EMMK logo Eesti Motomatkajate Klubi - Estonian Touring MC Mootorratta pilt
  alumine logo osa
Klubi KlubiUudised UudisedMotomatkamine MotomatkamineKontakt Kontakt
motosygis (1).JPG
Motomatkamine
Esileht Esileht
Uudised Uudised
Klubi Klubi
Motomatkamine Motomatkamine
- - - - - - -
MotoSügis MotoSügis
- - - - - - -
MotoSurvival MotoSurvival
Talvekas Talvekas
Esileht arrow Motomatkamine arrow Matkajutud arrow FIM Rally 2007, Cesenatico, Itaalia
FIM Rally 2007, Cesenatico, Itaalia
Kirjutas Riho   
Nagu viimastel aastatel traditsiooniks saanud, olin otsustanud ka sel aastal FIM rallil osaleda. Probleeme valmistas aga seekordse ralli toimumise aeg, mis oli juuni algus. Seetõttu ei saanud me eelmise aasta seltskond enam kokku ja teised Eesti Motomatkajate Klubi osalejad (3 inimest 3-l rattal) olid juba omavahel grupi moodustanud ning ei olnud enam huvitatud selle suurendamisest.

Tundus, et mul oli valida, kas sõita kohale täiesti üksi (elukaaslasele juuni algus samuti ei sobinud), või osalemise mõte üldse peast visata. Helistasin siis Alole Jõgeva MC-st ning nende selskonnal (6 inimest 5-l rattal) ei olnud ühe lisaliikme vastu midagi. Ainuke probleem selles, et nemad olid otsustanud Itaaliasse kohale sõita läbi Saksamaa, mis tähendas laevaga sõitu Rostocki ning sealt edasi siis juba tsiklitel. Kuna soovisin võimalikult palju sõita tsikliga, otsisin veel teisi võimalusi.

Lõpuks valmis plaan sõita 31. mail kl 18.00 väljuva laevaga Stockholmi, sealt ühe päevaga mööda mannert Trelleborgi ning siis 1.06 kl 23.00 väljuva laevaga Rostocki. See oleks tähendanud, et ma oleksin Rostocki jõudnud 2 juuni hommikul kl 6.00. Jõgeva MC meeste laev Tallinnast läbi Heslingi pidi jõudma 1 juuni õhtul kl 21.30.

Plaan tundus olevat päris hea, kuna nii hilja õhtul nad palju sõita ei plaaninud ning ma oleks nad varahommikul kerge vaevaga kätte saanud. Laevaga Trelleborgist Rostocki otsustasin sõita just sooviga teistega ühineda, sest muul viisil ei oleks ma neid enam 31. mail reisi alustades kätte saanud.

Viimasel minutil selgus, et EMMK liige Rainer on Rootsis Osby kandis tööl. See jäi praktiliselt tee peale. Otsustasin ka tema juurest läbi põigata, kuigi 1 juuni läbisõiduks tõotas kaardi järgi tulla saatana arv, 666 km.

Reisi ettevalmistus oli omamoodi huvitav. Talvel olin tsiklil ära vahetanud klapikambrikaane tihendi ja reguleerinud klapid. Reisile eelnevalt vahetasin õlid jne, kuid enne reisi algust proovisõitu ei olnud teinud. Nädal enne reisi algust läks siis proovisõiduks ja kohe selgus, et talvel vahetatud 500 kr maksnud tihend ei pidanud. Manuaali uurides selgus, et pagana Suzukil on juba tehase poolt ette nähtud teatud kohtadesse tihendil panna silikooni, mille ma tegemata olin jätnud. Aega viga parandada ei olnud.

