EMMK logo Eesti Motomatkajate Klubi - Estonian Touring MC Mootorratta pilt
  alumine logo osa
Klubi KlubiUudised UudisedMotomatkamine MotomatkamineKontakt Kontakt
motosygis (3).JPG
Motomatkamine
Esileht Esileht
Uudised Uudised
Klubi Klubi
Motomatkamine Motomatkamine
- - - - - - -
MotoSügis MotoSügis
- - - - - - -
MotoSurvival MotoSurvival
Talvekas Talvekas
Esileht arrow Motomatkamine arrow Matkajutud arrow FIM Motocamp Sloveenia, Bohinj
FIM Motocamp Sloveenia, Bohinj
Kirjutas Riho   
Motocampile plaanis meie klubist minna suurem seltskond, mis jaotus kaheks: Raido, Ülle ning Ivo ühes grupis ning Gena, Olja, Rainer, mina ja Kristel teises. Segregatsiooni tekitajaks sai väljasõiduaegade erinevus, sest meie selskond plaanis startida hiljem. Gena, Olja ja Rainer olid plaaninud väljasõitu 22. augusti hommikul. Mina Kristeliga lootsin nendele järgi kimada pärastlõunal, aga läks teisiti.

Millegipärast juhtus nii, et enne reisile asumist olid igasugused ettevalmistused tsiklil ning muu tööga seonduv tegemata. Juhtuski nii, et minu ja Kristeli reaalne start toimus alles 23. juuni hommikul.

Gena:

Et lugu oleks täiuslik, teeks põgusa ülevaate meie 3 esimesest päevast,  sest saime ju kokku alles kolmanda päeva õhtul.

Kuni Riho alles tööasju palavikuliselt korraldas, meie juba mõõtsime kilomeetreid. Juba Riia lähistel läks ilm palavaks ja ette ruttates võib öelda, et kuumus püsis reisi eelviimase päevani ja minul palavusest paras kopp ees. Erandiks osutus ainult FIM Campi laager kus mägedevahelises orus oli ilm pidevalt sombune ja suht jahe.

Mõned kuud enne Shengeni viisaruumiga liitumist suutis üllatada Läti-Leedu piir, kus piirivalvur seadis tõsise kahtluse alla minu kõige viimase euromalli järgi välja antud juhiload. Sain korralduse tsikkel ära parkida ja tulla putkasse razbiraitama (et kelle käest ja mis asjaoludel ma need load sain). Siiski lahenes asi minu kasuks ja mis tünga mulle teha taheti  või oli see katse tiba alkarit saada, jäi mulle saladuseks. Ühesõnaga kimasime Augustowisse välja ja peatusime  Hotellis «Lesnik». Hinda ei mäleta, kuid oli enam-vähem Poolakeskmine ja tasemelt suht viisakas.

Järgmisel päeval (23 august) suundusime Bylastoki peale, kus tegime peatuse ja avastasime täitsa vaatamiskõlbliku lossi ja pargi suht linna südamest.

Pimeduse saabudes, jõudsime Krakowisse ja kuna Riho& Kristel meist täpselt päeva maas olid siis mõtlesime leida odavamapoolse ööbimiskoha kus võiks veeta  2 ööd. Et kuni kaaslased sõidavad, käime Velicka soolakaevandustes ja töllerdame niisama linna peal, ilma et peaks kogu kama endaga kaasa vedama. Krakow, olles kunagi Poola pealinnaks, on tänapäeval tõsine turisti magnet ja hotellid rohkem ikka 4 tärniga  ja hind kah vastav ja lõpuks ei õnnestunud meil 3-kohalist tuba saada. Pakuti kahte 2-kohalist ja kuna vajasime 2 ööks siis läks asi juba mõttetult kalliks.

Lõpuks sõitsime juba täitsa sihitult mööda öist linna ringi ja õnnestuski avastada kohe eriti odav hotell nimega Lipsk. Sotsialismi hiilgeaegadel oli ilmselt ühikaks olnud, nüün siis hotell. Osad numbritoad olid euroremonditud ja sinna sisse ehitatud ka peldik ning dush. Meie saabudes olid saadaval ainult nostalgiahõngulised ühikatoad, aga hind oli naljakalt odav.

