinna sees. Nautisime päikesepaistel sööki ning tundsime rõõmu matka probleemitust algusest. Reaalsus tervitas meid koos hommikusöögi arvega – see oli pea sama suur, kui tasu öömaja eest. Kogusummas ei olnud tegemist suurte numbritega, kuid sellest piisas, et meie valvsust äratada – ei ole mõtet midagi eeldada, targem (ja kokkuhoidlikum) on enne asjad selgeks rääkida, kui mingit teenust tarbima asud.

Hommikusöögi ajal uurisime kaarti ja leidsime, et Austria poole oleks mõtet liikuda läbi Krakowi Sloveeniasse sõites – aega meil oli ja Krakow oli linn, kus me polnud veel käinud. Austria külastamine oli meie esialgsetes reisiplaanides kindlalt sees, kuna Marges oli huvi tekitanud Viini lähedane veiniküla, mida soovisime kindlasti külastada.

Varssavis ootas meid kilomeetritepikkune ummik, sest poolakad kasutasid hoolega euroopa maksumaksja raha oma teede remondiks ning teetöölised olid sulgenud linna sissesõidul 2 rada kolmest, järgi jäänud kitsas rada ei pakkunud möödasõidu võimalusi isegi mootorrattale. Varssavis Krakowi suuna leidmine sujus kuidagi loomulikult ja pea märkamatult oli Varssav läbitud ning liikusime jällegi maanteel Krakowi poole.

Krakowis me pikalt aega ei veetnud – tegime vaid mõned “kohustuslikud” pildid kesklinnas ning sõitsime edasi piiri poole. Slovakkia poole sõites hakkasid varsti kauguses paistma ka kaunid mäed. Meeleolu oli jälle kõrgel – ees on mäed, päike oli loojumas ning lootsime, et varsti saame mõnes hotellis või kämpingus päeva õhtusse saata. Kohe peale piiriületust leidsime ka ühe poe, kus saime mõned kaasas olevad eurod kohaliku raha vastu vahetada. Kahjuks ei läinud kõik nii lihtsalt, nagu olime lootnud. Kui lõpuks leidsime, et nüüd tuleks hakata öömaja otsima, siis osutus see jällegi “üllatuslikult” keerukaks ülesandeks. Kilomeetrite kaupa ei olnud tee ääres pea mingit asustust, kui lõpuks ühe motelli leidsime, siis küsiti seal ühe inimese eest 1000 krooni, mis tundus meile kohatult suure summana. Motellist välja minnes ning asutust uuesti silmitsedes jõudsime järeldusele, et olime suure tõenäosusega käinud bordellist öömaja otsimas.

Edasi sõites jõudsime juba veidi tihedama asustusega piirkonda ning jätkasime öömaja otsinguid ühest külast teise sõites. Hiline õhtutund ja väsimus muutis Jürgo veidi hooletuks ning nii juhtuski, et sõitsime ühte asulasse sisse umbes 30 km/h võrra suurema kiirusega, kui lubatud. Varsti peale asula piiri oli võsa vahel ka politsei, kes meile pea kohe järgi keeras. Jürgo nägi peeglitest järgnevaid korravalvureid ning keeras igaks juhuks peale esimest kurvi kõrvaltänavasse ning sealt kohe järgmisse kõrvaltänavasse, kus ta seiskas mootorratta ning suretas mootori välja. Peeglitest oli näha, kuidas politsei tänava otsast mööda sõitis. Seisime veel mõne hetke ning jätkasime sõitu endises suunas, nüüd juba kõiki piiranguid hoolega järgides.

Siiski ei olnud me veel leidnud öömaja ning hakkasime veninud otsingutest juba mõlemad tüdinema. Kuna tee läbis ühte küla ja linnakest teise järel, siis puudus ka võimalus lihtsalt kuhugi tee kõrvale telk üles panna. Ühte järjekordsesse linnakesse jõudes otsustasime, et peame sellest öömaja leidma, kuna olime päris väsinud ning eespool algas ka juba kiirtee. Varsti oligi tee kõrval hotelli silt ning me läksime vaatama, mida seal pakutakse. Tundus, nagu oleksime jõudnud Akadeemia tee ühiselamusse – kooruva värviga koridoris istusid mõned purjus mehed, koridor ise oli maani täis suitsetatud ning trellitatud seina taga oli tädi, kes üllatuseks rääkis ka saksa keelt. Küsisin kas saan tsikli kuhugi turvalisse kohta paigutada, tädi ütles, et peale majaesise muud kohta tal pakkuda ei ole. Ka maja trepil istusid mõned purjus mehed, kes juba uudishimulike pilkudega tsiklit jälgisid. Leidsime, et maja esine ei ole kõige parem koht tsikli parkimiseks ning kuna ka veidi eemal olnud kinnisesse parklasse ei lubatud tsiklit parkida, siis otsustasime siiski edasi sõita, hoolimata sellest, et tädi trellide taga juba hoolega meie majutuspabereid täitis.

