EMMK logo Eesti Motomatkajate Klubi - Estonian Touring MC Mootorratta pilt
  alumine logo osa
Klubi KlubiUudised UudisedMotomatkamine MotomatkamineKontakt Kontakt
motosygis (4).JPG
Motomatkamine
Esileht Esileht
Uudised Uudised
Klubi Klubi
Motomatkamine Motomatkamine
- - - - - - -
MotoSügis MotoSügis
- - - - - - -
MotoSurvival MotoSurvival
Talvekas Talvekas
Esileht arrow Motomatkamine arrow Matkajutud arrow Krimmi ja tagasi 2001
Krimmi ja tagasi 2001
Kirjutas Pille   

Talvel plaanisime hoopis Iirimaale minna. Või siis Kreekasse. Ausalt öeldes ei mäletagi enam kes Krimmi variandi välja pakkus, aga sellest ideest sai alguse ca 7000 kilomeetrine matk mööda Venemaad ja Ukrainat Krimmi ning läbi Ungari, Slovakkia, Poola ja Leedu-Läti koju tagasi.


Reisi algus
 

9. juuli 2001

Image here:Teetööd enne Luhamaa piiripunkti.
Teetööd enne Luhamaa piiripunkti.
Lõpuks ometi saabus kauaoodatud päev. Tsikkel maja ees, pakid peal  ja panemegi kadjama.  Reisi algus on alati veider sest mõistus keeldub tunnistamast fakti et “nüüd sa oledki juba reisil” eriti juhul kui maantee ääres olev silt näitab “Järva-Jaani 1 km.”

Põnevaks läks juba enne Luhamaa piiripunkti. Teetööde tõttu oli teekate paks pehme liiv või lahtine kruus. Veokad kütsid nähtavust nullilähedaseks viies mõnuga edasi-tagasi, pildudes me pihta kruusa ja õelalt kuklasse hingates. Üks Maz sõitis erilise naudinguga kord Kalle sabas, kord saba ees justkui sooviks proovida kas pidurid võtavad, kui Kalle pehmes liivas rohkem vingerdaks või lausa kukuks.

Vene miilitsate rahahimust ning piirivalvuritest räägiti enne reisi igasuguseid õudusi. Põhiline oli muidugi see, et kogu aeg pead miilitsale obrokit maksma.  Piirile jõudes leidsime et lugudega on tiba liialdatud, hoolimata sellest et Andrest üle piiri ei tahetud lasta. Olevat vale pass. Naerata, ära naerata, keera külg, nüüd otse…prillid ette, prillid tagasi, kuhu sissekirjutatud etc. etc. Lõpuks küsiti ka me reisikaaslastelt kas nad Andrest tunnevad, kui vana ta on ja kus ta elab. Poisid hakkasid küll vanuse üle vaidlema, ent lõpuks jõudsid nad piirivalvet rahuldava tulemuseni ning seepeale pääses ka Andres “tõotatud maale”.

Image here:Õnnelikult üle piiri, paneme Pihkva poole kadjama.
Õnnelikult üle piiri, paneme Pihkva poole kadjama.
Pihkvas hankisime endale toidukraami, naersime Lenini kuju üle ning sõitsime mööda Pihkva oblastit  Ukraina poole. Õues oli alles valge kui me telkimispaika otsima hakkasime (see oli haruldane, kuna hoolimata heast tahtest parkisime pea alati pilkases pimeduses). Leidsime päris muheda koha mahajäetud kruusakarjääris. Kalle vaaritas süüa, meie ajasime telke püsti, olles ise arvukatele sääskedele söödaks. No neid oli ikka palju. Neid oli nii palju, et söögi ajaks pidid mõned (nimesid ei nimeta aga need olid Andres ja Gena) kindad kätte ja kiivrid pähe ajama. Et mõnusast äraolemisest õues ei saanud juttugi olla, keerasime suht vara magama.

10. juuli 2001

Tõusime kell 5 hommikul ja stardivalmis olime juba kell 7! Uskumatu, sellist innukust varahommikul ei ole enne nähtud…
Image here:Teel
Teel
Kohalikest küladest läbi sõites tuli ajamasina tunne peale. Venemaa on just nii kole kui seda mäletan ja kohati veel hullem. Vanad äravajunud majad ja tugede abil püstiseisvad aiad. Masendav. Kalle ütles selle kohta eriti peenelt- uskumatult lihtne.

Hommikupoole sõitsime mööda Peterburi -Kiiev maanteed ning oleks “kogemata” Valgevenesse sõitnud, sest trass lõikab pisut seda kurja kuulsusega maad. Kontrollpunkti me muidugi nägime, aga kuna DPS-i putkade ees olid miilitsad niikuinii automaatidega, siis me ei pööranud algul sellele pisiasjale tähelepanu. Kuulen kuidas Andres eest hüüab: “Siin on midagi valesti!!! See näeb välja nagu piir!!” Pidime väikese ringi sisse tegema. Terve päeva jooksul sattusime teetööde peale ja liikumine oli vahel lausa vaevarikas. Sel päeval sõitsime ka läbi Smolenski, mis ajas külmavärinad peale hullu liikluse- ja nigelas seisukorras olevate tänavatega. Aga midagi head on Venemaal ju siiski – bensiin on odav.

Ööbime seekord karjamaal, kus lisaks võimalikult siledale telgialusele tuleb arvesse võtta ka “pehmendavaid asjaolusid”, mille sisse me oma meelehärmiks nii mõnigi kord astusime. Seekord oli sääski veelgi tihedamalt. Sulatanud teetassis gulliveri suhkru (tükksuhkur, mille tükid pigem kamaka nime väärt) ning õhtusöögi kärmelt põske pistnud, pugesime telkidesse varjule.

11. juuli 2001

Ärkasime Andrese hääle peale, kes vestles karjamaaomanikuga. Hoolimata sellest, et talumees pidi värvilisi telke kartvad lehmad teisele marjamaale viima, oli mees väga rahumeelne. Uuris tsikleid ja sõnas surematuks saanud fraasi: “U nas ne takie. U nas Ural, Dnepr.”
Suurematest linnadest, millest sel päeval läbi sõitsime, olid Brjansk ja Kursk. Brjanskist välja sõites oli kahel pool teed mälestusmärgid sõjas langenud autojuhtidele. Peatusime ja imestasime omaette kuis kohalikele meeldib signaali näppida. Tegelikult seisime silmitsi üsna omalaadse kombega, sest nii avaldati austust langenud kolleegidele.

