EMMK logo Eesti Motomatkajate Klubi - Estonian Touring MC Mootorratta pilt
  alumine logo osa
Klubi KlubiUudised UudisedMotomatkamine MotomatkamineKontakt Kontakt
motosygis (15).JPG
Motomatkamine
Esileht Esileht
Uudised Uudised
Klubi Klubi
Motomatkamine Motomatkamine
- - - - - - -
MotoSügis MotoSügis
- - - - - - -
MotoSurvival MotoSurvival
Talvekas Talvekas
Esileht arrow Motomatkamine arrow Matkajutud arrow Külmale maale: Norra 2007
Külmale maale: Norra 2007
Kirjutas Pille, Andres   

2. juuni


Image here:Rootsis maasikaid söömas
Rootsis maasikaid söömas
Istusime õhtupoolikul laevale ning põrutasimegi täispurjes Rootsi poole. Et hommikul hirnusime EMM klubi Baikali-reisi blogi läbi, siis innustatuna nende suurest „lugemusest“ olime meiegi „raamatusõbrad“. Üks idikas (nimesid ei nimeta, aga see olin mina) arvas kell pool 3 öösel, et lähme ikka diskole ka. Maakas üle pika aja laeval ikkagi. Andres pakkus alternatiivina välja magamaminekut, mida õnneks tegimegi.

3. juuli

Hommik koitis kerge pohmelize tähe all. Selle vastu aitas toekas hommikusöök ning vurasimegi laevast välja. Sadamas kontrolliti, et kas meile midagi öösel loetust meelde ka jäi. Halb mälu võitis ning kuidas ka ei püüdnud, kohe midagi polnud meeles. Lahked Rootsi tsiklistid näitasid meile õige teeotsa kätte. Peagi saime aru, et erilist eksimisvõimalust polegi – kõik on hoolikalt sildistatud-märgistatud. Me kumbki pole sel aastal eriti tsikli selga saanud, seega üle 100 km järjest naljalt ei sõida. Õhtupoole tagumikud kangestuvad, seega saab pikemalt sõita.

Sõidame Stockholmist Mora ja sealt Särna peale. Oli see vast kõnnumaa. Raiesmikud, sood, tunni jooksul sõidab seda teed mööda ca 10 autot. Vaatame kaarti – Särnast tuleb natuke edasi sõita mööda teed nr 70, sealt keerata 311 peale. Et juba Särnas näitas viit tee nr 311 peale, siis sinna ka keeratagu. Üsna samalaadne kõnnumaa nagu enne, ent mägisem ja kurviliste teedega. Mina tukkusin.

Jõudes ühte asustatud punkti leidsime, et kohv ja söök oleks abiks, sest ainus söök hommikust saadik oli pisuke karbitäis maasikaid. Läksime poodi, põlgasime ära meie rahasse ümberarvestatult 40 eegised leivad ning ostsime Vasa kuivikuid, määrdejuustu ning plaanisime algul koheseks nosimiseks kartulisalatit osta. Kurat, kahvlid on küljekohvris, seega salatit ei osta. Teen ettepaneku ikka mõni soe kohv leida. Edasi sõites jõuame ühe suure sillani. Ükski kohanimi pole kaardilt vaadates tuttav.

Image here:Norra piir
Norra piir
Sõitsime siis ühte pisikesse bensiinijaama ja pudistasime usaldavalt, et „we are a little-bit lost..“. „You are here,“ näitas heatahtlik mees näpuga paar cm kaardi pealt välja. Täiesti vastupidises suunas sellele, kuhu olime ise arvanud end välja jõudnud olevat. Ei me lasknud end sellest heidutada. „Bõvajet, “ leidsime meie ning preemeerisime end kohvi, kartulipudru ja vorstikestega. Kohe oli kindlam-kuivem-soojem tunne. Norra piir olla siinsamas ja seda piiripunkti läksimegi noppima. „Eivõiolla,“ ei tahtnud me algul seda piiri uskuda ning keerasime otsa ringi ja sõitsime tagasi. Oli lihtsalt üks graniitobelisk, kus oli kaks sõbralikku terekätt ning eemal pisike silt „Norge“.