Mõne kilomeetri pärast nägime maja, mille katusele oli valgustorudest moodustatud voodi. Ka selle maja koridor meenutas Akadeemia tee ühikat, kuid meile tundus see koht veidi puhtam ja ka purjus inimeste kontsentratsioon oli esmapilgul madalam. Tsikli saime parkida otse maja ette, kus vastuvõtus istuv tädi sellel silma peal lubas hoida ning 300 krooni eest oli meil öömaja olemas. Meile antud tuba oli üsna rahuldava sisustusega, kui välja arvata üks prussakas, kelle Marge leidis ning kelle Jürgo klaasi alla puuri pani. Enne magama jäämist jõime piiriäärsest poest ostetud õlut ning arutasime edasisi reisiplaane.

Image here:Vaade Akadeemia tee ühika aknast
Vaade Akadeemia tee ühika aknast
Hommikul ärgates rõdule värsket õhku hingama minnes olime üllatunud meile avanenud võimsast vaatest - tundus, nagu oleks meie tuba keset tehaseterritooriumi kuna kõikjal meie ümber oli tööstusmaastik. Enne minema hakkamist nõudis Marge Jürgolt brändipudelit, et uue päeva algust korralikult tähistada. Jürgol vajus seepeale suu lahti, sest tavaliselt oli Marge see, kes Jürgot joomise pärast noomis. Joomise põhjuseks ei olnud siiski Marge äkiliselt tekkinud alkoholilembus vaid kurb fakt, et Marge oli kusagilt hankinud kõhuviiruse, mis sundis teda sagedasti tualetti külastama, ning ta lootis, et ehk brändi annab probleemile leevendust.
Mõlemal väike brändiloks hinge all (kellel suurem, kellel väiksem), otsisime söögikohta, kus hommikusöögiga keha kinnitada. Marge arvas, et esialgu ta ei söö, kuid söögikohta jõudes oli tal juba tunne parem ja ka tema võttis hommikusööki (ilmselge märk brändi vajalikkusest iga matkaja varustuses). Edasi seiklesime juba läbi Slovakkia külade Bratislavani, kus sõitsime edasi Austria poole.

Image here:Suurepärane kämps
Suurepärane kämps
Austriasse jõudes leidsime üsna varsti ka ühe kämpingu, kus meilt kahe inimese, ühe telgi ning ühe mootorratta eest vaid 10 eurot küsiti. Selle 10 euro eest oli meie käsutuses ka duššide ja WC-de kompleks, mis oli meie poolt nähtud kämpingute vastavatest asutustest konkurentsitult kõige kõrgema tasemega. Seekord püstitasime telgi valges!! Kuna olime telgi nii vara püsti pannud, siis saime tsiklilt kõik pakid telki tõsta ning läheduses olnud mägedesse sõitma minna. Margel oli kaasas ka üks väike täpsem kaart sellest piirkonnast, mille järgi siis ka ümbruskonna teedel seiklesime. Läbitud vahemaad ei olnud küll pikad, kuid sõidumõnu seda suurem – kitsastel ja käänuliselt mägiteedel sõitmine oli täielik nauding. Korra suurepärase vaate nautimiseks peatudes märkas Jürgo, et esipidurist tõuseb kergelt suitsu, ning õhus oli tunda ka iseloomulikku pidurite kõrbemise haisu. Tagasi kämpingusse sõitsime juba rahulikumas tempos, möödudes ka ühest kohalikust kõrtsist, mille ette oli pargitud suur hulk tsikleid – tundus et selle piirkonna võlu olid tabanud ka teised peale meie. Tagasi kämpingusse jõudes oli Jürgo näol rahulolev naeratus, kuid Marge oli tüdinud sellest “vingerdamisest”. Kuna olime ka ühest külast läbi sõites oma toiduvarusid täiendanud, siis saime sel õhtul nautida enda tehtud matkatoitu koos värskete lisanditega. Sel õhtul saime Heiksilt SMSi, milles ta teatas, et nende seltskonnal oli plaanis järgmisel päeval Horvaatiast lahkuda. Nii proosaliselt läksidki luhta meie plaanid klubikaaslastega Horvaatias kohtuda ja ehk ka koos tagasi sõita.
Hommik algas motomatkale tavapäraselt – taevas olid pilved, mis tundusid kogunema otse meie pea kohal ning kui olime asjad pakkinud hakkaski vihma sadama. Esialgse plaani järgi oli meil kavas minna Viini lähedal asuvasse Badenisse, kus pidime kohtuma ühe Marge sõbranna sõbrannaga, kes sealkandis elas ning meid ka veinikülla oleks osanud juhatada. Sõitsime Badenisse, kuid kahjuks ei õnnestunud Margel sõbranna sõbrannat kätte saada. Reisiplaanide tegemiseks vaatasime Viini internetikohvikus antud piirkonna ja Horvaatia lähemate päevade ilma. Kuna ilmakaardi järgi oli ilm kogu kesk Euroopas lähematel päevadel vilets, kuid Horvaatias lubati ilusamat ilma, siis otsustasime edasi Horvaatia poole sõita ning Badeni veiniküla alles tagasiteel külastada.