Osad numbrid olid ka firmadele kontoriteks üüritud. Tsiklid läksid valvega parklasse. Öösel oli megatorm ja raju väljas ja mina arvasin tõsimeeli, et tuul puhub tsiklid pikali aga meil siiski vedas selles osas. Küll tegi torm linnas palju pahandust, puuoksi vedeles kõikjal ja suured puud olid juurtega maa seest välja rebitud. Purustusi oli ka vanalinnas, kus kannatada said pargipingid ja kiriku piirdeaed. Spidokale oli juurde tekkinud 630 km.

Kolmanda päeva hommikul (24 august)  kergeks tehtud ratastega suundusime Velickase. Soolakaevandus on loomulikult vinge, kes on käinud see teab isegi, kes veel pole, julgen soovitada kõigile. Statistika kohaselt on see Poola kõige populaarsem turismiobjekt .

Õhtupoolikul jalutasime vanalinnas ja käisime ära ka kuningalossi juures (Wawel), mis asub mäe otsas, jõe kaldal ja linn paistab sealt kaugele.

Samal ajal olid Riho ja Kristel jõudsalt linnale lähenenud ja sõitsime neile vastu. Mõte oli kohtuda linnasildi juures, kuid nimetatud silt asus tõusu peal, kus linnapiir on sama hägune nagu Viimsi vallal ja Pirita linnaosal. Seal oodata polnud võimalik, ning sõitsime kohani kus oli bensukas tee ääres ja parkisime tsiklid nii nähtavale, kui võimalik. Saatsin Rihole SMSi koha kirjeldusega (hiljem selgus, et tal polnud mahti seda tsekkida). Arvasime siiski, et Riho ja Kristel võivad meid mitte märgata ja olime ise täies valmiduses. Ja nad ilmusidki just sel hetkel kui me olime tee ääres.

Teel hotelli nägime Krakowis FIM Ralli mõõtu telklaagrit -- õhupalli lennutajate igaastast kokkutulekut.

 23. august

Saime hommikul Kristeliga kenasti minema. Mulle oli jäänud mulje, et E 67 teeb Pärnut läbides suure ringi, seega otsustasin läbi linna sõita.

Enne Pärnut olime möödunud ühest chopperist, kes püsis mõõdukal kaugusel. Sellega sõitjaks oli teksatagis kodanik, tagi selja peal oli suur valgel põhjal EMMK klubi embleem. Olime tegelikult juba pikemat aega üksteise nägemisulatuses sõitnud, tundus, et temagi suundub kuhugi reisile. Pärast teistelt uurides ei suutnud keegi küll teda minu kirjelduste põhjal tuvastada.

Tema sõitis mööda E 67 ümber Pärnu, meie läbi linna. Leidis tõendust fakt, et ringi saab ikkagi rutem. Valge tanklasse keerasime meie sisse kl 11.00 ajal, tema sõitis edasi ja läinud ta oligi.

Tanklas kohtasime huvitavat korviga Dnepriga kulgevat vanemat meest, kes meeleldi juttu puhus. Oli teine tanklasse mootorit jahutama tulnud.

Läti ja Leedu sai läbitud vahejuhtumiteta, Poolagi piir ületatud. Pimeda saabudes otsustasime telgi püsti panna paarkümmend kilomeetrit Augustowst Varssavi pool. Telk püsti, kirjustasin Genale. SMS-e vahetamisega andis ta teada, et kui me jägmise päeva õhtuks Krakowini suudame sõita, siis nad meid ootavad seal ühe päeva (käivad sel ajal tutvumas soolakaevandustega). Vaatasin kaarti, Krakowini oli maad umbes 550 km, millele lisandus Warssawi läbimine ning kilomeetrite korrutamine Poola koefitsiendiga. Homme tundus tulevat raske päev.

Öösel oli tohutu äike kuskil meist kaugemal. Välk sähvis vahetpidamata, nagu sõda! Hiljem teistelt kuulsime, et raju oligi toimunud Krakowi ümbruses, kus nemad pesitsesid.

Päeva läbisõit 801 km.