Õhtul jõuame Kurskisse, mis on eelmiste linnadega võrreldes imeilus. Erilist särtsu lisas linnale kolme aasta eest Kurski lahingu mälestuseks rajatud promenaad triumfikaare, Zhukovi ausamba ja igat masti lahinguvarustusega. Peatusime korraks ühe väikese mäe otsas, kus Gena kavatses pilti teha.

Gena:
"Äkki astub meie juurde pisut napsitanud bulgaarlasest tsiklifänn, kes väitis et see on Jumala tahe, et me seal kohtusime. Ta rääkis päris arusaadavat vene keelt. Raske on ette kujutada veel rõõmsamat inimest kui see mees. Bulgaarlane rääkis, et ta on ehitusfirma direktor ja nad ehitavad Kurskis uut katedraali ja et ta tuleb just linnaisade vastuvõtult – seepärast ka veidi vintis. Meie seltskond äratab möödasõitva miilitsa tähelepanu. Bulgaarlane väidab neile, et eestlased on ära eksinud ja tema kohe juhatab nad (siis meid) õigele teele. Andsime talle “tänutäheks” klubi kleepsu ja mailiaadressi."

Telgid ajasime püsti viljapõllu ääres, lootes et kõrval põllul vilja koristav kombain hommikul meid koristama ei tule. Tihedalt tähti täis pikitud taevas kõmatas äike ja taevas oli tihtilugu valge. Õhtusöögi kõrvale kuulasime raadiojaama “Svabodnaja Tshetshnja” ning vene hümni ajal ajasime end viisakalt püsti.

12. juuli. 2001

Sõidame läbi Belgorodi Ukraina piiri poole. Kui miilitsatest rääkida, siis peeti meid kinni tavaliselt selleks, et tsikleid vaadata ja sõbralikult juttu puhuda. Kaotasime valvsuse.

Kuidas vene miilits taskuraha teenis

Kalle:
“Valvsuse kaotasin tõesti. Olin juba ammu meeldivalt üllatunud, sest miilitsad, kes meid siiani olid peatanud, olid tõesti sõbralikud. Töövahendiks küll paljudel rinnal rippumas pärata AKM. Aga kus siis karmile näole tekkis naeratus: “Iz Estonii …svaim hodom .. nu malatsõõ!”, lükkab vormimütsi hooletult kuklasse: “Joolõ-paalõ rebjata, nu malatsõõ!” ei varja noor vormismees oma siirast heameelt. Just see pilt jäi mulle miilitsatest, isegi dokumente ei küsitud tavaliselt. Kuid siis saabus minu “tund”.

Gena sõitis veidi pikema vahega ees ja teda seekord kinni ei peetud, meile aga langes sau vilunud liigutusega ette. Saabusid pikem sõjaväelase näoga mees ja veidi lühem saatjaks, kuuliprits rinnal. Pikema ristisin mõttes arminäoks tema vägagi veenva ja karmilt mõjuva armi pärast silmanurgas.

Mind kõnetas vaid arminägu, tema kaaslane oli üpris vaikne tüüp. Algab kõik tuttavas vormis kui seletan kust tuleme ja kuhu oleme teel. “A nuka muzõku klutshi!” Kuna kohalik raadio teeb kaeblikku raginat, panen kasseti mängima ja see mõjub – üle kivinäo levib korraks lai naeratus. Seepeale tuleb juba väga tuttav küsimus et kui palju tsikkel ka “välja jookseb”. “Pole proovind,” vastan veidi ebakindlalt. “Nu kak, znaaju, znaaju,” vastab arminägu ja laseb toonil sedavõrd leebuda et teengi saatusliku vea ja räägin kuidas ikka kord Saksamaal sai 190 välja sõidetud küll ja eks ta sinna 200 kanti kulge vabalt. Selle peale on vastus kiire tulema. “Astav mashinu, paidjom, protokol sdelajem.” Minu siira imestuse peale kostab kuidagi laisalt ja loomulikult: “Shto-b dvesti ne jezdil.” Saades aru et olukord pöörab vägisi minu kahjuks, püüan kiirelt seletada et pole ju kiirust ületanud ja kuna pole mõtet asjata trahve maksta, siis olen üldse Venemaal korralikult liigelda kavatsenud. See jutt paneb küll hetkeks mõtlema, ent küsimuse -koolis vene keelt õppisid?

Hästi, siis loe ise - peale ilmub kenake seaduseraamat lauale ja avaneb kui võluväel õigest kohast kus ilusti kirjas kui palju ja mille eest. Püüan nüüd igati ettevaatliku murejutuga oma lubasid tagasi rääkida ja mainin ka et vene raha mul enam nagu polegi – Ukraina piir ju kohe vastas. Selle peale tulevad minu jaoks kuldsed sõnad, mis mul veel nüüdki kõrvus kajavad: “A mnje ne nado tvai russkije dengi,” ja siis kohe püüdlikult: “Shto u tebja jest, demõ, dollarõ?” Kuulnud, et “dollarõ jest” tuleb kiire vastus: “Nu harasho, eto kakrass, davai desjat baksov.” Minu julgus edasi vaielda lõpeb siin õige kähku ja nõutud raha vahetab kiiresti omanikku.

Kogu selle jutuajamise ajal on arminägu sihvkakoori hooletult põrandale sülitanud. Tegu on tõelise profiga – ma ei näe kordagi et ta sihvkasid suhu juurde oleks pannud. Väljun kiiresti  “kontorist”, mille ees lühem mundrimees käed relvale toetudes teraselt möödujaid uurib. Kiirel sammul tsikli poole astudes tuleb mul vägisi naer peale – mul pole isegi rahast kahju, sedavõrd ehe oli kogu see näitemäng!!”