Image here:Palgiparvetajate jälgedes
Palgiparvetajate jälgedes
Kuna oli juba hilisemat sorti õhtupoolik, siis hakaksime telgikohta otsima. Peagi näitas silt mingi vaatamisväärsuse poole. Et olime siiski turistid, siis keerasime teeotsast sisse ning ühes vaatamisväärse palgiparvetuskanali ja muu sinnakuuluva atribuutikaga leidsime ka ööbimispaiga. Kanalis oli vett, meil ei olnud. Andres oli algul kategooriliselt selle vastu, et seisvat vett joogiks keeta: „Vaata mis seal sees kasvab!“. No kui midagi kasvab, siis väga hull ei saa ju olla, eks?

Proovisin keelega vett, maitse oli ok, surnult maha ei langenud, seega keetsime teed. Kihulasi oli hullupööra palju. Tee joomine ning samal ajal ka kihulaste peletamine oli omamoodi akrobaatikatrikk. Meie telgist pisut eemal lebas kitsesõrg. Võibolla on siin arvukas karude populatsioon. Arutlesime, et kui siit mõne aasta pärast leitaks tsiklisaabas, mille sees olev luu on justkui puhtaks lakutud, siis jõutakse vast samale järeldusele. Samas ei saa välistada võimalust, et hoopis kihulased olid kitse nahka pannud.

4. juuli

Image here:Tee 666
Tee 666
Hommik on soe ja mõnus, ent vihmapilved ajasid meid kiiresti liigutama. Kihulaste seas oli levinud uudis, et metsas on täiesti söödavad motomatkajad ning neid oli kordi rohkem kui õhtul. Kerge hommikukohv ja tervislikud kliikuivikud hinge all, sõitsime kergetes vihmasabinates Trysili ja Trondheimi poole. Imetlesime metsade ilu – metsad koosnevad siinkandis vaid kividest ja bonsai mändidest.

Ca 60 km enne Trondheimi teeme söögipeatuse, st vaatasime mida poest osta, et end vigaseks ei maksaks. Valisime endale lõpuks 1 bagetta, viiljuustu ja odava coca-joogi, kogu see ilu ca 150 eegu eest! Ühes bensiinijaamas peale tankimist leidis bemm, et kõht täis – nüüd võiks end korraks pikali visata. Seda ta ka tegi, ent tänu laibakatele olid purustused olematud, vaid paar mehelikku kriimu küljekohvril.

Bensukas ja külje mahapanemine.

Andres:

Panin paagi kuidagi liiga servani täis, mistap kallis märjuke hakkas ülevoolu kaudu tagakiiget ja rehvi kastma. Venitasin Roika keskhargile, tegin suitsu ja vaatasin teatud kahjutundega umbes meetripikkust hot-dogi reklaamplakatil.

Ma ei tea täpselt, millega ma oma hobuse välja olin vihastanud, aga hargilt mahalükkamise ajal otsustas ta kogu oma kolmepoolesajakilose iluga tagarattaga mul üle varvaste sõita ja siis kurnatult külili räntsatada. Säärast kukkumiskatset ei tasu vist mingi plastmassitatud jaapanlasega ette võtta. Kole kaua tuleb pärast ropendada ja tõmbetuult rahakotis kuulata. Teutooni propellerimärgiga raual piirdus asi kahe väikese kriimuga laibakal ja küljekohvril. Ka võiks katse toimetamise ajal jalas olla midagi plätudest toekamat. Mul oli saabas, seega suur varvas polnudki väga sinine.

Pille:

Image here:Trondheim
Trondheim
Trondheimis oli jube palav. Ligi 30C – säh sulle külma ja vihmast Norrat;) Paraku ei sobi suurlinnades ringikolamine ja motomatkamine hästi kokku – niipea, kui seisma jääd, hakkab imetabaseid indiviide ligi hiilima. Linnade lähemaks tsekkamiseks peaks kohapeal ööbima. Tegime siis linnas sõites paar pikemat tiiru ning sõitsime Kristjansundi poole, et homseks Trolliteeks valmis olla.

