EMMK logo Eesti Motomatkajate Klubi - Estonian Touring MC Mootorratta pilt
  alumine logo osa
Klubi KlubiUudised UudisedMotomatkamine MotomatkamineKontakt Kontakt
motosygis (14).JPG
Motomatkamine
Esileht Esileht
Uudised Uudised
Klubi Klubi
Motomatkamine Motomatkamine
- - - - - - -
MotoSügis MotoSügis
- - - - - - -
MotoSurvival MotoSurvival
Talvekas Talvekas
Esileht arrow Motomatkamine arrow Matkajutud arrow FIM Ralli tuur 2000
FIM Ralli tuur 2000
Kirjutas Kalle Kindel   

Taas on pea aasta möödunud ja leian end varustusega askeldamas ja kergelt reisierutust tundmas, mõtted alles eelmises kuumas suves.
Kahjuks ei ole suved vennad ja nii tibab tänagi hommikul kerget vihma. See ei suuda siiski meeleolu rikkuda. Pealegi on see juba korduvalt nii olnud. Kui kõik asjad on lõplikult koos, ootab jällegi ees tuttav kohtumispaik Laagris. Meie grupp on seekord veidi suurem.

Peale minu ja Gena on meiega on liitunud veel Andres ja Pille punasel Hondal. Neil on selline reis päris esimene ja vähemalt mina olin mõni aeg tagasi veel päris mures, kuidas meil kõik õnnestub. Ruttaks siin kohe ajas ettepoole ja ütleks, et muretsesin asjata, sest vaja on vaid head tahtmist, veidi kannatlikkust ja head tuju, nii sujuvad kõik asjad parimat rada. Meie uutel kaaslastel jagus seda kõike kuhjaga, nii ei olegi suurt vahet, kas oled matkal esimest või kümnendat korda.

ALGUSE RÕÕMUD JA VÄIKESED MURED
Ega siin alguses polekski suurt kirjutada aga ma ise otsustan reisi põnevalt alustada. Nimelt selgub, et minu hoolikalt koostatud tööriistakastike on maha pudenenud. Olin selle lohakalt kinnitanud ja karistus oligi kiire tulema. Kaalume kiirelt olukorda ja otsustame suhteliselt vähesele läbitud teele vaatamata kadunud varandust mitte otsima minna. Teen Pärnus mõned kiired sisseostud ja panen kokku hädavajalikumad asjad ja nii võibki sõit jätkuda. Piiril pakuvad hetkeks silmarõõmu uunikautod, mis sealkandis oma paraadsõitu teevad ja nii veidi rahvastki tee äärde koguvad. Heitnud neile põgusa pilgu siirdume kiirelt üle esimese piiri ja ruttame peatumata läbi Läti nagu meile juba kombeks on saanud. Ainult Andres võtab veidi kütust.

Leedu piiri ületame probleemideta aga kerges vihmas ja järgmiseks teeme peatuse Mariampoles ning minu köögikohver saab oma esimese sisu. Esimese päeva õhtuks oleme siis jõudnud Leedu põldude vahele ja leiame siin veidi suurest teest eemal kena telgikoha. ja kõik olekski kena aga siis selgub üks väike tõsiasi - nimelt oleme suures sõidutuhinas unustanud oma uue veenõu sootuks kuivaks ja nii pole meil millestki õhtuteed keeta. Siiski tuleb keegi päästvale ideele ja nii keebki teekannus õige pea pirnilimonaad ja tee saab õige omapärase pöörde, kõik on siiski rahul ja see lõppude lõpuks siiski põhiline.

Uus päev viib meid kiirelt Poola poole. oma suurest Poolas sõitmise poolehoiust olen juba varemgi rääkinud, kiidame kõik ühiselt kohalikke söögikohti, mida teede äärest tihti leida võib ja laseme heal söögil kõhtu täita. Siin maal kasutame jälle motelli ja paigutame end igati korraliku võõrastemaja kahesesse tuppa, mis meile piisavalt ruumikas on. Pärast hästimagatud ööd on hea jätkata, siirdume läbi põldude ja külade, kus usinad poolakad kõikvõimalikke põllutöid teevad. Suvi on siinmail tunduvalt kaugemale jõudnud kui kodus harjunud ja teede ääres on müügil erinevaid saadusi ja osa mureleid ning mustikaid vahetavad peagi omanikku.