Teine tore seik oli see, et sõitsin Tallinnas ringi, kui järsku üks sililinder ära kadus. Tööpäeva lõpus sõbraga paak maha, plastik lahti ning siis mitu tundi jamamist, küünalde ümbertõstmist jne. Siiski jäi arusaamatuks konkreetne vea põhjus ja missugune silinder täpselt jamas. Vahepeal lisandus autospetsialistist onu, ostsin uued küünlad, installeerisin need peale, kuid kasu ei midagi. Lõpuks tuli ühel piibujuhtmel tähistuskleepekas küljest ära (juhtmed siis tähistatud 1; 2; 3 ja 4-nda sil jaoks), panin selle superattackiga külge tagasi ja ratas hakkasgi tööle!

Tegelikult oli küll viga selles, et ratas oli suurest käiamisest täiesti täis läinud ja siis lõpuks ta ka korralikult käima sai, kuid minul, tuttaval ning onul oli põhjust superattacki imepärase toime üle naljatleda, kuna pärast selle kasutamist masin töötas.

Paar päeva enne reisi selgus veel, et tagumine pidurisilinder oli kinni ja piduriklotsid täiesti kulunud. Palavikulise kiiruga kiskusin kolvi lahti. Tegin seda üliettevaatlikult ja teadmisega, et kui midagi peaks purunema, jääb reis ära, sest uusi juppe pole aega tellida.  Kuidagi suutsin pidurisil käima panna, ka klotsid sain viimaks ostetud.

See reis tundus tulevat ikka eriti kriitiline! Tundus,et mida vanemaks saad, seda vähem aega ettevalmistusteks on ja ei õpi isegi oma vigadest.

1. juuni

Laev hilines Stockholmi. Kella 10.00 asemel jõudsin kohale kl 11.00. Enne reisi algust olin saanud enda käsutusse ka venna GPS navigatsiooniseadme, mille kasutamist ma varem ei olnud uurinud. Noh, kuna kohale jõudsin ettenähtust hiljem ning õhtul oli kindlasti vaja jõuda Trelleborgi, ei hakanud ma selle riistaga aega raiskama ja hakkasin kiiremas korras sõitma. Kuna olin üksi reisi alustamisest veidi närvis, ning olin eeldanud, et tee E4, mida mööda pidin sõitma, saab alguse Taanist ja lõppeb Stockholmis ära, oskasin kohe alguses lõuna asemel põhja suunas sõitma hakata.

Esimese peatuse tegin siis kui paak hakkas tühjaks saama, st umbes 220 km pärast. Siis selgus kurb tõsiasi, et olin sõitnud põhja suunas ja kogu läbitud tee tuleb tagasi sõita. Kokku tähendas see 440 km ringi ning kaks korda Stockholmi ummikute läbimist. Ühtlasi tähendas see ka seda, et samal päeval kl 23.00 Trelleborgist väljuvale laevale jõudmine ei olnud enam mingi valemiga võimalik.

Egas midagi, helistasin TT-line firmasse (olin kindluse mõttes pileti broneerinud, kuna eelneva telefonivestluse põhjal Rootsi poolne esindaja oli seda soovitanud) ja uurisin järgmise laeva väljumise aegu. Kuigi olin graafikust maas, ei olnud üle Taani minek mõeldav, sest broneerimine tähendas vajadust TT-Line laevaga sõita, vastasel juhul oleksin pidanud 400 Rootsi krooni trahvi maksma. Kl 1.00 jõudsin Raineri juurde, kus ka ööbisin.

Päeva läbisõit 979 km.

2. juuni

Trelleborgist Rostocki sõitsin täpselt päev hiljem, 2.06.07 kl. 23.00 väljuva laevaga. Vahepeal jõudin veel korra TT-line kontorisse helistada ja reserveeringu aega muuta. Päeva veetsin Raineri juures. Kuigi päev otsa oli aega, läks stardiga ikkagi kiireks. Alustanud sõitu, ei leidnud ma vajalikku bensiinijaama. Rootsis on ju nii, et enamus bensiinijaamu lõpetavad õhtuks töö. Möödusin ühest asulast ja keerasin sisse. Oli seal deebetkaardiga töötav bensiiniautomaat, kuid menüü oli Rootsi keeles. Õnneks möödus üks kohalik, kes siis abipalve peale tuli ja minu kaardiga opereeritud sai.