Kvannes ületasime esimest korda fjordi. Praamiliikluse kiituseks peab ütlema, et praame käib tihedalt ning autode-tsiklite-busside maha- ja pealelaadimine käib imekiirelt. Praami väljumist oodates vestlesin põgusalt ühe laevamehega, kes meie marsruuti uurides ohootas tunnustavalt ja mainis igaks juhuks, et Lõuna-Norras „always raining, always clouding..“ AitähJ Nurisesin nati, et Norra on hirmkallis maa, mida ta üldse ei eitanud ning mainis, et ka Eesti on kiirelt kirveks läinud.

Andresega muhelesime, et norrakad ei pea rikkust varjama uhkete majade ja autode taha – kui nad ei pea söögi ostmiseks pangast laenu võtma, siis nad ongi rikkad.

Fjord ületatud, visklesime Andrese rõõmuks (ta on kergemat sorti klaustrofoobik) läbi arvukate tunnelite – 1,7km, 3,km, 6km.. Muideks Trondheimist Oslo poole sõites on tunnelid tasulised, va. mootorrattad. See „reegel“ kehtis enamasti igal pool, niiet tsikliga sõita on üsna soodneJ Sõitsime sildi järgi ühe kämpsi poole, ent see oli miski kanala taga varjus, kiire vaatluse põhjal meile ei sobinud ja keerasime otsa kärmelt ringi. Veidi varem sedasama kämpingut otsides sõitsime liig kaugele „võssa“, ning sealt lähedalt me ööbimispaiga leidsimegi - väike heinamaanurk mägijõe kaldal, vaade lumiste mäetippude poole.

Andres:

Bensiin Norras.

Läänes on jube hea bensiin arvate? Läänes küll. Põhjas mitte. Hullemaid klõbinaid pole bemmi mootor kunagi kuuldavale lasknud. 95 paistis olevat pigem 76 moodi. Lõhnas ka kuidagi kummaliselt. No mitte päris nii nagu Eestis solkkütuse hiilgeaegadel, mil bensiini tehti poslamaslast ja onu Fjodori vanadest viltidest, aga ikkagi kummaliselt.

5.juuli


Hopp! üles ja seamegi suuna Trollstigeni poole.

Andres:

Kes kunagi Austrias Grossklocknerit raha eest on kangutanud ja arvavad, et see oli hirmlahe ja ilgelt kõrge adresisaldusega ettevõtmine, siis pean teile väikese pettumuse valmistama. Grossklockner on Trollstigeniga võrreldes nagu hobustega lastekarussell ameerika mägede kõrval. Tee on palju kitsam ja kurvid järsemad. Ja need neetud penskarid oma SAAB-idega, haagissuvila sleppis.

Sõidad sihukese taga ja imestad, et äkki juht on rooli ära surnud. Punnitad end temast mööda, heidad pilgu aknasse, ja, kuram, ongi surnud. Väga ammu kusjuures. See muumia keerab rooli veel pelgalt inertsist ja kõrval istuva mitte palju hiljem surnud siniste juustega abikaasa sundusel. Ma saan siiralt aru soovist Valhallasse kolida saapad jalas, aga, krt, peab siis seda tingimata tegema teistel jalus tolgendades?! Loomuliselt ronib samal ajal kurvis vastu kas  turistibuss pilte plõksivate jaaplastega või  punkt samasugune SAAB samasuguse käru ja muumiaga roolis. Vennad äkki?

Pille:

Kuulus Trollitee. Ilus vaade, seda küll ja kosed mäest alla viskumas aga alt ülespoole vaadates on see „võtab-kõhust-lahti“ tee. Grossklockner oli selle tee kõrval ikka lausa poisike. All pildistas-imetles hordide kaupa inimesi kose voogamist, parkla oli pilgeni täis, keegi ülespoole ei tahtnud justkui sõita nig kõige tipus paistis poole tee peal parkivat üks caravan. Hea mees, leidis ka koha, mõtlesime. Igatahes, tsikliga mahub mööda niikuinii ja haakisime end paari üles pürgiva tsikli sappa.

Image here:Trollstigeni bussiäpardus
Trollstigeni bussiäpardus
Peagi saime teada miks keegi eriti ülespoole sõita ei soovinud – jaapanlasi sisaldav turismibuss oli liig järsult kurvi võtnud ja põhjapidi tee külge kleepunud, mahlad rõõmsalt välja nirisemas. „Sheiße!“ hääldasin püüdlikult ning mööda jalutav sakslane itsitas, et see võtab käesoleva olukorra tabavalt kokku.