Ukraina piiri ületus

Gena:
“Plaanikohaselt läheneme Ukraina piirile mööda trassi Moskva-Harkov. Eelmisl õhtul Kurskis tehtud vahepeatuse ajal rääkisid kohalikud et Harkovi suunal asuv piiriületuspunkt on tõenäoliselt ekstreemne koht. Teadjamehed väitsid et õige tegu oleks võtta suund Harkovi asemel hoopis Voronezhi peale. See aga oleks teinud 250 lisakilomeetrit ehk pool päeva. Otsustame Harkovi kasuks.

Piiripunktis sagib rahvas siia-sinna ja autodesaba ei tundugi väga hirmuäratav. Algatuseks kontrollitakse meil Ukraina viisa olemasolu, seejärel suunatakse kõrvalasuvasse putkasse tervisekindlustust vormistama. Me rühmal on tervisekindlustus ettenägelikult juba Eestis vormistatud, mida tõendab HEALTH INSURANCE paber, formaadis A4, välja antud Salva kindlustuse poolt. Ukrainlased aga nõuavad plastikkaarti (nagu pangakaart). On meil eelmistel aastatel ka selline olnud, ent seekord paberkandja kus kõik vajalik nii eesti ka inglise keeles kirjas.

Meie paberit aga ei taheta aksepteerida ja nõutakse 32 DEM-I näo pealt. Ingliskeelest nad aru saada ei taha. Meie aga puikleme uue poliisi sõlmimisest kõrvale. Väljas tungleb närviline saba – umbes kümmekond inimest. Lõpuks üks ametnik tunnistab, et on koolis inglise keelt õppinud. Võtame poliisi punkt punkti haaval läbi. Ametnikud on sellise näoga et nad meid hästi ei usu, kuid löövad lõpuks käega. Järgmine saba. Üks erariides vennike paigutab sabas autosid ja jälgib et kord oleks majas. Küsime ta käest et kas tsiklitega ka peab sabas seisma, kas kiiremini ei oleks võimalik? “Seiske aga järjekorras kuni tuleb teie kord.” Autorivi liigub väga aeglaselt. Muide – ilm on päris palav ning päike paistab lagipähe. Eemal seisab korralik telliskiviehitis – WC. Mõnusid nautida aga pole võimalik sest uksed on suletud.

Kui oleme seisnud oma tund aega, siis selgub mis järjekord see on – CO mõõtmine. Oleme üllatunud. Püüame välja selgitada kas tsikleid kavatsetakse ka mõõta? Suundume mehe juurde kes on ametis mõõtmisega ja uurisime mis nad tsiklitega teevad. Mõõtja-mees ei tea midagi. Lõpuks pigistasime ühelt teiselt asjapulgalt tõe välja – tsiklitel ei mõõdeta CO-d. Andres muheleb endamisi habemesse, vaadates mõõtetehnikat.

Tuleme poolest sabast ära ja suundume ühte putkasse, kus vormistatakse liiklusvahendi ajutist sissevedu Ukrainasse.  Lõbu maksab 70 EEK-i. Neiukene, kes deklaratsioone täidab, väidab et teeb mootorrattaid esimest korda. Pärast on jällegi palju segadust. Vaja läbi käia kolmest kabinetist ja paberile pitsateid peale võtta, kusjuures erinevad asjapulgad saadavad meid erinevatesse kabinettidesse.

Lõpuks on kaks pitsatit paberil, ent kolmas ruum, mis asub eemal seisvas hoones, on suletud. Ootame oma 20 minutit. Närvid on täitsa läbi. Protestiks kohaliku bürokraatia vastu kleebime klubi kleepeka koridori seina külge. Kabinet avatakse, kuid meie ikkagi löögile ei pääse, sest mingid inimesed, kes väidavad et neil on midagi pooleli, siblivad sisse ja välja.Lõpuks tuleb ka meie kord. Paberid korras, vastame noorte tollimeeste küsimustele tsiklite max. kiiruse ja võimsuste kohta ning olemegi vabad. Kulus 3 tundi, kusjuures seda võib nimetada lihtsustatud variandiks (ilma CO mõõtmiseta). Olles kodumail, kuulsin ühelt tuttavalt mehelt et tema oli oma sõiduautoga samas piiripunktis passinud 9 tundi.

Lugu sai ootamatu jätku Ukraina piirilinnas Tshop, kui me ületasime Ukraina-Ungari piiri. Meie liiklusvahendi ajutise sisseveo deklaratsioonidele oli neiu omal algatusel märkinud Ukrainast väljumise sihtriigiks Venemaa. See fakt põhjustas Ungari piiril paraja arusaamatuse. Meil tuli läbida peaaegu ristküsitlus alates sellest miks me nii imelikku marsruutipidi sõidame ja lõpetades sellega et kellena me töötame. Lõpuks löödi käega ja lasti tulema.

Liiklusjärelvalvest Venemaal ja Ukrainas

Nendes kahes riigis informeerivad kohtumisest võimuesindajatega reeglina liiklusmärgid: GIBDD (Gosudarstvennaja Inspektsija Bezopastnosti Dorozhnovo Dvizhenija), DPS (Dorozhno-Patrulnaja Sluzhba) Venemaal ja vägagi intrigeeriva nimega DAI (Dorozhnaja Avtoinspektsija) Ukrainas. Mõistagi ei ole märke väljas kui on tegemist Põõsa Taga Istuvate Kiirusemõõtjatega.  Kõige suurem ja olulisem  erinevus kahe riigi autoinspektsiooni tööpõhimõttes on see, et Ukrainas ei ole lubatud sõidukeid niisama peatada. Peab tunnistama et vähemalt meie puhul peeti sellest ka kinni. Need üksikud korrad kui meid peatati, olid põhjustatud meie endi poolt liikluseeskirja eiramise näol. Saime ka trahvi ja seda asja eest.

Venemaal on tõkkepuudega varustatud DPS-id kõigi suuremate linnade sisse- ja väljasõitudel, väiksemates linnades üks. Töö põhimõte on selline, et auto peetakse kinni, kontrollitakse dokumendid, vaadatakse lasti ja küll siis juba leitakse mida süüks panna.