Ööbisin laevas, olin sellega juba reisi plaane koostades arvestanud.

Päeva läbisõit 175 km.

3. juuni

Laev jõudis kohale kl 6.00, kohe alustasin teiste tagaajamist. See päev kulus ainult sõidule. Üleliigseid peatusi ma ei teinud, peatusin umbes 250 km tagant tankimisvajaduse tekkimisel.

Kuigi ma eriti kiiresti ei sõitnud (stabiilselt 140 km/h, vahel ka korraks 150 km/h), viib sihile just järjepidevus. Olgu, lühikest aega oleks võimalik kiiremini sõita, kuid päev otsa väga suurel kiirusel on väsitav ja lõppkokkuvõttes pikemate puhkepauside tõttu ka ajaliselt kahjulik. Suurem väsimus võib tähendada lühemat sõidupäeva järgneval päeval jne. Sõita tuleb omas tempos.

Minu arust on rumal sõita kaugele Saksamaale ning siis hakata maksimaalkiirust üritama. Peaks midagi juhtuma tehnikaga või siis teed ise sõiduvea, on kodu väga kaugel. Ega kiirtee peal tsiklimehed ei olegi need kõige kõvemad kihutajad. Nendeks on ikka kiirete autode omanikud. Tsikliga suurtel kiirustel autode vahel tuleb paratamatult mõistus koju, eksimise puhul andeks ei anta. Käisin 2004 aastal FIM rallil Hollandis Jawaga ja siis lendasid vasema rea autod mööda nagu raketid. Tookord sõitsime 105 km/h. Nüüd 140 km/h sõites oli olukord täspelt samasugune, st see 35 lisakilomeetrit tunnis juurde ei tähendanud mitte midagi!

Päeva lõpuks jõudsin Austria piirile. Esialgu ei olnud mul plaani edasi sõita, kuna pimedas liiklemine on tunduvalt halvem. Kirjutasin Alole ja selgus, et nad plaanivad laagrisse jääda Lienzis. Vaatasin siis kaarti ja see linnake tundus olevat  150 km kaugusel. Otsustasin selle maa ära sõita. Võib tagantjärgi öelda, et  see oli üks raskemaid lõike selle reisi jooksul. Väljas oli kottpime ja tee oli väga kitsas, mägine, täis serpentiine.

Nähtavus läbi päeva jooksul mustaks muutunud märja ja uduse visiiri oli ülimalt kehv, sest mägedes hakkas järsku vihma sadama. Vahepeal sõitsin esimese/teise käiguga, või eesliikuva auto tulede järgi. Lõpuks jõudsin kuidagi Lienzi, helistasin Alole ja selgus, et nemad ei jõudnudki see päev nii kaugule, st ühe päevaga olin kaugemale sõitnud kui nemad kahe päevaga. Eks see ole teada, et üksi sõites katab suuremaid vahemaid. Seda enam, et mina ei olnud eriti kuskil peatunud, vaid Münchenis olin pisikese ringi teinud.

Olin arvestanud, et teised on Lienzi enne mind jõudnud ja juba hotelli broneerinud. Nüüd tuli mul endale ise öömaja leida. Sõitsin linnas olevad hotellid ja ühe kämpingu läbi, kuid kõik olid juba kinni. Ikkagi heaoluühiskond! Vahepeal tundis veel minu vastu huvi kohalik politsei, kuna ma polnud ekslemise tõttu pideva tsikli seismajätmise tõttu selle tulesid põlema pannud, millest tänavavalgustuse tõttu ei saanud kohe aru.

Panin siis pimeduse katte varjus kuhugile linna külje all asuvale põllule telgi ülesse lootuses, et kui mind keegi hommikul peaks üles ajama, on mul niikuinii plaanis lahkuda. Olin rampväsinud.

Päeva läbisõit 1129 km.