Image here:Trollstigeni äpardus vol2
Trollstigeni äpardus vol2
Igatahes oli põnev. Bussi esiotsa ja kuristiku vahel oli ruumi ca meeter ning paar väiksemat tsiklit nikerdasid end sealt jaapanlaste meeleheaks mööda. Eelmainitud rahvuse esindajad olid nagu Hollywoodi filmist – kädistasid, pildistasid, filmisid. Kohal oli ka politsei ja päästeamet, lõpuks nikerdas ka üks treiler end mööda kitsast käänulist ja autodega ääristatud teed üles. Trollstigeni aplaava päädis sellega, et bussi ratta alla topiti ohtralt kive ja kõik andsid kaljutükke noppides oma panuse.  Ka meie. „Tehtud!“ Buss pääses lõpuks liikuma ja jaapanlased said lusti täie raha eest.
Image here:Tehtud!
Tehtud!


Parkimisplatsil enne Geirangeri fjordi seisis Saksa turismibuss „Polster &Pohl“. Itsitasime, et Eestis vist sellise nimega turismifirma ilma ei teeksJ  Vaade Geirangeri fjordile on imekaunis. Seal saab ka laevaga rõõmsasti kruiisida, ent me jätsime selle lõbu vahele. Mõne aja pärast noppisime endale sööki teemoonaks. Ei saa mainimata jätta, et odavaim limps, kõige odavam vorst, juust ja määrdejuust maksid 122 NOK-i (korruta 2-ga). Lähedal oli WC ja mõtlesin et siban sealt enne teele asumist läbi. No see oli tasuline. Andres pakkus, et see maksab 1NOK-i, no ta eksis kümnekordselt – me avalikel vetsudel on 20 eeguni veel pikk maa käia.

Sõidame Geirangeri fjordi kaldal mööda nõelasilmu ülespoole. Ilm on soe ja mõnus. Peagi leidsime end aga lume tippude vahel ning väikese kaardilugemisvea tõttu sattusime kruusateele. Tulevastele põlvedele teadmiseks, et tee number on 258 Grotli-Grov. Mida tee!!!

Andres:

Kruusatee Norras


Lund oli umbes sama palju, kui Maarjamaal veebruaris. Väikesed järved olid täiesti jääs. Tuletan meelde - tegu oli siiski juulikuuga. Vaatepilt oli nii ürgne - näis, et mingi suure kivi tagant peaks kohe ilmuma seltskond tahumata nuiade ja kivikirvestega varustet raseerimata nahkades toeka õhtusöögi ihalejaid, kes ajavad umbes mammutisuurust pihvi taga.

Pille:


Image here:Trollstigeni vaade
Trollstigeni vaade
See oligi just see Norra, mida otsime tulime. Piiksusime vaimustusest, madistasime lumes ja püüdsime pildile saada kõige kõrgemat lumevalli, mida tee äärest leidsime. Mäest alla keerutamine oli küll lammastega tepitud, ent kuna olime enne reisi trip.ee-s end natuke harinud, siis olime teadlikud lahtiselt ringi sibavatest lammastest ning oskasime olla tähelepanelikud. Muide, neil norra lammastel on pikad, peaaegu maani sabad.

Sel korral läksime kämpsi. 500 NOK-i pole küll teab-mis väike summa, ent täitsa mõnus oli end päris voodisse laotada. Muide – Norra kämpsides on olemas padjad-tekid-madratsid, ent mitte linu. Need peaks vist ise kaasa võtma kui oled küllalt snoob. Tsiklitega matkates ei tule selline vigur eriti kõne alla. Seda enam, et vahel kodus reisikohvreid pakkides vaatad kahtlustavalt isegi hambaharja – äkki tuleks seekord siiski pool vart ära murda, et kamm ka kohvrisse mahuks.

6. juuli

Hommik jällegi päikeseline ja soe. Magasime nagu mikihiired oma pisikeses majas.