Horvaatiasse jõudmiseks tuli kõigepealt läbida Sloveenia, kuhu poole ka suuna võtsime. Kuna Honda tagarehv oli peale mägedes hullamist küllaltki kulunud (kulumismärgid olid juba väljas ning rehvi keskosas oli mustrit järgi ehk mõne millimeetri jagu), siis otsustasime vihmaga kiirteed vältida ning sõitsime selle asemel mööda külateid. Kuna vihm oli vahepeal juba päris tihedaks muutunud, siis ei oleks kiirteel veepilves sõitmine ka väga meeldiv olnud. Seega seiklesime nüüd mööda Austria ja edasi juba Sloveenia külateid – kaardist ei olnud enam kasu, sest neid teid, mida mööda sõitsime ei olnud meie kaardile märgitud. Sloveenia piirini jõudsime GPSi järgi, mille ekraanilt olid näha riikide piirid, seega hoidsime suunda enam-vähem piiri poole.

Probleemideta jõudsimegi väikse piiripunktini, milles valves olnud piirivalvurid olid meid nähes ilmselgelt üllatunud – ju ei läbinud nii kauged võõramaalased seda piiripunkti just sageli. Piirivalvurid ei olnud ilmselgelt kordagi elus sellisest riigist, nagu Eesti midagi kuulnud – tükk aega arutasid nad omavahel midagi, vaatasid tarkadesse raamatutesse ja lõpuks löödi meie passidesse templid ning sooviti meile head teed. Kui küsisime piirivalvuritelt, kus me oleme, siis osutasin nad meile meie kaardil valgele laigule.

Sloveenia teed olid päris meeldivalt kurvilised, kuid kahjuks takistas sõidu täielikku nautimist jätkuvalt sadav vihm ning aina väheldasemaks kuluv rehvimuster. Väikeseid teid järgides jõudsime õhtuks Horvaatiasse, kuhu jõudes üllatas meid tasuline kiirtee. Loomulikult ei olnud meil kohalikku raha, seega pidime jätkama oma teekonda kõrvalteedel seigeldes. Hakkas juba hämarduma ning kuna ikka veel sadas vihma, siis ei olnud telgi püstitamine just väga ahvatlev. Seega lootsime jällegi motelli leidmisele.

Oma üllatuseks nägimegi tee ääres õige pea väikest Milenij nimelist hotelli, mis paistis küll meie jaoks esmapilgul veidi liiga luksuslik, kuid vihmast tüdinuna otsustasime öö seal veeta, maksku see mis maksab. Selgus, et tuba kahele maksis vaid umbes 600 krooni ning tsikli parkimiseks oli neil välja pakkuda varjualune, kus oli vihmavarjus hea tsikli pealt pakke maha laadida (ikka veel sadas päris korralikult vihma). Olime meeldivalt üllatunud, kui oma tuba nägime – voodi suurus oli umbes 2 x 2 meetrit ning ka duširuum oli päris viisakas. Vahetasime oma sõiduriided veidi viisakamate (ja kuivemate – ka kõik sõiduriiete all olnud riided olid läbimärjad) kehakatete vastu ning läksime hotelli alla restorani õhtust sööma. Söögi algatuseks tellisime kaks kohalikku õlut – Ozjusko ja Karlivacko. Õllede saabudes maitsesime teineteise õllesid ning vahetasime siis pudelid – Jürgole maitses Ozjusko ja Margele maitses Karlivacko. Nendele markidele jäime mõlemad truuks kogu oma Horvaatias oleku ajaks. Õhtusöök oli jällegi meeldiv üllatus – valisime mõlemad menüüst küllaltki mõistliku hinnaga prae, mis mõlemad osutusid saabudes suuruse poolest sobivaks kahe inimese lõunasöögiks. Jürgo tuju oli peale kolme õlut, lihatükki, kotletti, vorsti, lihavarrast, salatit ja kartuliputru päris hea – elu tundus ilus ja matkal olemine oli jällegi suurepärane. Võidukalt saatsime SMSe siia ja sinnapoole. Peale rikkalikku õhtusööki oli üle pika aja hea minna magama korralikku voodisse puhaste linade vahele.