24. august

Enne Varssavit suutsime kuskilt valesti sõita ning seetõttu  olime juba pikalt sõitnud E 67 asemel mööda teed 61. Lõpuks suutsime siiski linna peale mõningast keerutamist läbida.

Nagu ikka, tulid Poola kilomeetrid jube vaevaliselt. Augustikuus läheb üsna ruttu pimedaks kah ja nii me jäimegi jällegi pimeda peale.

Umbes 170 km enne Krakowit olin saatnud teistele viimase SMS-i oma asukohast. Plaanisin sõita Krakowi sildini ning siis teistega ühendust võtta.

Suzuki esituli ei ole just parim. Sõitsin ees liikuva suure auto tagatulede järgi ning üsna väikese pikivahega, seega peale rekka tagaosa eriti muud midagi ei näinud. Järsku Kristel koputas õlale ning vilksamisi silmanurgast nägin, kuidas keegi just möödunud bensukast meile nagu lehvitas. Jäime veits kaugemal seisma ja küsisin, milles asi. Olevat nagu teised olnud, kuid kui ma juba tagasi hakkasin pöörama, muutis Kristel meelt ja tahtis edasi sõita.

Igaks juhuks sõitsime siiski tagasi ja olidki Rainer, Gena ja Olja! Mina küll aru ei saanud, kuidas nad suutsid kitsal teel mööda sõitva rekka taga meid silmata! Selgus, et nad olid minu viimase SMS saatmise aja järgi umbes arvutanud, millal meil see 170 km peaks läbitud saama ning siis lihtsalt bensukasse ca 3 min varem passima tulnud. Lõpp hea, kõik hea!

Ööbisime siis esimest ööd kõik koos hotellis Lipsk . Oli selline kasarmu tüüpi hotell, tuba kahele maksis 90 Poola zlotti, ehk 368 kr.

Hotellis tõmbasin selga 2004 a FIM-il vahetusena saadud särgi ning tõdesin rahuldusega, et särk on väikseks jäänud! Tähendada sai see ainult seda, et minu mõõtmatud pingutused jõusaalis on lõpuks vilja kandnud! Rääkisin sellest ka Kristelile. Tema purustas kõik minu õhulossid. 2004 a FIM-il oli ka tema kaasas ja vahetas samasuguse särgi ühe naisterahvaga. Nüüd siis olingi kodust tema särgi kaasa haaranud!

Päeva läbisõit 568 km.

25. august

Asjad pakitud, alustasime sõitu Slovakkia suunas. Slovakkias selgus ka üks reisieelse kiirustamisega seotud kurb tõsiasi – nimelt oli Suzuki siduritross väga kehvas seisukorras, ainult mõningad kiud olid veel terved!

Olin juba pikemat aega tundnud sidurit vajutades, nagu oleks tross vigane ning isegi mitu korda sõidu ajal heebli vahele piilunud. Siiski näha ei olnud nagu midagi, kuid pärast ühes peatuses siduri peale keeramist ja kahtlast seisu teistele kurtmist Rainer avastaski terve trossi taga peidus olnud purustatud kiud. Kuna tegemist oli laupäeva pärastlõunaga, oli olukord eriti nutune ning teistel põhjust minu tegemata jäänud kodutöö kirumiseks. Mina küll olin veendunud, et ma oleks pidanud seda vigast trossi tähele panema, kui ta tõesti vigane oli, sest reisile eelnenud klappide reguleerimise käigus olin trossi korraks heebli küljest lahti võtnud.

 Olin juba mõnda aega sidurita käiku vahetanud, säästmaks trossi kohalt minekuteks. Ühes järjekordses bensukas kohtasime kohalikku tsiklimeest, kes ennist meist mööda oli sõitnud . Läksin Gena soovitusel teda kohe tüütama oma murega. Mees tegi ühe kõne tuttavale ning siis seletas, et u 15 km kaugusel asuvas teises linnakeses asub üks pood, mis peaks lahti olema. Eks me siis poodi otsima sõitsime, kuna ei tahtnud kogeda keset Bratislavat purunevat trossi.