4. juuni

Enamus päevast kulus teiste ootamisele. Nad nautisid Austria mägiseid vaateid ja teid, mis olid tõesti ilusad. Käisin minagi Lienzi ümbruse mägiseid teid nautimas. Lõpuks saime ka kokku ja jätkasime koos reisi. Kohati sadas vihma, sealsamas kohe paistis jälle päike. Mägede värk. Kallutasime vihmas hoogsalt Itaalia poole. Sõit oli puhas nauding! Ühes kurvis oli mingi mootorrattur valitsemise oma tsikli üle kaotanud ning kurvist välja vastu puud sõitnud. Männipuul oli suur koorelapakas maas. Juht oli ära viidud, kuid ratas sinna vedelema jäetud. See BMW oli päris puruks. Seisatasime kõik seal korraks, tegime nähtust omad järeldused ning sõitsime edasi mõõdukama tempoga.

Ööbisime hotellis Cortina d’Ampezzo linnakeses Itaalias. Hotelli ümbruses olid näha lumised mäetipud – lummav.

5. juuni

Sõit Cesenaticosse läks mööda Veneetsiast. Jõgeva MC mehed olid kõik juba seda linna külastanud, mina aga mitte. Seetõttu eraldusin teistest ja läksin Veneetsiat uudistama.

Veneetsia jättis päris toreda mulje, eriti huvitav oli rollerite parkimine. Kedagi ei huvitanud maha joonistatud parkimiskohad. Rolleriomanikud tulid parklasse, lükkasid seal ees olevad rollerid jälle üksteise otsa koomale ning toppisid siis oma sõiduriista kuhugile vahele. Igal pool tundusid olevat parkimist keelavad märgid. Parkisin enda tsikli ühe kõnnitee servale ning suundusid väikesele jalgsituurile. Veneetsia ise oli nagu kõik Itaalia – parasjagu räpane.  

Eriti häiris mind must õhk Itaalias.

Peab ütlema, et mootorattaga turismindusega tegeleda on üks piinarikkamaid meetodeid. Palava ilmaga jalgsi ringi käia on tohutu piin, paksude motoriiete all higi voolab ojadena. Päike paistab, kuid päikest võtta sõidu aeg ei saa. Peatuste ajal ei ole pakse motoriideid kuhugile panna.

Päeva teises pooles jõudsin Cesenaticosse kohale. Lõin oma telgi püsti. Juba eelnevalt olid kohale jõudnud 3 EMMK esindajat Olev, Urmas, Arvo ning ka Uku oma Jawaga.

Päeva läbisõit koos eilse päevaga 553 km

6-8. juuni

Peab ütlema, et selle aasta FIM ralli oli mõnes mõttes halvasti organiseeritud. Nimelt asus telklaager ühes, üüritavad majakesed teises, hotellid kolmandas ning peopaik üldse neljandas kohas. See on arusaadav, et hotellid on eemal, kuid tavaliselt on ikka peopaik sealsamas kus asub telklaager.

Olen alati olnud FIM rallil telklaagris. Seda just peo meeleolu pärast, sest telklaager käib ikka peopaiga kõrval. Seekord aga veeti rahvast peopaika telklaagrist bussidega. See killustas rahvast ning ei lasknud õigel õhkkonnal areneda. Jõgeva MC mehed olid võtnud üüritavad majakesed ning nende asukohta mul kindlaks määrata ei õnnestunudki. Õnneks kohtusin nendega mingi hetk ning selgus, et nemad asuvad kuskil kaugemal teisel pool kanalit asuvas majakeste piirkonnas.

Teine tore asi oli peopaigas müüdav 2,7 graadi olnud 0,5 L õlu, mis maksis tervelt 5 eurot. Peale tuttava belglase õiendamist langetati küll hinda 3-e eurole. Ilm oli kah nadi – pilves ja külm. Huvitav oli peosaal, mis oli lihtsalt rannaliivale püstitatud ülisuur telk. Põrandaks oli seega liiv. Telkimisplatsil oli liivane pinnas, mis oli täkitud looduslike siilidega. Olid sellised umbes 0,5 cm läbimõõduga pallid, mis olid täis ogasid. Torkisid need läbi telgipõhja ning paljajalu käimine polnud mõeldav.