Image here:Vaade hotelli rõdult
Vaade hotelli rõdult
Järgmine hommik algas meie jaoks sama ilusti nagu eelmine õhtu oli lõppenud – selges taevas siras päike ning meie hotellitoa akendest ja rõdult avanes suurepärane vaade mägedele. Sõime hommikust hotelli terrassil – teenindus oli sama hea, nagu see oli olnud õhtul ning ka toit oli jällegi suurepärane. Peale hotelliarve tasumist ja hotelli peremehega hüvasti jätmist sõitsime edasi Zagrebi poole, kust oli plaan edasi suunduda Plitvice loodusparki. Heikkilt saadud sms kiitis loodusparki ja sealkandis asuvat Korona kämpingut, mille otsustasime ära proovida. Kindlasti mäletab tähelepanelik lugeja, et Honda tagarehv oli üsna kulunud ja Jürgol oli kindel plaan see esimesel võimalusel välja vahetada, kuna tagasi koju ei oleks selle rehviga niikuinii jõudnud.
Mingist järjekordsest linnast läbi sõites nägime tee kõrval tehasepakendis mootorrattaid ning Yamaha silti. Peene deduktsiooni teel jõudsime järeldusele, et seal asub kohalik Yamaha esindus, järelikult oleks sealt ka mõtet küsida mootorratta rehvide saadavuse kohta. Poes istunud tütarlapsel oli pakkuda täpselt kahte rehvi, mis olid mõlemad üsna kaugel Hondale sobivast mõõdust. Kuid tütarlaps oskas soovitada, kust võiksime Hondale sobivat rehvi osta –otse mööda teed edasi sõites peaks mingi aja pärast tee kõrval olema rehvifirma, mis kaupleb ka tsiklirehvidega. Kuna tütarlapse poolt osutatud suund ühtis meie sõidusuunaga, siis asusime edasi sõites tähelepanelikumalt jälgima tee kõrval asuvaid märke. Kuid kirjeldatud rehvimüügi kohta ei tulnud ega tulnud. Kui olime juba kindlad, et oleme õigest kohast mööda sõitnud ja peatusime arutlemaks tagasikeeramise otstarbekust, märkasimegi nurga taga otsitud firmat.

Kõrvaltänavasse töökoja ette keerates nägime seal seismas punast Honda Pan Europeanit oma täies hiilguses. Töökojast astus välja kongus ninaga horvaat, kes küllaltki head inglise keelt rääkis. Selgus, et horvaat on tsikliomanik, kes hetkel puhkusel olles lihtsalt ümbruskonnas ringi sõitis. Kuna tal oli vaba aega, siis võttis ta vaevaks ja tõlkis meie soovi kohalikele ära ning klaasputkas istuv tüdruk leidiski kataloogist kaks Hondale sobivat rehvi. Jürgo valis Metzeleri, mille hind koos paigaldusega tuli veidi alla 100 euro. Kuna Jürgo rehvivahetajaid ei usaldanud, siis jäi ta ise Hondal tagaratast alt ära keerama, samas kui Marge läks meie uue tuttava Damiriga töökoja kõrval asuvasse baari õlut jooma.

Image here:Damir
Damir
Rehvivahetus sujus tõrgeteta ja umbes poole tunni pärast kui Marge ja Damir baarist tagasi jõudsid oli rehv vahetatud. Hea rehvivahetuse tähistamiseks läksime baari ja võtsime kõik veel ühed õlled. Rääkisime Damiriga kohalikust elust-olust ning tema tegemistest. Selgus, et Damir on meditsiinitehnika hooldaja ning elab ja töötab Dubais, hetkel on ta lihtsalt puhkuse ajaks Horvaatiasse tulnud. Damiril ning tema sõpradel oli ka plaan sõita FIM rallyks Eestisse. Damir andis meile mitmeid nõuandeid meie sõidusihtide osas, õllejoomise lõppedes vahetasime kontaktandmeid ning Damir eskortis meid õige tee peale, suunaga Plitvicka poole.
Tänu Damirilt saadud juhistele leidsime Plitvicka ja seal asuva Korona kämpingu probleemideta. Kämpingusse sisse sõites olime rabatud sealsetest odavatest hindadest – olime oodanud, et Horvaatia on odav, kuid ei arvanud, et see riik nii odav on. Jällegi püstitasime telgi valges! Enne õllede avamist käisime veel lähedal olnud koopas ekskursioonil – olime mõlemad esimest korda elus päris kaljukoobastes ja nägime stalagmiite, stalaktiite ning hunnikut nahkhiirte väljaheiteid. Viimane oli nii suur vaatamisväärsus, et selle ümber oli lausa tõke ehitatud.