Tsikliga matkates selgus, et asi polegi nii hirmus. Neljast korrast, kui isiklikult minul tuli kokku puutuda vene miilitsaga, ei tulnud dokumente taskust kordagi välja võtta. Kahel esimesel korral sai küsitud: “Kas näitame pabereid?” aga ilmaasjata. Pärast me enam ei pakkunudki. Tunti huvi rataste ja meie sõidueesmärgi vastu. Osad miilitsad olid ka ise tsikliomanikud ja suhtumine oli igati positiivne. Muide – 99% kohalikest tsiklimeestest sõidab päeval ilma tuleta ja umbes 70% ilma kiivrita. Tsiklimehed ise väitsid, et neid ei nõutagi. Lõpuks küsisime liiklusinspektori käest, kes väitis et kõik on kohustuslik. Küsimusele, miks keegi seda nõuet ei täida, lõi ta ainult käega.

Ukrainas on üks väga imelik seadus. Välisriikide kodanikele, kes on eksinud liikluseeskirja vastu, kohapeal karistust määrata ei tohi. Selle määrab sama piirkonna kohus, kus rikkumine toime pandi ning kehtib ka kõige väiksemate rikkumiste kohta. Kui tegemist on näiteks reedese päevaga, siis tuleb selles külakolkas veeta kolm päeva, kuna puhkepäevadel kohust ei toimu. Seadus jõustus selle aasta aprillis. Huvitav, kas seda ka kellegi suhtes kunagi rakendatakse? Kas keegi tõepoolest jääb sinna kohapeale elama, kui inspektorid on nõus meie mõistes tagasihoidliku rahasumma eest silma kinni pigistama? Ilmselt mitte.

Venemaa ja Ukraina liikluse kohta veel niipalju, et kahjuks ei kasutata seal üldse sinise põhjaga asulamärke. 7-8 majakest ja bussipeatus – valge põhjaga asulamärk, mis tähendab sõitmist 60 km/h. Ja selliseid kohti on lõputult.”

***

Harkovis otsustame raha vahetada ning suundume Andrest tsikleid valvama jättes (miilits hoiatas et tsiklid varastatakse KOHE ära niipea, kui nad omapead jätta) lähedalasuva väljaku poole. Taevas tõmbus tumedaks ja me Kalle ning Genaga keksisime esimese vihmasabina peale käeulatuses asuvasse valuutavahetuspunkti. Kuni meie sees kuivas olime, kallas õues vihma nagu pangest. Andres ei lasknud end sellest heidutada ning tagi seljast visanud, mõnules megavihma käes. Kuna ta ilmselgelt nautis tugevat sooja vihma, siis ühinesin temaga peagi. Uuuh, kui hea! Isegi tonniraskuseks muutunud vett täis nahkriided ei vähendanud me vaimustust. Laiast tänavast sai imekiiresti lustakas jõgi ning majadelt me vastas jooksis värv niredena maha.

Kuna me tahtsime end hirmsasti pesta, siis leidsime, et võiks öö motellis veeta. Leidsimegi enne õhtut "Gostinnitsa Lesnaja". Kutid läksid uurima mis see maksab. Tagasi tulid lustlikud naerunäod. Niiii odav!!!! Tsiklid saab panna valvega parklasse, eraldi toad, vannituba etc. Ette rutates peab mainima, et see oli meie kalleim ööbimine.

Parkla väravateks olid kaks toru, mille alt oleks saanud tsikliga pead kummardumata läbi sõita, koer peitus arglikult kuuti ja parklat valvav vanamees istus suuremalt jaolt motellis. Motell võis oma hiilgeajal päris kabe olla - nii 15 aastat tagasi. Oleks võinud arvata, et seda mahajäetud majakolossi üürivad välja täiesti suvalised tegelased. Vett ei olnud ja fuajees seisvatest plastikpudeliterivist anti kaks kaasa juhuks kui tahad WC-d kasutada. Üks pirn pika koridori peale valgust näitamas, juhatati meid tubadesse. Tjaa... Vähemalt oli voodites puhas pesu (mis varjas voodist välja turritavaid vedrusid, mille vahel osavalt magada tuli). Meie toa uks ei käinud lukku, seega naersime et Gena ja Kalle tuba oli lukuga varustatud seepärast, et seal on tugitool (kõigi koledate äravajunud tugitoolide vaarisa), vannitoas peegel ja keegi oli kunagi vetsu sittund. Kuna vett ei ole, siis... nojah...ee...ühesõnaga...põnev. Koha absurdsuse üle naerda röökides läksime välja, et kusagil õhtusööki süüa.

13. juuli 2001

Hommikul einestasime samas naljakohas kus õhtulgi ja sõitsime edasi Krimmi poole. Selgub et ka Ukrainas on kiirteed. Dnepropetrovskis ütles Gena tsiklil miski vidin üles (karburaatori ja silindrivaheline kummimuhv) ning seetõttu veetsime paar tundi Samaara jõe ääres. Zaporozhje lähistel püüdsime vihma möödumist oodata, ent kannatuse katkedes sõitsime vihmasabinas Melitopoli poole.

Esimene trahv

Gena:
Enne Zaporozhjet hakkab vihma kallama. Linna jõudes tekib vajadus tankida, ent esimese hooga see ei õnnestu sest mitmes tanklas on kütus lihtsalt otsa saanud. Tanklas, kus kütust veel jätkub, on poole tunnine saba ning liitri hind on 1,5 krooni võrra kallim.

Tangime ja võtame suuna Melitopoli peale. On reedene õhtupoolik ja  tohutu hulk autosid on liikvel linnast välja, suunaga Krimmi poole. Tööpäev on veel hoos, st MAZ-id ja KAMAZ-id , olles täies lastis, tossutavad kohutavalt ning pidurdavad üritust. Lisaks veel mõned pensionärid Zaparozhetsitega, üsna künklik maastik (keskmine küngas on vabalt võrreldav Munamäega) ja asjaolu, et vihm ei ole ka veel lõppenud – ühesõnaga tsikliga on sellises kolonnis väga “tore” jorutada. Olukorra teeb vähe keerulisemaks pidev telgjoon. Aga ei ole midagi – pigistame silma kinni ja mõnel korral mahub “piduritest” ka niisama, ilma telgjoont ületamata, mööda.