Poolagi saab varsti läbi, ületame Tšehhi piiri ja jõuame maagilisse pöögimetsa, kus jaaniussid silmarõõmu pakuvad. Veetnud selles huvitavas paigas öö, jätkame mööda igati korralike Tšehhi külateid Praha poole. Prahas teeme pikema peatuse, külastame vahakujude muuseumi ja jalutama ringi tõeliselt kaunitel vanalinna tänavatel. Ilmataatki soosib meie üritust pakkudes igati kaunist suveilma. Siin liigub ka palju turismigruppe. Liigun mõnega neist veidi kaasa ja kuulan, mida huvitavat on giididel rääkida. Ühe vene grupi naisgiid räägibki haaravalt vanade majade ajaloost ja erinevatest sündmustest, mis siin aset on leidnud. Aeg aga möödub selles kaunis linnas kiirel ja peagi leian end taas sõidus ning häid Tšehhi teid kiitmas.

Päev on läinud kiirelt ja Saksamaa piiri ületame kerges õhtuhämaruses. Peale mõningast sõitu seame end laagrisse äärelinnas viljapõllu kõrval. Siin sööme õhtusöögiks konservsuppi, mille juba eelmisel aastal Saksamaal ostsin kuid toona üle jäi. Nagu selgus, kõlbas see süüa küll. Järgmine päev liigume mööda Saksamaa väiksemaid linnu ja külasid ostes veidi varustust rattale ja täiendades ka söögikasti. Kartes Ðveitsi kõrgemaid hindu, varume toidukraami rohkem, tundes rõõmu sõbralikest hindadest.

Pärastlõunal jõuame Liechtensteini piirle. Selle miniriigi piirivalve pole Eestist pärit motomehi väga tihti kohanud. Seega kestab meie kontroll kaugelt üle poole tunni ja sisaldab ka rataste raaminumbrite kontrolli. Lõpuks otsustatakse meid siiski sisse lubada ja ostame siit kaasa ka Shveitsi kiirtee kleebised, mis meil aasta lõpuni seal sõita lubaks. igati korralik ja ilus väikeriik saab peagi otsa ja saabubki Shveitsi piir. Juba ennist mägine maa muutub veelgi mägisemaks, pakkudes koos korrektse ja hoolitsetud ümbrusega ilusat vaatepilti.

Maantee lookleb nüüd mööda mägede jalameid läbides mitmeid tunnelid, millest pikim üle kuue kilomeetri ulatub. Kohalikud väiksed linnad ja külad on tõesti imeilusad ja turiste erinevatel liiklusvahenditel on palju liikvel. Kasutame nüüd siis täie õigusega kiirteid ja ööbimagi sätime end just kiirtee äärde, kus aga juba hommikul vara vilgas liikumine käib. Siit edasi jäävad meie teel ilusad linnad, algul väiksem Zug ja see järel Luzern, kus jällegi veidi pikemalt peatume. Edasi jätkub sama tee läbi külade ja asulate tõustes ja langedes ja võttes hoogsaid kurve. Ilm on hea ja isegi liiga palav sundides ka lühemate peatuste ajal riideid seljast
heitma.
Vahepeal leiame sobiva koha, kus ennast korraks vettegi kasta, kauni mägijärve vesi on puhas ja sügav, siiski soe, seda isegi minu jaoks, kes ma tihti supluseks vee liiga külma leian olevat.
Hiljem on meile ka üllatus varuks, kui saame tunda tugevat hoovihma ja rahehoogu, mis siiski kiirelt lõpeb nagu kohalik bensiinijaamapidaja oli ennustanudki.

ÕNNELIKULT KOHAL
Ja lõpuks siis oleme sihil - Martigny linn on päris väike ja tihe. Väikesed suunaviida juhivad meid mööda tänavaid ja läbi kitsa tagahoovi avarale platsile, kus juba tihe sagin käimas. Oleme saabujate seas siiski viimaste hulgas ja nagu väikest paberisõda selgub on ka Eesti laager paigas ja asustatud. Asume seekord päris laagriplatsi taganurgas, ühelpool Venemaa, teisel pool Ameerika plats. Ameeriklased oma pisikese seltskonnaga aga telgivad kuskil mujal ja nii teeme kiire "vallutuse" ja võtame ameeriklaste maad üle. Kuna üritusel on aastatega kindlad raamid kujunenud, toimub siingi jälle kõik tuttavat rada. Järgmisel hommikul varakult üles, kiire hommikueine ja siis jällegi lippude lehvides väike sõit ja ametlik registreerimine, misjärel rattad õhtuni kinnisesse parklasse saab pandud. On vaba olemine ja õhtul pidulik avamine ning õhtueine. Järgmine päev on samuti juba teada üritus, mis viib meid ekskursioonile lähiümbrusse ja veidi kaugemalegi.