Jõudnud linnakesse, läks poekese leidmiseks jupp aega. Kohalikud mammid aitasid meid poe leidmisel nii kuis suutsid. Lõpuks me siiski selle poe üles leidsime – rollerite pood! Õnneks saabus peremehe naine kah kohe kohale ning kuigi ta eriti hästi inglise keelest aru ei saanud, suutsime vigasele trossile osutades asja selgeks teha. Võtsime sealt poest ühe suvalise pikema trossi ning paar universaalset tõenäoliselt Jawadele mõeldud trossi otsa.

Ööbisime hotell Emptes, kahes eraldi korteris. Tuba kahele maksis vist 1640 Slovakkia krooni, ehk ca 820 krooni. See oli luksus.

Päeva läbisõit 450 km.

26. august

Minule algas hommik uue trossi leiutamisega. Suzuki on nii kenasti ära pakitud, et siduritrossile ligi saamiseks tuleb rattalt eemaldada esiklaas, peegel, suunatuli ning küljekondel. Vanal trossil oli veel terveks jäänud vaid kaks kiudu!

Remont ise läks üle ootuste hästi. Rolleripoest ostetud trossil lõikasime alumise otsa maha ning toppisime siis selle Suzuki originaaltrossi kõrisse. Heeblipoolne ots sobis mõningase möendusega samuti. Universaalseid trossiotsi ei läinud kah vaja, kuna selgus, et Suzuki originaaltrossi otsas on samuti universaalne ots, millel küll kinnituspoldi pea oli praktiliselt läinud. Näpitsatega õnnestus see konts välja keerata. Rainer leidis enda tagavaradest uue poldi ning kõik oligi korras.

Ikka ütlemata kasulik on ports erinevaid polte ja mutreid kaasas vedada!

Lõpptulemus jäi nii hea, et Gena arvates sõidan ma nüüd selle trossiga selle tsikli elupäevade lõpuni. Üks tagasilöök siiski oli kah. Nimelt suutis Gena minu 2007 a Motokoera sügispööripäevalt auhinnaks võidetud Mammut näpitsad puruks pigistada. Ärge kunagi sattuge Gena surmavasse haardesse – isegi Mammut pidi alla vanduma! Nüüd kabuhirmus põgenevatele lugejatele võib kergenduseks öelda, et pressis ta neid ikka täie jõuga kah!

Jõudes Bratislavasse, tegime seal korraliku turismituuri. Meelde on jäänud vaatepilt, kus kari jüngreid lükkas lossi juurde mäest ülesse mingit ratastoolis olevat üleni musta riietatud mosleminaist: pilti teha ei julgenud!

Läbinud Austria, jõudsime õhtu pimeduses Sloveeniasse. Maribori jõudes hakkasime öömaja otsima. Algul põlgasime ühe koha ära, tegime paar tiiru linna peal ning tulime ikka samasse kohta tagasi. Ööbimine maksis 100 euri 5-e inimesele, kuid hinna suutsime 80-e peale tingida: nimelt oli omanik hinnalangetusega nõus, kui kuulis, et me Eestist oleme. Koha nimeks oli Gostišče Janez .

Päeva läbisõit 356 km.

27. august

Sloveenia maastik on lummav. Mitmeid kordi arutasime omavahel, et mis pagana turismi me Eestis arendame, tulge vaadake parem, mida siin pakutakse! Teed olid väga heas korras, nende jaoks olid tehtud pikad betoonsillad mäekülgede jalamil.

Ljublanas tegime pikema turismipeatuse. Edasi suundusime juba mööda päris väikest mägiteed.

Sloveenidel oli käsil heinategu, õigemini siis ädala tegu. Heina ladustamine on neil väga omapärane: puuduvad küünid, on ainult hiiglaslikke laiu redeleid meenutavad ehitised, mis on üksiku seinana maasse rammitud. Peal on neil väike katus ja „redeli” pulkade peale ladustatakse hein.

Õhtust sõime ühes maalilises võõrastemajas. Väga mõnus oli vaadata, kuidas kohalikud talunikud traktoritega piima suuremale platsile vedasid, kuhu siis kogumisauto kohale sõitis.