Erinevalt meie klubikaaslastest, kes olid Koronas veetnud mitu päeva, otsustasime meie edasi sõita juba järgmisel hommikul. Asjade pakkimise ja telgi kokku panemise kõrvale jõime ära ka ühe eelmisel õhtul üle jäänud õlle, mis tõusvas kuumuses päris hästi maitses. Kämpingust välja sõites ja raha makstes selgus, miks see kämping meile esialgu nii odav oli tundunud – meile jäi hinnakirjas silma vaid tasu inimeste eest, kuid selgus, et lisaks tuleb maksta veel nii telkimisplatsi kui ka mootorratta eest. Kokkuvõttes maksime selle kämpingu eest mitu korda rohkem, kui olime maksnud Austrias, samas oli meie arvates Austria kämpingu tase tunduvalt parem.

Päeva esimeseks sihtkohaks oli Plitvicka looduspark, mida olid soovitanud meil külastada nii klubikaaslased kui ka Damir. Kohale jõudes oli aga temperatuur juba päris kõrgele tõusnud ning sõiduriietes oli päikese käes väga palav. Kuna olime kindlad, et ei soovi looduspargis kaua aega veeta (selles oli ette nähtud paadireis ja ekskursioon) ning kuna looduspargi pilet just kõige odavam ei olnud, siis leidsime, et ei ole mõtet ennast vaevata ja otsustasime edasi sõita. Võtsime suuna Spliti poole ning temperatuur tõusis jätkuvalt. Tee kõrval avanenud vaated olid küll suurepärased, kuid aina kõrgemale tõusva temperatuuri tõttu oli olukorra nautimine suhteliselt keeruline.

Image here:Split
Split
Image here:Hingele
Hingele
Splitis keerasime otsa ringi ja hakkasime tagasi põhja poole sõitma mööda rannikuäärseid teid. Meid ümbritsevat loodust võis võrrelda Norraga, vahe oli vaid selles, et väljas oli palju soojem. Pealelõunal leidsime kämpingu nagu klaveri põõsast – peale ühele kõrvalteele pööramist jooksis teele kätega vehkiv mees, kes meid oma kämpingusse kutsus. Kuna hind oli mõistlik ja meie mõtted niikuinii juba öömaja otsingu suunas liikusid, siis kasutasime pakkumise ära ja panimegi oma telgi ülesse. Telgivaiade maasse paigaldamiseks andis kämpinguomanik meile haamri, kuna maapind oli nii kivine, et ilma selle abivahendita oleks see ülesanne võimatuks osutunud. Enne õhtusööki tegime veel lühikülastuse kohalikku sadamalinna, mille kaide ääres seisnud jahid ja kaatrid andsid aimu siinsete külastajate heast majanduslikust olukorrast – oli tunne nagu viibiksime lääne Euroopas. Seekordne õhtusöök oli jällegi valge inimese moodi kämpingu terrassil serveeriti õlut klaasist ja toit oli päris taldrikutel.
Järgnev öö oli ajalooline, sest esimest korda oli Margel magamiskotis palav magada. Palavus sai peale südaööd ka oma lahenduse – hakkas müristama ning varsti järgnes ka äikesevihm. Kuna Marge oli vihmaga mägedes kivisel pinnal telkinud, siis oli ta ka kursis võimalike ohtudega ning enne suure vihma algust tõstis ta kõik maas olnud asjad, mida viie sentimeetri sügavune vesi oleks võinud kahjustada, telki ja tsikli kohvrite peale. Jürgo ei teadnud kogu asjast midagi, sest tema magas rahulikult edasi, hoolimata sellest et väljas tugevalt välku lõi ning müristas. Viimase kaitseabinõuna läks Marge veel oma täpilises unekostüümis tsikli sadulat kinni katma, sest vihmaga imeb see ennast vett täis nagu käsn. Seekord oli väljas rohkem tegevust – kõik kämpingu külastajad pakkisid välgusähvatuste valguses oma õue jäänud asju kokku. Kui Marge telki tagasi jõudis, magas Jürgo ikka veel.