Samas olid itaallased mõnes asjas ka päris tublid. Näiteks rahvaste paraadi lõpus mängiti Eesti hümni eestlaste saabudes. Noh, mängiti iga riigi saabumisel, kuid sellist asja varasematelt FIM-idelt nagu ei mäleta (see oli mu 4-s FIM). Paraad ise oli pikk, ca 40 km. Paraadi ajaks ei saanud ma lippu kuhugile panna, sest ei olnud kaasa võtnud lipuvarrast. Teised soovitasid panna õlgadele nagu sportlastel, ümber kaela ma lippu igaks juhuks ei sidunud. Sidusin ümber rinna.

Õieti tegin. Pika paraadi jooksul lipp keerutas ja keerutas ning lõpuks suutiski ennast tagaratta ketihammasratta ja keti vahele vedada. Õnneks oli hoog väike ja sain ruttu pidama, kui keegi hakkas järsku väga jõuliselt mind tahapoole rebima.

9. juuni

Kätte oli jõudnud aeg lahkumiseks. Nagu eestlastele kohane, tahtis igaüks minna omas suunas. Minu plaan oli minna edasi Bari Lõuna-Itaalias ning sealt edasi laevaga linna Kotor Montenegros. See tähendas seda, et olin jälle üksi teel. Eelmine päev oli olnud FIM Ralli lõpupidu, kus sai ohtralt veini visatud. Selle tulemusel varajane start ei olnud mõeldav. Samas oli sõita vaja ca 600 km ning jälle aja peale, sest sama päeva õhtul kl 23.50 pidi lahkuma laev.

Sain siiski keskpäeva paiku minema. Kuna Itaalias on suuremad teed tasulised, üritasin mööda kõrvalteid. Kiirteel sõidu eest tuleb tasuda päris korralikult. Peale paaritunnist nikerdamist veendusin, et sedasi on asi lootusetu. Kõrvalteedel oli lubatud maksimaalne kiirus 80 km/h ning asula oli asulas kinni. Samas oli liiklus nii tihe, et kellegist eriti mööda sõita ei saanud. Samuti puudus Poolale omane metsik kihutamine asulates.

Õigel ajal kohale jõudmise huvides läksin üle tasulistele kiirteedele. Need olid kah Itaalia pärased: kitsad ja käänulised. Mõnes kohas võis end lubatud 120 km/h kiirusega sõites tunda tõsise rallimehena. Sõitsin oma tavalise taksi kohaselt, st mitte üle +20 km/h rohkem. Kui mõni kiirem riistapuu mööda tuhises, võtsin mõõduka vahemaa järel sappa, et siis hoida eesolevat politseile jänestena.

17.00 paiku hakkas uni peale pressima, ju siis eilne pidu andis tunda. Egas midagi, vaatasin, et ajavaru peaks olema ja esimeses peatuskohas viskasin murule sellili ja magasin veits. Itaalia kiirteede peatused on Saksamaa omadega võrreldes väga väikesed. Need meenutavad teeäärseid bussipeatuseid ning seal on ruumi ühe auto jagu.

Olin päeva alguse poole kohanud ühes bensukas Itaalia motovanameest. Oli selline vanem mees ning sõitis üksi oma tsikliga. Nüüd jõudes Bari lähistele hakkasin muretsema, et mul ei ole olemas ühtegi täpset kaarti Barist. Aega oli kah juba napivõitu sadama huupi otsimiseks. Pealegi oli mul Rootsis toimunu värskelt meeles.

Nüüd kohtasin sedasama vanameest ühes bensukas. Hakkasin vanamehega vestlust arendama teemal, et kus võiks asuda Bari sadam. Oh häda: vanamees ei osanud sõnakestki Inglise keelt, mina muidugi ei osanud Itaalia keelt. Mis siis ikka, joonistasin talle laeva paberi peale ning ta sai aru, mida ma otsin. Edasi toimus veel väheke käte vehkimist ning siis ta otsustas ise ees sõita ja mulle täpselt näidata, kus sadam asub.