Kell ei olnud palju. Olime graafikust üsna ees ja lõpplaagrisse ei olnud veel kiiret. Otsustasime ööbida sealsamas, seda enam, et ametliku programmi järgi pidi järgmise päeva hommikul kl 9.00 toimuma ekskursioon Postojnska Jama koobastesse ning sel juhul ööbisime me nende külastamiseks soodsal positsioonil.

 Ööbimiskoha nimi oli Gostilna Blegoš .

Päeva läbisõit 182 km.

28. august

Hommikul jätsime peremehega hüvasti ning liikusime koobaste suunas.

Koopad olid hirmus ilusad. Maa-alune rong vedas meid mitu kilomeetrit edasi-tagasi, kodulehe andmetel hõlmab see koobastik 21 km.

Tegelikult ei olnud tegemist vaid koobastega: koha peal oli võimalik valida mitmeid erinevaid vaatamisväärsuste pakette. Meie valisime Postojna koobaste külastuse koos  Predjama lossi külastusega. Sellise paketi hind oli 23 euri nägu.

Predjama loss on vägev vaatepilt, just selle asukoht.  Kõrgub see väga kõrgel kuristiku kohal, täpsemalt siis kaljueendil.

Minule, kui 90.ndate algupoole Jackie Chani varasemaid filme vaadanule, tundus see loss kuidagi tuttav. Hiljem kuulis ka Rainer vist kohalike käest, et seal oli tema mingit filmi filmitud.

Pärast kodus pisut kodutööd tehes leidsingi olulise info Chani fännidele: sama lossi on kasutatud tema 1986 a filmis Armour of God.

Lossist tagasi rataste hoiukohta  pöörduses leidsime sealtsamast ploomipuu, mille alune oli täis kohati juba veits vanaks läinud ploome. Vitsutasime endil kõhud korralikult täis.

Laagri poole sõites tuli tõdeda, et kaardi järgi mingi tühine 50 km oli ikka päris paras pähkel. Tee oli väga kitsas, mägine, ning kurv kurvi otsa. Mingi hetk minu ees sõitnud Rainer peatus järsku väga vihase näoga. Enne seismajäämist nagu tundus, et mingine roti suurune olevus jooksis ta tsikli eest läbi. Pärast selgus ka peatumise põhjus: muidu korralikule asfaldile oli mägise tee servalt kukkunud paraja suurusega kivi, mis siis õnnetult esiratta alla jäi. Pauk oli nii tugev, et velg oli mõlkis ning järgnevalt lenks värises sõidu ajal.

Lõpuks jõudsime laagrisse.

Päeva läbisõit 240 km.

29. august

Algne plaan oli, et ka Raido, Ülle ning Ivo jõuavad eelmise päeva õhtul laagrisse ning siis läheme kõik koos Veneetsiasse. Nemad kahjuks nii vara kohale ei jõudnud ning me läksime siis viiekesi Veneetsia tuurile.

Läbisime jällegi umbes 50 km pikkuse supermägitee lõigu. Vaatamata meie peatusteta sõidule ja suurtele pingutustele kulus meil selleks tund aega!

Huvitav nähtus on kohalik sloveenist  mägede kuningas: sõidavad nad seal ringi pisikeste autodega, mitte dziipidega nagu meil kombeks ning mägedes nagu eriti sobiv oleks. Sõita suudavad nad oma punnidega jube kiiresti. Mäest üles minnes meie kangutasime nii kuis jaksasime, kuid kohalik oma Fiat Unoga hingas kogu aeg kuklasse. Mäest alla lõikudel oleks nad kindlasti hulga kiiremini sõitnud, kui meist vaid mööda oleks saanud.

Veneetsias sai jällegi itaallaste tsiklite parkimiskultuuri imetleda.

Veneetsia peaväljakul võis näha meie jaoks tavatut vaatepilti: tuvid olid ülimalt julged. Kohalikud tegid äri ja müüsid päevalilleseemnete tuutusid hinnaga 1 euro. Tuvid lendasid söögi saamiseks inimestele kasvõi pähe. Näiteks ühel inimesel istus korraga 4 tuvi käsivarre peal.

Tagasitee laagrisse sujus viperusteta.

Läbisõit 500 km.