Peagi hakkaski vihma sadama, tegelikult küll kallama, sest mõne hetkega oli maapind kaetud õhukese veekihiga. Jürgo magas ikka veel. Veetase tõusis ning lisaks hakkas puhuma ka päris tugev tuul, mis painutas telki üsna ohtlikul moel. Jürgo magas rahulikult edasi. Marge ütles, et nüüd ta kardab, mille peale Jürgo üles ärkas. Jürgo pahandas veidi Margega, et miks too teda tühja asja pärast äratab ja magagu nüüd edasi, ning jäi ise kohe jälle magama.

Image here:Krka looduspark
Krka looduspark
Hommikul olid laagris näha eelmise öö uputuse tagajärjed – kõik asjad, mis oli varju alt väljas, oli läbimärjad. Kuid taevas hakkas selginema ning meie pakkisime jällegi oma laagri kokku ning suundusime Krka rahvusparki, et sealseid vaatamisväärsuseid imetleda. Teel rahvusparki külastas meid vahelduva hooga ka meie sõber vihm, kuid kohale jõudes oli temperatuuri juba tõusma hakanud. Õnneks oli sealne uudistamisrada lühike ning varjuline ning peale loodusprogrammi lõppu saime ometi lõpuks jälle teele ja edasi sõitma.
Rannikuäärne tee oli väga käänuline ja ka reljeef oli päris nauditav, tänu millele oli meie liikumiskiirus suhteliselt madal ning palavus hakkas jälle kimbutama. Tee kulges otse mööda ranniku äärt, nii et ahvatlev Vahemeri oli kogu aeg silme ees. Juba ennelõunal andsime ahvatluse järgi ning käisime ujumas, kuid loodetud leevendust see ei toonud – vees olles oli päris hea olla, samuti oli talutav ujumisriietes rannal olemine, kuid kohe kui sõiduriided selga saime olime jälle higised.

Image here:Horvaatia küla
Horvaatia küla
Rannikuteelt kõrvale keerates hakkasime tagasi Zagerbi poole liikuma ning jällegi hakkas vihma sadama. Kuna õhtu hakkas juba kätte jõudma, siis otsisime endale ka ühtlasi öömaja. Esimene Horvaatias leitud öömaja oli meid aga hinna ja kvaliteedi suhtes üsna tundlikuks teinud, tänu millele ükski leitud öömajadest meile ei sobinud. Olles mõned tunnid tulutult otsinud otsustasime tagasi sõita samasse hotelli, kus olime veetnud esimese öö Horvaatias, hoolimata sellest, et me päris täpselt ei teadnud, kus see hotell asus (nagu juba mainitud puudus meil Horvaatia kaart ning kaasas olnud Euroopa kaardil ei olnud see piirkond päris arusaadav).
Ainuke jälg hotelli asukoha kohta oli märk GPS ekraanil, mille suunas üritasime mööda teid ka orienteeruda. Viimase muutis raskemaks õhtupoolikul alanud vihm ja pikkamööda saabuv pimedus, mis ümbruskonna jälgimise päris keeruliseks tegi. Peale mitmeid valesti pööramisi ja kilomeetreid vales suunas sõitmist jõudsime lõpuks õigele teele. Tuttav hotell oli ikka veel samas kohas ja kohale jõudes oli tunne nagu oleksime koju jõudnud – omanikud tervitasid meid, andsid meile küsimata sama toa, mis eelmisel korral, ning ka õhtusöögilaud oli sama.

Hommikul oli ilm parem, kui õhtul, mis tähendab et vihma sadas hõredamalt. Kasutades ära leebemaid ilmaolusid asusime pikema tseremooniata teele ja suundusime Sloveenia poole. Jätkuvalt orienteerusime umbes tee äärsete siltide ja GPSi järgi ning kuidagi jõudsime samasse piiripunkti, mille olime läbinud Horvaatiasse tulles. Sloveenia läbimine oli vaid vormistamise küsimus ning õige pea olimegi jälle Austrias.

Kuna kiirteel sõitmisele peale rehvivahetust enam vastunäidustusi ei olnud, siis jätkasimegi teekonda laiemal teel ja kiiremas tempos. Sõitsime probleemideta mööda suhteliselt tiheda liiklusega teed, kui ühel hetkel äkki meist umbes kaks autot eespool üks Mitsubishi Colt tee keskmist piiret riivas. Juht ehmatas, ning keeras rooli kiirelt paremale, mille peale auto külglibisemisse läks, paari meetri pärast külili kaldus ning seejärel ka katuse peale kukkus. Meie ees sõitnud autod pidurdasid päris järsult ning ka Jürgol ei jäänud muud üle, kui pidurdada nii tugevalt, kui vihmamärg asfalt seda lubas.