Vaatasin Bergeni poole sõitmiseks välja eriti sinka-vonkalised teed, et Andres saaks ikka rõõmsasti kallutada ja sattusime taas lumeväljade vahele. No on ikka ilus! Seejärel juhtisin meid kindlakäeliselt valele teele, mida mööda kohe kindlasti poleks tahtnud sõita – lihtsalt liiga palju tunneleid. Lugemisvea eest tuli NOK-ides maksta – seal oli rida tunneleid, mille läbimisel tuli ka tsiklite eest maksta. See polnud teab mis suur summa, näiteks veokad pidid selle tee läbimise eest maksma üle 1000 NOK-i..

Ent sellel teelõigul kohtasime arvukalt kitsekarju. Ja üks kamp eelmainitud elukaid lebasid mõnusasti jahedas tunnelisuus nii, et keegi ei saanud mööda sõita. Meie protestile kitsed ei reageerinud, kui üks kohalik neid norra keeles kõnetas, siis ajasid kaks kitse end püsti ja võtsid end veidi koomale. Nad näisid teadvat kui palju on ühe sõiduauto jaoks ruumi vaja ja just niipalju teed vabastatigi.

Kui taas viisakatele kurviteedele jõudsime, osutus see väga koskerikkaks kohaks. Ühes kurvis viskus suur kosk nii tee lähedalt alla, et tuli sõita läbi peenikeste veepiiskade pilve. Jällegi hullupööra sinkavonkaline tee fjordi ääres, mis oli piireteta ja väga kitsas. Õhtupoole kimatas rekka ühes eriti kitsas kurvis meile vastu ja saime ergutava adrenaliinilaksu.

Kui olime juba väga väsinud, hakkasime pesakohta otsima. Enne Bergenit seda ei leidnudki ning maandusime lõpuks linna külje all kämpsis. Ehkki seal kõrval käis traavlite võiduajamine, ei olnud meil sest midagi - peaasi, et saaks kuhugi pikali visata. Küsisime mis maksab hütt. 700 NOK-i. „Iiiiik!,“ vastasime selle peale ja registratuurneid ütles vastutulelikult, et on olemas ka toad. Need on väga lihtsad – nari, laud ja tool, majas on ühiseks kasutamiseks köök ja dušš-WC. See ilu mksab 300 NOK-i.

Image here:Tsikkel kesk Norra ilu
Tsikkel kesk Norra ilu
See tundus parem pakkumine ja läksime vaba tuba kaema. Väga askeetlik ruum koos imetabase vaatega maja kõrval parkiva caravani aknasse. Meie toa kõrval asus kohe WC ning sealt tulevad aroomid segunesime toa kergelt läppunud õhuga. Snoobid, nagu me oleme, kirtustasime nina ja uurisime kas telgikohti ka on. On. 150 NOK. Vaatasime platsid üle, ühes kaunis mesatuka-äärses kohas parkisid peale autode veel samasugune GS nagu meilgi ning üks 1200-ne GS. Plats oli sobiv, naabrid tundusid ka sobivat ning rõõmustasime, et ei pidanud läpatand tuba heaks pakkumiseks.

1100 GS kandis briti numbrimärki aga mehe-naise omavahelisest jutust aru ei saanud. Siis küsis Andres otse, et mis kanti tegelased nad on. Osutusid šotlasteks. Ütleme, et nad rääksisid inglise keelt vaevalisemalt kui meie. Nad läksid suht varakult magama ja meie, vesteldes põgusalt eestlastega, kes olid meie naabrusse imetillukese taskutelgi püsti ajanud, kerisime kerra meiegi.

7. juuli

Hommikul ajasid harakad meid üles juba kell 7. Et päike hakkas telgi peale paistma, siis polnud mõtet silmi pelmeeniks magama hakata ning pakkisime end kokku. Ajasime kestad selga ja sõitsime läbi Bergeni Sotra saarele. Kuna olime õhtul endale Norra kämpingute kaardi hankinud, siis teadsime, et sel saarel on vähemalt 2 kämpsi. Mida pole, seda pole. Lõpuks ühe siiski leidsime, see nägi suhteliselt „kaka“ välja ja telgi oleksime saanud randa otse betoonile panna. No ega ikka ei pand.