Kiirteelt mahapöördel oli teemaksu koht. Vanamees sõitis kaardiga makstava tõkkepuu taha. Seletasin talle, et mul ei ole nende teemaksukaarti, et saan maksta ainult sularahas. Vanamees lõi käega ja maksis ka minu eest ära. Mida ma oskan öelda – tõesti lahke mees, sest ca 500 km kanti kiirteel sõitmist maksis kindlasti paraja hunniku raha. Jõudsin kenasti sadamasse ja sain pileti ostetud. Sadamas olid ees ka FIM Rallil osalenud Makedoonlased, kes küll sõitsid Durresi Albaanias. Ööbisin laevas.

Päeva läbisõit 612 km

10. juuni

Sõites laevaga Kotori läbitakse tohutult ilus Kotori laht. Ümberringi on mäed, sinine meri ning pilvitu taevas. Mida sa veel ihaldada oskad? Saabusin Kotori viperusteta ning peale tolli läbimist algas sõit Montenegro pealinna Podgorica poole.

Peab ütlema, et Montenegrolased üritavad sul igal võimalusel nahka üle kõrvade tõmmata. Poes ja bensukates antakse vähem raha tagasi, lüüakse läbi veits suurem arve jne. Näiteks oli mul bensiiniarve 14,9 euri, andsin viiekümnese. Tagasi andis mees 35 euri asemel 30. Kui ma ta tähelepanu sellele juhtisin, sain muidugi puuduva osa kah tagasi. Või siis üritas üks mind tõmmata kaardimakset sooritades, sisestades maksmisele mineva summa veits suurema, kui see tegelikult oli. Kohalik mees tuli mult söögipausi aeg (sõin kohalike majade vahel priimusega soendatud Itaaliast ostetud pizzat) ühte dollarit lunima. Kogu reisi jooksul ei kogenud ma sellist suhtumist kusagil mujal.

Eksisin pisut marsruudiga – nimelt ei suutnud ma üles leida Kotorist algavat väikest otseteed Cetinje’sse. Egas midagi, sõitsin mööda rannikut läbi  Budva linnakeseni Petrovac ja hakkasin otsima vasakule Podgorica peale minevat E80 tee otsa. Sõitsin õigest teeotsast mööda, kuid keerasin kohe paremale turuplatsile vms juurde sisse ning küsisin kohalikult. Jah, vaja oli sõita see 100 m tagasi ja siis antud juhul juba paremale.

Olin juba jõudnud mõtlema hakata, et reis läheb viperusteta ning pinge tundus olevat maas. Pean selle all silmas seda, et tavaliselt on mul õnnestunud reisi jooksul ratas korraks seistes küllili ajada. Siis see juhtus. Olin turuplatsilt väljuva T-kujulise ristmiku umbharul ja ootasin vasakpöörde võimalust. Paremalt lähenes auto, kuid näis olevat piisavalt ruumi vahele sööstmiseks.

Päästsin siis korralikult kohalt minema ning juhtus täiesti müstiline lugu – vedas tsiklil tagaratta ringi. Kuna lenks oli vasakule keeratud ja ma ei osanud ratta ringi vedamist uneski ette näha, olin peagi keset T-kujulist ristmikku otse läbivat teed siruli maas. Õnneks paremalt lähenenud auto sai pidama. Ei olnud aega vaadata, mille pärast selle ratta nii kergelt ringi vedas: oli see siis liiv asfaldil või lithsalt sula asfalt. Korjasin kähku paagikotti, purunenud esiklaasi ning suunatule tükid kokku, autojuht aitas tsikli püsti tõsta (koos kogu reisikraamiga on teine päris raske), ning läinud ma olingi.