Image here:Õnnetus Austrias
Õnnetus Austrias
Survivali koolitused olid läinud täie ette, sest peatusime probleemideta hoolimata sellest, et äkkpidurdus toimus viletsa haarduvusega teekattel. Jürgo peatas tsikli tee kõrval ja Marge hüppas selle seljast maha ja jooksis kummuli kraavis lamava auto juurde, et kontrollida selle reisijate olukorda. Kuna autost tõusis ka tossu, siis paistis olukord esmapilgul üsna kriitiline. Kuid enne kui jõudsime uksi kangutama hakata avas auto juht ise ukse ning roomas autost välja, tema järel ka kaasistuja. Juba peatusid ka esimesed autod, kust väljuvatel inimestel olid olemas ka neoonvestid, mis nad selga panid. Jürgo tõmbas kummuli oleva auto pakiruumist välja ohukolmnurga ning seadis selle üles mõned sajad meetrid enne õnnetuskohta.

Kohalike autojuhtide organiseeritus oli imekspandav – vastutulijad, kes nägid juhtunud õnnetust, panid ohutuled vilkuma, mis hoiatas meie suunavööndis sõitvaid autojuhte, kes omakorda ohutuled põlema panid. Nii olid kõik õnnetuspaika jõudvad juhid juba ohust teadlikud ning ohutus õnnetuspaigas oli tagatud. Kui Jürgo õnnetuspaika tagasi jõudis, oli seal peatunud ka grupp saksa tsiklimehi, kellest üks oli arvatavasti elukutseline päästetöötaja, sest ta uuris autot juhtinud noormehe tervise kohta ning seejärel hakkas tegelema kaassõitjast neiuga, kes oli ilmselgelt šokis. Kuna õnnetuspaigas peatus veel autosid, kust ronisid välja neoonvestides inimesed, siis pidasime oma edasist viibimist õnnetuspaigas üleliigseks ning sõitsime edasi.

Nähtud õnnetusest õppinuna veidi pikemat pikivahet hoides sõitsime edasi Viini suunal. Linna jõudnud, sõitsime juba tuttavasse internetikohvikusse, kus Jürgo uuris jällegi internetist ilmaennustusi ning Marge helistas jällegi oma sõbranna sõbrannale. Seekord õnnestus Margel meile tundmatu sõbrannaga ka ühendust saada ning sõbranna sõitis kohviku juurde, kus me seejärel tema auto järel veinikülla sõitsime.

Käisime koos meie uue tuttavaga mööda veinitänavat, meie uus tuttav Marja tutvustas meile kohalikke kombeid, rääkis milliseid veine kohalikud joovad (nüüd teame, et Austrias juuakse veine, mida mujal maailmas väga tooreks peetakse) ning ühes Heuriges (nii nimetatakse kohta, kus kohalikud istuvad ja toorest veini joovad) istusime ka maha ja jõime mõne klaasi veini. Meie enesetunne muutus peale veini manustamist jälle päris heaks ja peale Marja lahkumist otsustasime, et jääme ööseks veinikülla – väidetavalt pidi seal ka 50 euro eest öömaja saama. Lootsime, et leiame läheduses öömaja, mis lubaks meil õhtul korralikult kohalikke veine maitsta ilma et peaksime pärast öömajja jõudmiseks sõitma.

Sõitsime küla kõik kohad, kus öömaja silt küljes läbi, kuid öömaja me ei leidnud – kus ei tuldud avama, kus ei olnud kohti ning kus oli hind mõttetult kõrge. Öömaja leidmata sõitsime edasi sinnasamasse kämpingusse, kus olime veetnud oma esimese öö Austrias. Marge oli sündmust käigu üle veidi kurb, sest veiniküla külastamine oli tema reisiplaanides tähtsal kohal ning nii varajane lahkumine ei meeldinud talle kuidagi. Lisaks hakkas veel ka vahelduva hooga vihma sadama. Vaevalt olime kämpingus telgi püsti saanud, hakkas juba päris tihedalt sadama. Riputasime oma märjad sõiduriided kämpingu söögikohas seinale ning uurisime, kas ka neil Austriale tüüpilist toorest veini on. Kuna neil meid huvitavat veini oli, siis tellisime kaks pokaali ja jõime saadud veini soojas ja kuivas söögikohas. Varsti istus ka kämpingu peremees meie lauda ning hakkas Jürgoga saksa keeles juttu ajama. Jõime koos veini, peremees rääkis Jürgoga maailma asjadest ning Marge istus lauas ja oli ilus.