30 – 31. august

Toimus laagris vegeteerimine ning sellest kirjutab vast Ivo.

1. september

Hakkasime koju sõitma. Jällegi siis nii, et Raido, Ülle ning Ivo omal marsruudil ning meie omal. Pöörasime otsemat teed mööda Austriasse.

Võtsime suuna Viini peale. Kuigi maad oli sinna parasjagu, läks sõit ladusalt.

Viinis tegelesime jälle suuremat sorti turismindusega. Jalutasime vanalinnas ringi kuni tülgastumiseni. Märkimist vääriv seik oli, et Rainer ja Gena kui vanakooli mehed olid siiamaani väga umbuslikult suhtunud mu GPS navigatsiooniseadmesse. Nüüd siis pargitud tsiklite leidmisel oli sest ka lõpuks kasu. Ette rutates võib öelda, et sama päeva õhtul söögikoha leidmisel sai samuti toetutud GPS-i abistavale õlale. Seda au nad siiski GPS-i arvele kirjutada ei lubanud, kuna selle söögikoha oleksime leidnud niikuinii.

Õhtul hilja ületasime mööda E 461-e Tšehhi piiri. Jõudes pisikesse asulasse Pohorelice, hakkasime öömaja otsima.

Seisime ühe hotelli ees oleval platsil, pidades isekeskis aru, kui üks kodanik meie juurde astus ning teatas, et ajab kohe peremehe välja. Huvitav oli see, et peremees väljus mööda tänavat hoopis kaugemal asuvast uksest. Jäi mulje, et tegemist on hoopis teise asutusega. Kõik oli hea kuni peremees näitas tsiklite garaaži: selleks osutus lihtsalt üks treppidega koridor! Trepid olid lihtsalt libeda betooniga tasaseks valatud, kuid kalle oli ikkagi treppide standard!

Valida oli, kas sõita trepist ülesse järgmisele poolkorrusele või alla keldrisse, muud võimalust ei olnud. Me jäime lollide nägudega vahtima. Omanik muudkui julgustas meid, et temal on seal 25 tsiklit sees olnud. Nähes, et olukord kipub hapuks, püüdis Gena võidelda endale halvast parim ning teatas, et tema võib siis oma ratta alla ajada. Peremees vist vaatas, et kunded hakkavad käest libisema ning ütles, et 2 ratast võib ka hotelli fuajeesse panna. Sellega oligi asi otsustatud.

Nüüd oli Genal keldrisse parkimise isu kadunud, ning Rainergi, vana mäger, haistis võimalust hulludest kallakutest pääseda: nimelt hakkas ta kõva häälega seletama: “Mis see trepist üles sõit siis ära ei ole, minu rattal on ikkagi kõige rohkem kilovatte, on kõige kergem jne”! Tuli meelde Agu Sihvka ning Kiilikese üksteisele ära tegemine.

Peremees samuti ei olnud nõus mu ratast kaldteede alguses olevale horisontaalsele platvormile jätma, sest öösel võis mõni tsiklist juurde lisanduda. Ei hakanud ma siis eriti vastu kah ajama, saades aru, et keegi meist ju peab oma ratta sinna panema. Ütlesin teistele, et küll ma te lahkusest klubilehte kirjutan, võtsin kohvrid küljest ja tsirkus võis alata. Kõige rohkem kartsin mööda kaldteed ülesse jõudmisel järsult koridori kitsamaks tegevat seina nurka.

Ratas käima ja kõik oli valmis. Enne paigaltvõttu veel Gena soovitas normaalselt gaasi anda. Gaasi sai teistelegi ootamatult palju antud, eriti enne kaldteele jõudmist, sest mul oli väga hästi meeles, kui kergesti tagaratas võib all ringi käima hakata ja kaldteel ma seda kindlasti
sündida ei tahtnud lasta. Suzuki lausa lendas kaldteest ülesse, ning lõppkokkuvõttes kõik sujus suurepäraselt. Kõik olid sellise ootamatu juhtumuse tõttu ülendatud meeleolus ning mina veel kõige rohkem, sest tehnika ju seekord viga ei saanud!

Päeva läbisõit 529 km, ööbimiskoha nimi Hotel Balaton .