Võib arvata et olime teinud  umbes 15 liikluseeskirju eiravat möödasõitu enne kui meid märkab vastutulev miilitsaauto. Mõne aja pärast selgub et Ukrainas toimub raadioside. Igatahes, kui meid järgmises DAI punktis kinni peetakse, arvame et vestlus piirdub tsiklite tutvustusega – nagu Venemaalgi. Aga võta näpust. Selgub, et oleme seadusega pahuksis ja kui meil peaks vastuväiteid olema – kohe kutsutakse seesama patrullauto, mis meid  kusagil Fjodorovka kandis ära fikseeris. Meil ei ole vastuväiteid. Peale selle tõotab meie elu päris  keeruliseks minna, sest karistust meile kohapeal määrata ei saa. Selle määrab kohus alles esmaspäeval ja miinimumtrahv on 64 grivnat, ehk ca 224 EEK.

Peab mainima, et tegu oli üsna ebatüüpilise liiklusjärelvalvepunktiga. Ehitis meenutas väga lendavat taldrikut ja asus keset ringi, nelja tee sõlmpunktis. Ametis oli seal oma viis meest. Lõpuks, kui määrati üks mees meile protokolle vormistama, alustasime läbirääkimisi: kuidas olukord lahendada nii et see oleks kasulik mõlemale osapoolele. Õnnestub kokku leppida summa 3x50 grivnat. Lõpuks mainivad inspektorid nagu muuseas et tee peal kuni Melitopolini patrulle rohkem pole ja soovivad meile head teed. Ja juba me sõidamegi. Taas ette rutates võib öelda, et see oli suurim trahvisumma matka ajal. Mis teha, tegu on reede ja kolmeteiskümnendaga.”

***

Laagriplatsi leidmine oli veidi vaevaline, ent lõpuks leidsime sobiva koha taas viljapõllu äärest. Sel õhtul tegime esmakordselt tutvust “Ukraina mätsiva mullaga”, mis nagu savi end rataste ja taldade külge kleepis.

Krimmi poolsaar

14. juuli 2001

Mida lähemale Krimmile, seda soojemaks läks. Kui poolsaarele välja sõitsime siis oli kuumus mu jaoks peaaegu tappev ja hakkas halb. Õnneks jõudsime peagi mere (Musta) äärde ja vesi turgutas meid suurepäraselt. Otsustasime et sõidame Kertshi ja õhtul kämpingute tihedusega silma paistnud Feodosjasse tagasi (ikka väga tahaks pesta). Tuiskasime Kertshi poole ja kohas nimega Fontan saime teistkordselt trahvi, seekord kiiruseületamise eest. Teinud sadamalinnas Kertshis väikese tiiru, käisime ujumas ja naasime Feodosjasse “kodu” otsima. Taas ujusime, sõime õdusas Armeenia välirestoranis ning äsja alanud hooajale ja nädalelõpule vaatamata leidsime ka kämpingu. Konstateerisime kurvalt fakti, et vett saab kaks tundi õhtul ja kaks hommikul (õhtune hooaeg oli juba läbi) ja püüdsime tulutult telgivaiu kivisse rammida.

15. juuli 2001

Hommikul ärkasime rõõmsas lootuses dushi alla saada, ent vee “andmine” piirdus kraanist tasase nirisemisena. Andres ja Kalle kogusid vett pudelisse ja üritasid pead pesta. Nende ettevõtlikusest innustatuna püüdisn samasuguse kangelasteoga hakkama saada - soolasest veest olid juuksed peas nagu sammal- ent naiste pooleks loetavas pesuruumi osas tilkus vett vaid niipalju et sai hambad puhtaks. Poiste üritus kandis vilja ja minu kadeduseks lehvisid nende juuksed tuules. Lubasin et kui koju jõuame, siis keeran sooja vee jooksma lihtsalt näitamaks et ma võin seda endale lubada ja et vett on saada iga kell.

Enne teele asumist käisime mitu korda ujumas, nautides sooja ning kiiresti sügavaks minevat vett. Meres ujumisega oli ainult see häda, et kui tõmbasid püksid märgade ujumisriiete peale, siis moodustusid strateegilisse piirkonda soolarõngad. Ja kui püksid olid veel musta värvi ja sa olid neid mitu korda märgade ujukate peale tõmmanud, siis oli see veel eriti seff.  

Mööda Krimmi mägesid Jalta poole sõites läks ilm aina palavamaks ja vahel orgu sõites saime tunda põrgukuumust. Mäed ise olid ilusad ja kui meri vastu sinas, siis oli vaatepilt lausa rabav. Teel Jaltasse käime jällegi ujumas ja ma ei väsinud vaimustumast vee läbipaistvusest, soojusest, sügavusest ja lainetest. Lesid vees, vahetevahel hüppad laienetesse, korraks lähed ja säristad end kuumadel rannakividel ja vette tagasi. Mhhhh…

Jaltas me eriti ei peatunud, näppisime korraks loorberiheki lehti ja käisime Jalta hotelli ametlikus rannas, mis jättis endast kõige nigelama mulje üldse.

Kuna mägedes telkimispaiga leidmine (eriti siis kui õues juba pime) on suhteliselt lootusetu ettevõtmine, siis vingerdasime kitsastel järskudel tänavatel lootuses mõnd motelli või kämpingut leida. Teeääres olid kõikjal sildid, et üüritakse välja tuba, korterit või maja, ent üürimiseks vaid üheks ööks ei olnud suurt keegi huvitatud. Lõpuks leidus üks nooruk kes meid 10 dollari eest oma korterisse (kus oli ka vesi) majutas, minnes ise sõbra poole ööbima.

16. juuli 2001

Hommikul einestasime Lastotshkino gnezdos väga peenes kohas vaatega samanimelisele   lossile. Et koht oli tipptasemel, oli näha pisiasjadest -  laudadel lisaks kahvlitele (pannkoogi juurde) anti ka noad ja kõige tipuks kohvi juurde ka lusikad. Nimelt olime tasakesi harjunud mittenugadega (meil kõigil olid taskunoad olemas, nii et päris ilma me ka ei olnud) ja sellega, et teed/kohvi soovides pandi suhkur sisse ja segati ilusasti ära. Veidi popimas kohas ikka küsiti ka kui palju suhkrut soovid, aga muidu mitte. Sel hommikul sõime vist elu kalleimat moosi. Kalle: “Ei noh, moos oli hea küll, tegelt polnudki vist niiväga kallis, kuid arvestades kohaliku hinnataset.. Igatahes oli üks ütlemata kena tuuline hommik, söögikoht tõesti viisakas ja laua tagant avanes kaunis vaade kaugele üle majakatuste. Hmm, siiski vist oli kallis moos, no tühja kah, võtan veel ühed pannkoogid ja elu on ilus.”