Sõitsin veits edasi ja jäin siis tee äärde seisma tsikli lappimiseks. Esiklaas oli mul juba ennem liimitud. Olin eelmine aasta kodu juures paraja hoo pealt küllili käinud. Olen ka selle kohta kirjutanud: kui keegi on lugenud, tore, kui ei ole, veelgi toredam. Õnneks olin Superatacki kaasa võtnud, hakkasin esiklaasi kokku liimima ning suunatule klaasi külge paigaldama. Mingi kohalik vanem mees uuris, mida ma teen, kuid ei osanud inglise keelt.

Peagi tuli üks noorem mees kes rääkis inglise keeles. Algul uuris, kas ta suudab mulle kuidagi kasulik olla ning et kas selliste paksude motoriietega palav sõita ei ole. Endal olid tal seljas lühikesed püksid ja T-särk. lõpuks avaldas soovi tagaistujana järgmisse linna sõita, nii 25 km kaugusel. Mehel kiiver puudus, kuid seda ei pidavat vaja minema – ta tunneb kõiki kohalikke mente. Küsisin mehelt, et ma just kukkusin, kas sa ei karda? Ta arvas, et ma sõidan ettevaatlikult.

Mu tuju oli selle kukkumise tõttu üsna kehv. Läks isegi hästi, et midagi tõsist puruks ei olnud. Oleks näiteks karterikaane puruks kukkunud, oleks õli väljas olnud ja jama oi kui palju. Ültesin talle, et sina maksad kui maksmiseks läheb ja võtsin mehe peale. Jälle üks huvitav kogemus nüüd meenutamiseks. Tol hetkel see nii põnev ei olnud – õllekõht surus vastu seina ning näiteks Austriaga võrreldes täiesti metsikud serpentiinid (tee seisukord oli hulga kehvem, puudusid ohutusmärgid ning väga tihti oli kurvide peal välja pandud riste hukkunutele) olid kahekesi sõites hulga raskemad läbida. Kohale me lõpuks jõudsime ning mees läks oma teed.

Podgorica läbitud, läks sõit edasi Beogradi poole. Uskumatult kaunis tee see E80. Võrreldes Austria mägiteedega on siin kõik ümberringi nii metsik ja tee on halvas seisukorras. Eriti probleemsed olid tunnelid, mis olid valgustamata. Eredast päikesevalgusest sellisesse sisse sõites oli täiesti võimatu seina kaugust aru saada. Mitmesaja kilomeetri ulatuses kulgeb tee Moraca jõe kanjonil. Teisiti teed teha mägisel maastikul ei oleks võimalik. Väga ilus, kuid sõit seal on aeganõudev. Mäest üles-alla, paremale-vasakule.

 Peab ütlema, et antud tingimustes oli mootorattaga tunduvalt lihtsam kui autoga: ees venivatest veoautodest või bussidest sai ikka kuidagi mööda sõita. Autoga möödasõit sellisel teel oleks olnud tunduvalt riskantsem ettevõtmine.

Piiriületus Montenegro ja Serbia vahel oli üks rangemaid selle reisi jooksul kogenuitest. Ju siis tahavad äsja üksteisest eraldunud maad kummalegi kohta kätte näidata.

Õhtuks jõudsin Beogradi ja ööbisin hotellis.

Päeva läbisõit 584 km

11. juuni

Viitsin päeva Beogradiga tutvudes ja puhates. Beograd on ikka suurlinn: näiteks ringristmik oli kolmerealine. Eestis on juba kaherealise ringristmiku mõistmisega probleeme. Kui tihti neil seal avariisid toimub, ei oska öelda.  Ei suutnud mina kõiki sellisel ristmikul liiklemise nüansse lahti lõhkuda ja läbisin selle mitu korda üsna huupi.