Esmalt külastame parki, mille nimeks Swiss Vapeur Parc ja kus palju erinevas suuruses väikseid auruvedureid sõitmas ja pikkadel vagunitel rahvast vedamas. Need äärmise hoole ja armastusega valmistatud vedurid töötasid tõepoolset kivisöega ning tõelist auru välja pahvides vedasid nad uskumatult palju inimesi mööda tillukest raudteed pakkudes rõõmu nii suurtele kui väikestele sõitjatele. Edasi sõidame juba veidi suuremate rongidega, ronides visalt ülespoole mäkke kuni umbes 1970 meetri peal lõpuks jõuame Emosseni järve tammile, mis oma tohutute mõõtmetega sügava mulje jätab. Rongiga põikame ka korraks Prantsusmaa poolele ja meie sihtkohast on ka lumine Mont Blanci tipp hästi näha.

Ka järgmise päeva suur rahvuste paraad on juba ammune traditsioon, mis kogub nüüdki palju inimesi nii linnas kui selle ümbruses tänavaile uudistama ja innukalt lehvitama. Juba ongi õhtu, mil toimub lõpupidu ja autasustamine, kus taas palju ilusaid karikaid välja jagatakse. Neist kaalukamad ja uhkemad on juba aastaid rändkarikatena ringi rännanud. Peale pidulikku autasustamist esinevad erinevad rahvakultuuri artistid ja õhtu jätkub muusikaprogrammiga. 

JA JÄLLE TEEL
Aga juba järgmine hommik tuleb asjad pakkida ja nii on need igati meeldivad päevad läbi saanud ja nüüd sagib kogu see laager pakkide kallal, et jälle koduteed alustada. Meie võtame suuna Itaalia peale, läbime jälle imekauneid asulaid ja külasid. Tõustes mööda mägiteid ja jõudes tippu on ees laskumine, lülitan mootori välja ja veeren vabalt üle 20 kilomeetri ja kohati üle 90 km/h.

Tiirutame mägede vahel ja kerkime hetkeks üle 2000  meetri merepinnast. Jõuame lõpuks Itaalia piirile, pisike piiripunkt saab kiirelt läbitud ja saamegi kohe tunda itaallaste temperamentset liiklusstiili. Läbime linnad Baveno ja Streza, kus peale väikest otsimist ka kohaliku pizza ära proovime. Kui turistide saginast tulvil väikelinnad on tõeliselt kaunid, siis Milanosse siseneme küll vist valest otsast, kohati tundub, nagu oleksime jõudnud trööstitusse Lasnamäe tagahoovi, kus bensiinijaama kassal on rasked trellid ja raha küsitakse ette. Seikleme veel pikalt ringi ning jääme öömaja otsingul päris pimeda peale, nii et kipun tsikli seljas magama jääma. Lõpuks leiame ilusa järveranna, kuhu telgid üles lööme.

Hommik on jälle ilus ja võtame kursi veidi järsemalt kui algselt plaanitud tagasi Shveitsi poole, tõmmates ringi veidi lühemaks, läbides veel mägist maad ja nautides ümbrust. Viimaks on siiski ees sile maa ja ka Austria piir seljataga. Enne Innsbrucki valmistame enestele teeäärses bensiinijaamas kiire lõunasöögi. kartulipudrust ja vorstikestest. Ilm on aga külmaks pööranud ja suurest palavusest on järel vaid 14-15 kraadi. Innsbruck ise on ilus linn, jalutame siin ringi ja imetleme vanalinna nikerdatud ilu.

Siit suundume aga vahelduseks jälle Saksamaale, et läbida väike lõik Austria linnade vahel. Kiirtee äärses parklas jääme ka öölaagrisse ja siin saan jälgida pilti, mis mulle suurt huvi pakub. Nimelt ei tohi Saksamaal raskeveokid nädalavahetusel kiirteedel sõita ja kuna on parasjagu pühapäeva hilisõhtu, siis täitub ühtäkki juba ennegi üsna tiheda liiklusega maantee nüüd katkematu veoautoketiga, mis möirates erinevaid koormaid edasi sikutavad ja see on tõeliselt võimas pilt.