Kõht täis, külastasime Livaadia lossi, jättes tsiklid eeldatavalt pooleks tunniks ühe vanamehe valvata. Ekskursioon lossis koos giidiga võttis aega kauem kui oodata oskasime ja hoolimata fantastilisest lossist ja väga proffessionaalsest giidist mõtlesime lõpuks rohkem tsiklite peale. Viimaks tormasime lossist välja ja tõttasime südamevärinal tsiklite asukoha poole. Oooh, ohhh, alles!! Seesama vana, nähes et me lubatud ajal tagasi ei jõudnud, oli jäänud tsikleid edasi valvama.

Sevastoopol

Käisime vaatamas kuulsat diaraami Sapunni mäel ja see oli päris effektne. Taustaosa maalitud, eespool dekoratsioonid, õige valgustus ja andis 3D mulje kätte küll. Väljas olid üles rivistatud tanke ja kahureid. Me proovisime muidugi tankide otsa ronida, ent meid aeti kohe ära. See oli karjuv ülekohus, sest kui hiljem mingid poisid tankide otsas turnisid, siis sellest ei tehtud väljagi.
Õues oli jätkuvalt palav ja ühe peatuse ajal oli Andres minestamise äärel. Kalle-Gena aitasid ta puude alla varju toibuma.
Õhtul olime Katsha rannas ning see õhtu oli üks mõnusamaid. Soe, meri, loojuv päike, vein, hea muusika ja suurepärased kaaslased – mida toredamat elult veel tahta? Gena ja Kalle kauplesid meie jaoks toa Katsha “Sohvoz Sevastopolski” puhkebaasis. Pärast istusime ca 27 C õhtujaheduses trepil, Gena käis ööujumas ja üldse tundsime end imehästi.

17. juuli 2001

Tohutult kuum päev. See oli ikka puhas põrgu - mida kiiremini sõitsid, seda hullem oli, lisaks puhus tugev kuum tuul, mis võttis karva lahti. Kuna sõitmine oli mõttetu ning eelmise päeva intsidenti silmas pidades ka ohtlik, siis veetsime suurema osa ülejäänud päevast Jevpatoria lähedal meres vedeledes. Kallele jääb päev arvatavasti meelde kui Tuurakala Söömise Päev, hihii. Kalle:”Mul jäi vist moosist väheks ja nii saigi tellitud see “tuur kuningamoodi”. Igatahes oli see üks hea tükk kala ja muide oli ka neljapäev.” Seletuseks vaid niipalju et nagu mooski, oli ka see kala mitteodav.

Õhtupoole sõitsime veel veidi ning ööbisime ühes külas käredaloomulise, ent väga südamliku tädi juures. Me olime sel päeval kenasti tumeroosaks põlenud, ent tädi ei tahtnud kuidagi aru saada kuidas me Krimmist niimoodi valgeina lahkume. Mu väite peale, et ma pole elu sees veel nii pruun olnud, pidi ta vaat et krabajad saama. Lõpuks vedasime oma põlenud kehad väga hellalt linade vahele ja tsikaadide räuskamise saatel me uinusimegi.

18. juuli 2001

Sõidame Krimmi poolsaarelt välja Odessa poole. Mitmel pool põletatakse koristatud viljapõldusid ja need põlevad päris lustliku leegiga. Kuna linnades ei saa tsikleid omapead jätta, siis sõitsime Odessas ringi ja käisime paarikaupa lähiümbrust imetlemas. Et eelmisel päeval jäi läbisõit kesiseks, siis otsustati sel korral pikemalt sõita – seda enam, et õhtu oli mõnus jahe. Lootsime linnast väljas kuhugi kämpingusse või motelli maanduda (Odessa ju suur linn), ent mida pole, seda pole. Järelikult telkimine, mis muud. Pea alati võttis Gena telkimisplatsi otsimise enda peale ja seekord leidis sobiva koha künka otsas. See oli teine kokkupuude Ukraina mätsiva mullaga ja seekord mätsis see eriti hästi. Mullast raskeid ja talla alt ümmargusi jalgu järel vedades püstitasime taskulambi valgel telke ja veetsime õhtu täiesti tavapäraselt – teed juues ja lobisedes.

19. juuli 2001

Seekord ärkan tasase vestluse peale kõrvaltelgis. Kuulen kuidas Kalle ütleb et paneb kohvi tulele, seejärel telgiluku lahtitõmbamise sirinat ja hüüatust: “Me magame surnuaia väravas!!” Muidu nii sõbralikud ja jutukad külaelanikud möödusid meist seekord vaikides ja kõõrdpilke heites. Pole ka ime.

Suuna võtame Vinnitsa peale. Sõidame mööda väikeseid külakolkaid pea terve päev. Korra käime ühes väikeses järves ujumas, ka Vinnitsas ei tee me pikemat peatust vaid sõidame edasi Karpaatide ja Ungari poole. Teed lähevad järjest halvemaks ja õhtupoole jõuame linna nimega Novaja Ushitsa, mis jääb meile alatiseks meelde kui kõige jõledamas seisukorras olevate teedega linn. Sõitsime üles suht järsust mäest, õhtupäike mittemidagi nägevas silmas ja rataste all tohutute aukudega munakivitee. Kõige tipuks ootas meid ülal linnas sõbralikult viipava (tüli noriva) Lenini ausammas.

Pisikesed külad on armetud, ent samas ka armsad. Inimesed istuvad õhtul maja ees pinkidel ja jutlevad, karjamaadelt aetakse koju lehmi, hanesid ja kitsi ja kõik on hästi rahulik. Venemaal Pihkva oblastis sarnasest külast õhtu eel läbi sõitstes lõi kraavipervel kitse karjatav mammi risti ette, siin me nii dramaatiliselt ei mõjunud.

Laagripaigaga ei hakanud ka erilist vaeva nägema vaid sõitsime tee pealt kõrvale orgu ning anastasime poolest saadik arvatavasti karjamaale viiva kõrvaltee.