12. juuni

Hakkasin edasi liikuma. Hommikul hotelli ees tsikli seljas istudes vaatasin peegelpilti aknaklaasilt. Tagakumm näis olevat pooltühi. Uurisin kiiresti olukorda ja selgus, et nael on kummis. Õnneks oli nael sisse jäänud, muidu oleks kumm kindlasti päris tühjaks jooksnud. Olin kaasa võtnud nigela rattapumba ja autode kummiparanduskomplekti (ehk siis rasvanöörid koos vastavate seadmetega). Pump läks esimeste pumbalöökidega puruks. Sõitsin siis vaikselt bensukasse, kus õhk kompressoriga kättesaadav ning lappisin kummi ära. Hästi läks, et kummiprobleem keset linna tekkis, bensiinijaam oli lähedal võtta!

Edasine sõit läks viperusteta. Ületasin Serbia-Ungari piiri Horgoši piiripunkti kaudu. Piiril oli jällegi kõvasti seletamist, kus ma ikka tulin, miks riigis olin ja kuhu nüüd lähen.

Läbisin Budapesti ning suundusin mööda E77-t Slovakkia poole. Õhtuhämaruses ületasin Ungari-Slovakkia piiri. Panin telgi ülesse sinnasamasse piiri lähedale. Tundus küll olevat kellegi kohaliku maa ning majadki ei olnud väga kaugel, kuid õnneks keegi minust midagi ei tahtnud.

Päeva läbisõit 470 km

13. juuni

Läbisin Slovakkia linnad Banska Bystrica, Ružomberoki ja jõudsin Slovakkia-Poola piirile. Poolas sõit on elamus! Kiirust ületada asulasse sisenemisel +60 km/h (kui on näiteks 40-e ala) ei ole mingi probleem, sest kogu liiklusvool sõidab sellisel kiirusel, ehk teisisõnu: keegi ei hakka hoogu asula pärast vähendama.

Läbisin Krakowi ning jõudsin pimedas Warszawisse. Mu tuttavad on jutustanud, mitu tundi neil kulus Warszavi läbimiseks.  Vaatasin enne linna sisenemist korralikult kaarti ning lootsin, et kõik toimib. Noh, linnas suutsid poolakat üllatada oma viidamajandusega. Tavapärase E teenumbri asemel olid kirjas kohalikud teenumbrid ning linnad, milleni need teed viivad.

Olin päev otsa Poolas sõitmisest tõsiselt väsinud (kes on Poolas sõitnud, teab kui raskelt seal kilomeetrid tulevad) ning ei viitsinud enam hakata kaarti kohanimede pärast lappama. Seda enam, et mul olid kaasas atlasest paljundatud A4 koopiad mastaabiga 1:80000. Leia siis sealt mingine linn ülesse.  Panin huupi. Paar korda sihitult edasi-tagasi ning lõpuks ma ka selle E 67 tee peale sattusin. Sõitsin edasi umbes 100 km ning siis ööbisin motellis. Tahtsin tingimata järgmine päev koju jõuda.

Päeva läbisõit 733 km

14. juuni

Eelmise päeva õhtul väsinuna olin valinud lihtsama tee ja sõitsin kogu aeg mööda E67-t, mis tähendas mõningast ringi Biatystoki lähedalt läbi väikese asulakese Korycini. Ülejäänud reis sujus viperusteta. Suured tänud siin minu poolt Leedus „appi tulnud” kahele autojuhile, kes üksteise taga sõites ülirajult kiirust ületasid. Üks auto oli Läti, teine Eesti numbrimärgiga.

Haakisin ennast neile sappa ning võitsin sellega kõvasti aega. Lõpus ühes bensukas nad jäid seisma. Tegin minagi peatuse. Selgus, et Läti numbrimärgiga auto juht oli samuti Eestlane. Tervitasin neid (nad olid omavahel sõbrad) ning edasi jätkus sõit üksi seaduslikumatel kiirustel. Ega siis head asja lõputult ei saa.

Kõik sujus viperusteta ning kl 21.30 olingi Tallinnas.

Päeva läbisõit 936 km

Tsikliga reisi kogupikkus 6155 km 

 
< Eelmine   Järgmine >