Hommikusöök on meil vähe niru, sest kohaliku bensiinijaama hinnad ei innusta sugugi sisseoste tegema, näidates linnades külastatud väikemarketitele vastupidiselt väga kõrget hinnataset. Sellest hoolimata jätkame reipas rütmis lõpetades oma väikese Saksamaa haagi ja suundume taas Austriasse. Ja just siin kiirtee lõigul juhtub meil väike äpardus - nimelt kaotame Andrese ja Pille tagant ära. Muutume keset teederisti seistes Genaga üsna murelikuks, sest siin põhjalikult üksteist ära kaotada ei tundu just õige mõte olevat. Lõpuks saame siiski telefonile sõnumi, mis olukorra lahendab ja peagi on meie grupp jälle koos, jõudes Salzburgi, mis oma ilu, puhtuse ja korraga taas hea mulje jätab.

Sõidame veel päris pikalt Austria kaunitel teedel, kus kaunid külad ja ilusad majad. Õhtupoolikul jõuame Linzi linna, mida ka eelmisel aastal külastasime ja taas kord on meie ees tõeliselt kaunis vanalinn, koos oma pikkade trammidega, mis keset ajaloohõngulist keskväljakut läbi sõidavad. Siit jätkates ei olegi enam kaugel Tðehhi piir, mille ületame hämaras ja leiame endale jällegi meeldiva metsaaluse, kuhu väike laager püsti saab löödud. Siinmail tegeleme rohkem sõitmise kui ringivaatamisega, siiski teeme peatuse väikeses Bardubice linnas, maitstes siingi kohalikku pizzat, mis Itaalia omale sugugi alla ei jää. Siin haarab meid nii öelda nööbist üks kohalik härrasmees, kes mõõduka aktsendiga inglise keeles meile teatab, et tema näeb esimest korda elus eestlasi ja kuidas tema tahab Eestisse tulla ja kui tore see kõik on. Siinsel laitmatul asfaldil sõites ja ümbrust jälgides saab ka põgusal vaatlusel selgeks, et just see riik on oma teel Euroopasse kõige kaugemale jõudnud ja kodusest Eestist kaugel ees.

Enne veel kui tärkav koduigatsus meid Poola piirile kannab, lõpeb minu sõiduriistal hetkeks kütus, seda tänu viimaste kohalike müntide eest saadud kütusetilga ja kaardil kavalalt usse joonistava teepikkuse koosmõjust. Sellest väiksest murest saame siiski pärast pisikese pudeliga askeldamist kiirelt üle ja peagi leiame end taas Poolast. Otsustame motellis ööbida kuid kui tavaliselt kohtab Poola teede ääres igasugu hotelle ja motelle tihedalt, võtab seekord sobiva leidmine meil pikalt aega. Seda suurem on rahulolu lõpuks voodis lesida ja seda enam, et termomeeter öösel hädist kuut soojakraadi näitab. Hommikul aga jätkame heas tujus mööda tuttavaid teid koos söögikohtade, maanteekaubitsejate ja nappides riietes lõbutüdrukutega.

Ka teetöödega on Poolakad usinalt ametis olnud ja paljudes kohtades, kus veel eelmine aasta oli kitsas ja auklik tee on nüüd lai ja sile asfalt. Samas leidub ka lõike, mis juba paar aastat valmis ei taha saada. Reisi lõpuosa kipub ikka kiiremas tempos minema ja nii oleme üsna ruttu üle Leedu piiri ja seame siin viimase laagri üles. Viimase reisipäeva ilm on tusane, pakkudes aeg-ajalt korralikke vihmahoogusid. Seda enam paneme rõhku sõidule ja armas Lätimaa saab läbitud ühe soojaga. Ja lõpuks üle pika kuulemegi piiril ametnikke rääkimas tuttavas keeles ning tangin mõnuga meie odavat kütust. See aga näitab ainult seda, et meie pisike seiklus on selleks korraks jälle läbi ja tuttavad Tallinna tuled on jälle ligi.

LÕPETUSEKS
Mis mul siia lisada? Et oli fantastiline puhkus ja nautisime seda kõik täiel rinnal-seda kindlasti. Tahaks siin veel tänada meie väikse kamba liikmeid koos ja kõiki eraldi suurepärase seltskonna ja unustamatute päevade eest.
Veel ei väsi ma kiitmast meie rajaleidjat Genat, sest jälle tänu temale läbisime oma ligi 6000 kilomeetrise reisi ja ligi kümme riiki ilma, et oleksime kuhugi eksinud. Kiidaks oma vaprat ja armsat ratast kah ja ilmataati võiks ka kiita. Nii on talvel mida meenutada ja pildid mida vaadates uutele radadele mõtled.
Ja jälle jääb üle mul seda soojalt soovitada kõigile-kõigile, kel südames kaks ratast ja mootori kaja.