2. september

Hommik tervitas meid jällegi ilusa ilmaga, ning pärast lõunat jõudsime Poola.

Katowice’s tegime väikese peatuse ja imetlesime paavst Johannes Paulus II kuju.

Päeva lõpus sõitsime juba tavaks saanud pilkases pimeduses. Kuigi me tsiklid võtsid enam-vähem ühte suurusjärku kütet (minu tsikkel kohati 0,2 l/100km rohkem kui Gena ratas, Raineri kui soolosõitja ratas võttis kõige vähem), toimusid tankimised pea-asjalikult minu pärast, sest Suzuki paak oli kõige väiksem.

Ees sõitev Gena oli jälle ära unustanud, et mul on tankida vaja ning seetõttu olin juba sõitnud üsna pikalt reservil.

Eks inimesed olid juba pikast reisist väsinud ja mu tankimised teised närviliseks teinud: nüüd nuriseti, et miks ma mööda ei sõitnud mööduva bensuka juures. Jutt oli, et kui mul kütet vaja, sõidan enne bensukat neist mööda ning keeran sisse. Praktikas see asi siiski nii hästi ei toiminud, nimelt bensuka saabudes jäi jube vähe aega spurtimaks mööda kahest ees sõitvast tsiklist ning kui ma lõpuks spurtisingi, tekitas probleeme ohtlik möödasõidumanööver. Too tankla jäi ikkagi püüdmatuks.

Keerasime siis kuhugi küla vahele sisse, et lähimat tanklat otsida.  Lõpuks leidsime tankla ning arupärimise peale selgus, et samas tanklat opereeriva ruumi teisel korrusel on võimalik ka väga odavalt ühises 5-e inimesele mõeldud toas ööbida. Tegemist oli mingite rekkameeste ööbimiskohaga, tsiklid saime jätta valvega rekkate parklasse.

Päeva läbisõit 582 km, ööbisime Rawa Mazowiecka ümbruses.

3. september

Õhtul saabusime Leetu. Hakkas sadama. Sadu oli pikalt väga tugev, kuid me sõitsime vihma trotsides edasi. Hirmus oli küll, seda eriti eessõitjal. Kiivri visiiri tihend hakkas läbi laskma ning klaasi väljastpoolt nühkimisest polnud enam mingit kasu. Juhinduda sai ainult eessõitva tsikli tuledest (juhtoinas loomulikult ei saanud).

Jõudsime Panevezys’se ning hakkasime öömaja otsima.  Hinnad olid kallid, viiele inimesele normaalse hinnaga öömaja ei leidunud. Gena oli ees sõitmisest väga väsinud ja enam edasi mõnda linnaäärsemat odavat motelli otsima ei tahtnud sõita. Lõpuks jäi nii, et Gena ja Olja koos Raineriga jäid ühte hotelli, kust sai võtta 3-se toa ja mina Kristeliga teise, kus oli 2-ne tuba.

Meie hotellil puudus garaaž ning trepist ülesse fuajeesse oleks olnud vaja lükata üle 5-e astme. Olukord lahenes kõrvalasuva hotelli parklat kasutades, sealne ööpäev maksis 10 litti, ehk ca 45 krooni. Tuba kahele maksis 170 litti, ehk ca 800 krooni

Päeva läbisõit 492 km.

4. september


Hommikul saime jälle kokku ning sõitsime koos kuni Riia ringtee lõpuni. Siis läks Gena Oljaga mööda E 67-t Tallinna poole, meie ülejäänud suundusime mööda E 77-t Valga suunas. Eesmärgiks oli külastada Siguldat ja Turaida lossi. Turaida loss jättis  halva mulje – tõenäoliselt nõuka ajal nn “restaureeritud” müürid olid laotud Aseri telliste taolistest kividest ning mingit ajaloolist hõngu küll ei tekitanud.

Valkas tellisime Eesti raha eest korralikud praed. Aega oli veel täpselt nii palju, et jõudsime Tartu Motodepoost läbi käia.

Kokku tuli ca 5500 km.

Jällegi on möödas üks kena motomatk ning suvi.
 

 
< Eelmine   Järgmine >