Hommikul oli ilm meile jälle armuline ning paistis päike. Tõmbasime selga oma toas kuivanud riided ning asusime peremehega arveid õiendama – lisaks 10 eurosele kämpinguarvele pidime maksma ka õhtuste veinide ja hommikusöögi eest. Jürgo soovis peremehelt ka pudeli kohalikku veini osta, kuid peremees keeldus meile veini müümast. Selle asemel kinkis ta meile pudeli veini, mis oli sealses kämpingus tavapäraseks kingiks elamisvagunitega vähemalt nädal aega peatunud külalistele.

Image here:Viin
Viin
Sõitsime Viini, kus tegime korralikult turisti – see tähendab käisime mööda turistitänavaid ja tegime pilti nii kuidas jõudsime. Juba hakkas ka temperatuur tõusma ning olemine palavaks muutuma. Jürgo tahtis juba linnast lahkuda, kuid Margel oli vaja üles leida mingi maja, mida ta oli mõned aastad tagasi Viinis käies otsinud, seega pidime linna peal tiirutamist jätkama.
Otsitavat maja me ei leidnud, kuid kõrvalteid kasutades suuna Viinist väljapoole võttes leidsime, et oleme väikestel tänavatel seigeldes ära eksinud. Üritasime GPSi kompassina kasutades linnast välja tüürida, kuid see meil niisama lihtsalt ei õnnestunud, sest sageli lõppes õiges suunas viiv tänav tupikuga ning liiga sageli muutsid tänavad oma suunda. Peale vähemalt tunni pikkust ekslemist olime lõpuks linnast väljas suunaga Tsehhi poole.

Tsehhi läbimine oli kiire – tegime riigis vaid ühe peatuse tankimiseks ning võileiva ja õllega keha kinnitamiseks ning suundusime Poola poole. Siiski õnnestus meil enne Poola jõudmist veel veidi emotsioone koguda – kiirteel nägime õnnetust, mille tõttu kogu neljarealine tee oli suletud. Tee sulgemise täpsem põhjus selgus üsna pea – horisondile ilmus kopter, mis maandus keset kiirteed. Peale mõneminutilist ootamist tõusis kopter uuesti õhku ning peale poolringi tee kohal lahkus samas suunas, kust ta tulnud oli.

Image here:Tšehhi kiirteel
Tšehhi kiirteel
Õnnetuspaigast mööda sõites avanenud pilt ei olnud just väga meeliülendav – mitu autot olid tee kõrval üsna katki, tundus et kaks autot olid olnud ka laupkokkupõrkes. Mõned sajad meetrid enne õnnetuskohta olid mingi väikse looma verised jäänused – tundus, et see õnnetus oli alguse saanud nagu eelmine, mida nägime – autojuht ajas alla looma, misjärel ta kontrollimatu liigutuse tegi, juhitavuse kaotas ning õnnetuse põhjustas. Jõudsime edasiste vahejuhtumiteta Tsehhi-Poola piirini, mille ületasime mööda kõnniteed.

Oli juba pimedaks läinud kui me bensiinijaamas peatudes edasisi plaane arutasime. Marge oli rampväsinud kuid Jürgo arvas, et sõidame veel pool tundi ning hakkame siis öömaja otsima.
Image here:Meie tiim
Meie tiim
Peale umbes tunniajalist otsimist ning erinevate ööbimiskohtadega tutvumist ei olnud me leidnud hotelli ega motelli, mis oleks meile sobinud. Otsustasime Varssavi poole edasi sõita ning linna läheduses öömaja otsida. Ka see plaan ei läinud täide – sõitsime Varssavisse välja, kuid sobivat kohta ei olnud me ikka leidnud.

Nii maanteel kui ka linnas oli öösel väga hea sõita – liiklust oli vähe ja saime valida meile sobiva kiiruse. Hoolimata vähesest liiklusest ei olnud Varssavist läbi sõitmine niisama lihtne – tiirutasime linna peal umbes tunni, enne kui õige suuna leidsime. Linnast välja jõudnud leidsime ka hotelli, mis tundus meile sobivat, kuid kuna varajasel hommikutunnil meile keegi välisust ei avanud, siis jätkasime teekonda. Kuna hommik juba koitis ning olime Eestile nii lähedal, siis otsustasime koduni välja sõita. Jõudsime Tallinnasse õhtupoolikul pikast reisist kergelt väsinuna ja tahmaste ninadega.

 
< Eelmine   Järgmine >