Mägikitslus Karpaatides

20. juuli 2001

Jõuame Karpaatidesse. Mäed olid ikka nii hingematvalt kaunid ja teed nii uskumatult kehvad, et ajasid kuklakarvad püsti. Vingerdad mööda serpentiine üles-alla, vahepeal oli tee lapitud lahtise kruusaga, vahel sulatõrvaga ja vahel olid augud nii suured, et nende peale ei hakatud kruusa raiskamagi. Sel päeval hakkas Adrese tsikli amort lekkima, ent  väike lootus et teine amort vastu peab, siiski jäi.

Ilm jätkuvalt palav aga mitte nii kuum kui Krimmis. Peagi läks kõht tühjaks ning otsisime toidukohta. Naersime et ega siin muud ei pakutagi kui pekki ja gorilkat (viin). Nagu tellitult näeme ühe platsi ääres sööklamoodi “asja” ja selle kohal teisel korrusel baar. Mina läksin alla ja Kalle üles, lootes et õnn meile naeratab. Alumises sööklaosas müüdigi gorilkat ja võileiba-pekki sinna kõrvale. Sooja toitu ei ole, ent vaadake ülevalt baarist, soovitab perenaine lahkesti. Jaa. Baar oli remondis. Verhovinas läks meil õnneks ja nii me ei pidanudki noores eas nälga surema. Nägime Kallega üht imekaunist platsi mägijõe kaldal ja mõte jooksis ühes suunas – see oleks suurepärane laagripaik. Kui me vahepeal peatusime ja Gena endal tarakanoveid silmast välja nokkis, arutasime et oh mis tore oleks niimoodi jõe kaldal telkida. Paraku jõudsime edasi sõites järjest kõrgemale mägedesse ning ööbisime hoopis Natali-nimelises motellis. Õnneks, sest paduvihm, mis end öösel vastu aknaid pressis, nii tore ei olnud.

21. juuli 2001

Katsusime oma käega Euroopa geograafilist keskpunkti ja sõitsime Ungari poole mööda sama hulle teid kui eelmiselgi, aga paduvihmas. Kui oli veel teetöö silt, siis oli asi eriti kuri – tavaliselt oli pool teed kuristikku varisenud.

See kant paistis silma poolikute majade poolest. Hiiglama suuri ja uhkeid maju oli ehitama hakatud, tellisedki mõne poolelioleva maja juures, ent ümbrus rohtu kasvanud ja taimed tasakesi majadel võrsuma hakanud.

Lõunastama minnes märkas Andres midagi hirmsat – üks amort oli tühjaks jooksnud ja juba lekkis ka teine. “Piip-piiiip-piiiiip-piip!!!” (ropp sõim). Pealelõunal sadu vähenes ja õhtuks jõudsime Ungari piirile. Ukraina piiril kuulati meid üle. Venemaalt tulete? Ja nüüd lähete Ungarise? Teie Ukraina viisa lõpeb ju ära, kuidas te tagasi saate? Slovakkiasse, Poola ja läbi Baltimaade koju? Teil ei ole seal viisat vaja?!! Mis tööd te üldse teete et te niimoodi reisida saate?
Üle Ungari piiri saime viperusteta, vaid Kalle käest küsiti miks ta käed mustad on (päev läbi vihmas ligunenud kindad andsid värvi ja käed olid tumesinised). “Vihm.. kindad…värv..”, seletas Kalle. “Kögesh mögesh, ne kulturna, mögesh.” Aga üle piiri sai Kallegi.

Vahetasime raha, käisime toidutagavarasid täiendamas ja sõitsime mööda jumalikult häid teid Egeri poole. Laagriplats leitud, ajasime telgid nii ruttu püsti kui vähegi võimalik, sest vihma hakkas taas sadama ja kallas terve öö.Kalle: Õhtul olen kuidagi eriti tänulik ja rõõmus - kohalikud teed on ikka tõeline tase. Kohe kui piiri ületame, muutub pilt hoobilt. Ideaalne sile asfalt, ideaalne teekattemärgistus, suured ja selged viidad ja teenumbrid – tõeline Euroopa. Selline laitmatu asfalt keerutab kohati magusate kurvidega tiheda metsa vahel, jään meelega veidi maha et siis veidi kiirust ületades teistele järgi kurvida – tõeline nauding!”

22. juuli 2001

Eger. Me ei osanud sellest linnast midagi oodata ja seepärast rabas ta meid oma iidsuse ja iluga. Käisime ühes kaunis kirikus ja jalutasime vanalinnas. Olime “loomad” niigi kauaks omapäi jätnud, seega ei saanud me kahjuks kindlusesse minna. Ehk teine kord.

Egerist lahkunud, suundusime Slovakkia poole, põigates korra läbi ühelt mustlaspeolt. Me seisime seal nati niisama ja läksime ruttu ära. Lõunaks jõudsime Slovakkia piirile ja edasi sõitsime juba Tatrates. Suurema saju ajal käisime söömas ning seejärel sõitsime Poola suunas edasi. Peale vihma mäed aurasid ja tumedad pilved, mis kohati mägesid endasse mässisid, lõid illusiooni Dante põrgust. Sõitsime üha kõrgemale ja kõrgemale ja nautisime suurepäraseid vaateid.

Järsku jõudsime Poola. Justnimelt järsku, sest nii kiirelt piiripunkti küll oodata ei osanud. Sama äkitselt oli ilm läinud ka jahedaks, õigemini tundus et lausa külmaks, sest sooja oli vaid 13 kraadi. Piirivalve võttis meid üsna koduselt vastu. Aa, eestlased! Passi vaadati vaid põgusalt ja olimegi Poolas. Olime pikalt sõitnud ja otsustasime end premeerida varase sisemajutusega. Kell oli umbes kaheksa.

Öömajaikaldus Poolas

Sõit pimedas mägedes mööda kurvilisi teid mis ei ole just head ja vahepeal puudub teekattemärgistus. Kui sellele lisandub kohati nii paks udu, nähtavus on läbi uniste silmade vist küll ca 2-3 meetrit ja sajab ja kell on juba 1 öösel - ehh, adrenaliinilaks oli kõva ja tagantjärele on muidugi põnev. Esimene motellimoodi asi, kuhu jõudsime, oli päris suur. Maja ees vaid mõned autod. No problemo! mõtlesime, siin on igaühele mitu tuba. Kui uksele koputasime, kustutati fuajees tuli ja ust lahti ei tehtud. Peale pikka kopsimist vaatas lõpuks üks neid ukse vahelt välja, ütles et vabu kohti ei ole ja üldsegi ei tea kas läheduses mõnd ööbimispaika on ja pani ukse kärmelt kinni. Oehh. Sõitsime edasi ja kobistasime tulutult veel nii mõnegi võõrastemaja, motelli ja vist ka ühe tavalise maja uskse taga. Järgmises linnas vedas meilgi. Tänava ääres näitas küll silt hotelli, ent majja sisse kiigates ei paistnud seda kuskil olevat. Maja taga ka mitte, seal oli taaraladu. Kalle läks majja veelkord sisse ja veidi aja pärast kutsus Genat: ”Tule, sa oskad Poola keelt paremini rääkida.” Tube üüris välja mingi ürgvana naine, kes Kalle koputuse peale aeglaselt ukse poole liikuma hakkas. Õnneks ei läinud selle peale tervet igavikku (igavik möödus trepist üles- ja tuppa minemise ajal) ja me saime endale toa. Hinnas kokku leppinud, parkisime tsiklid taaralatu  ja tõttasime üles. Kell näitas juba teist öötundi ning peagi magasime “neljakesi kolmeses toas nagu viis metssiga”.

23. juuli 2001


Hommikupoole jooksis lõplikult tühjaks Honda teine amort ja hullunud tsikkel loopis meid ka pealtnäha siledal teel. Et me Andresega mõlemad merehaigeks ei jääks, kolisin mina Gena tsiklile. Koduni oli sõita jäänud veel ca 2000 km. Ilm Poolas oli vahelduv ja terve päev lihtsalt sõitsime nii kuidas teed, Andrese tervis ja tsikkel lubas. Õhtupoole pilved tihenesid ja otsustasime taas sisemajutusega rinda pista. Korra proovisime kätt ühes kämpingus, kus kahjuks kõik majad asustatud olid ja raha eest telkida me ka ei tahtnud. Motell. Gena läheb uurib kas tube on.  Alguses öeldi et on-on-on, oodake veidi ja siis kui me "olime moraalselt valmis voodisse minema", öeldi et nääh, vaatasime siiski järele - kõik kohad on kinni.

Lõpuks telkisime protesti märgiks keset viljapõldu (siiski tee peal,  mitte ei tallanud vaeste poolakate vilja). Õnneks jõudsime telgid üles enne kui tuli lustlik vihma-rahe sadu. Telgid olid vastu maad kooldus ja hakkasid vaikselt läbi sadama. Andres oli raputamisest üsna haige ja kukkus “jalalt”, mina olin sel õhtul “võõraste meestega baaris”, st. Kalle-Gena telgis söömas.

24. juuli 2001

Teed on juba päris head ja Leedus ikka superhead ja ehkki Andresel jätkuvalt halb, sõidame õhtuks Lätti välja. Sööme traditsiooniliselt Leedu-Läti piiril ja suundume telkimiskohta otsima. Tuleb välja, et Lätis on sellega raskusi sest mõlemal pool teed on vesine ala, mis kaetud suurte mätaste ja pajuvõsaga. Peale mitut tulutut kõrvalpõiget leiame et peaks mööda mingit kõrvalteed sõitma – ehk on sealt lihtsam metsatukka või põlluserva leida. Esimesel katsel satume eriti hullu tee peale kus on vist iga meetri tagant raudteeületus ja lõpuks sai tee lihtsalt otsa. Ega midagi, trassile tagasi. Lõpuks leidsime sobiva metsalagendiku, kus lehepudis krabistades telke püsti ajasime, meel kurb. Miks kõik head asjad nii kiiresti otsa saavad?

25. juuli 2001

Telgid kokku ja koju. Paar korda püüame mereni pääseda et ujuma minna. Kord jõudsime mere äärde suurepäraselt, ent külm vesi peletas meid hoobilt minema, teine kord mereni üldse ei jõudnud. Nosisime tavapäraselt Valges tanklas süüa, ise naerdes teeninduskultuuri üle. Eelmisel päeval einestasime Leedus ühes rekkaparkla äärses söögikohas. Meid teenindav neid oli sõbralik ja kiire – ühesõnaga äärmiselt proffessionaalne. Ilus pealekauba. Ent siin, kodumaal, turritas naisinimene kassa-aparaadi taga. Kalle itsitas et kui tahate näha kuidas ta veel pahuramaks muutub, siis küsige midagi mida tal käeulatuses pole.

Et oli kolmapäev, seega ka klubi kooskäimise õhtu, siis püüdsime Tallinasse naasmist just klubiajaks sättida. Kohale jõudes ootasid meid sõbrad, klubikaaslased ja shampus - nii sai kuulsusrikas retk väärilise lõpu.

Järelsõna(d)

Lääne-Euroopas, nö tsiviliseeritud maades reisides on enam-vähem ette teada mis sind ees ootab, aga mitte Venemaal ja Ukrainas - need on tõepoolest Kõikide Võimaluste Maad.
See oli ääretult lustlik, veidi absurdne ja vahel ka nostalgiline reis koos suurepäraste kaaslastega, kellega läheks luurele ka juhul kui selleks tarvidust ei ole. Enne sõitu koputas nii mõnigi lähedastest otsaette mõistatades miks me nii veidra marsruudiga reisi ette võtame. Ma jääksi vist oma pead koputama kui me EI oleks läinud.

Tänud: Genale – elavale GPSile ja meie teejuhile, kes on asendamatu kaaslane ka bürokraatidega kemplemises. Kallele – reisi kokale, kes hoolitses et meil vett-teed-kohvi ja toitu oleks. Ilma Kalleta oleks me tunduvalt kiduramatena koju naasnud. Andresele – tänu temale ma üldse kaasa sõitsingi ja Andresega oli me elu hulka põnevam, sest ta on Mees Kellega Alati Juhtus Midagi.

Pille

Kasutatud kirjandus: Kalle märkmik