Image here:Lumesein
Lumesein
Sõitsime mööda väikesaari, mis on omavahel sildadega ühendatud, edasi. Igatahes tundus nagu oleksime Horvaatias ja saared olid nagu lõputud väikesed Murterid – kivised, kaljused. Tundus, et kui jumal maailma loomisega Norrani jõudis, siis leidis ta lõpuks taskust veel peotäie kive, mis ta sinna Norra rannikuvette viskas. Vahepeal tõusis tugev jahe tuul, kämpsi polnud me ikka leidnud ning istusime ühe kalju serval, krõmpsutades seakamarat ja olime pahurad.

Lõpuks meil siiski näkkas ja leidsime kämpingu. Telgikohani jõudes tuli Andresel väga, ma mõtlen siinkohal, et väga järsust mäest alla sõita. Mina otsisin endale natukeseks tegevust, et seda mitte pealt vaadata. Et Andres jõudis ilusasti telgiplatsini, mitte ei lennanud raketina läbi võpsiku kaljult alla merre, siis oli kõik hästi. Korraks viskas vihmatiba, et me telgi ülesviskamisel ei kohmerdaks. Minule tuli hull uni peale ja mõtlesin, et viskaks end mõneks ajaks siruli.

Vihm jäi järgi ja Andres (!!!) vedas mu rannakaljudele ronima. Eks ta oli ka kerge omakasu peal väljas – ta jalg nägi tänu pisikestele bastarditele kihulastele, välja nagu Norma kuivainetops (kandiline, täppidega) ja lootis, et kui jalga meres leotab, siis läheb olemine paremaks. Mereni jõudmiseks tuli mööda kaljut sõna otseses mõttes alla turnida. Sellist kohta, kus saaks lihtsalt mere äärde lonkida, ei olnud.

Üldse tegime sel päeval palju sporti – isegi WC-sse minek oli korralik mägironimine ja seda teed mööda üles ähkides ütles Andres mitu korda mõtlikult, et peab sealt homme kuidagi bemmiga üles ka sõitma.

Olime enne Sotrale sõitmist toiduvarusid täiendanud. Ostsime vitamiinivaeguse peletamiseks ühe kopsaka sibula, mille oma kartulipudru sisse hakkisime. Ega ainult kartulipudru- ja saiavitamiinidest ju ära ei ela. Algul oli ikka hullult hea, värske sibul hamba all krõmpsumas, ent kui su toidukorrast 1/3 moodustab sibul, siis hoolimata heast isust segunevad lõpuampsud üha tihenevate sibulakrooksudega. Itsitasime, et kui kämpsikaaslastega vesteldes neile liiga lähedal seisaksime, siis hakkaksid nad rõõmust nutmaJ

Õhtupoole istusime päikese poolt soojaks köetud rannakaljudel, jõime kokteili, sõime juustu ning vaatasime kuidas šveitsi noormees spinninguga koera püüab. St. ta proovis küll kala püüda, ent niipea kui ta landi vette vibutas, hüppas koer merre ja ujus järgi. Lõpuks saatis ta naise koeraga jalutama, et saaks rahulikult õngitseda. Me arutasime omavahel, et kuna on laupäev, siis kalad on loomulikult kõik baaris, ja ei näkka - nädalavahetus ikkagi. Et peaks töönädala alguses uuesti proovima. Või siis proovida kala püüda hommikupoole, kui hilistel baarikülalistel kodu poole minnes läheb kõht tühjaks ja tahavad üht hamburgeri.

8. juuli.

Hommikul hakkas sadama ja me õhtune kaunis vaade merele oli udusse mähitud. Kerges vihmasabinas paime telgi kokku, tõdesime, et šveitsi kutil õnnestuski spinnigu pooleksminemise hinnaga mõned hilised toiduhuvilised kinni püüda ning Andres spurtis mäest üles. Et mul oli vaja veel natuke pakkida, siis ma igaks juhuks seda üritust jällegi ei vaadanud.

Sõitsime taas läbi Bergeni, kus oli nüüd tavapärane ilm – vihm ja udu, Stavangeri poole. Vihmast looritet silm vaatas kaarti juba mitmendat korda valesti ning sõidame pikkade praamimatkadega pikitud tee poole. Ka seekord oli saatuslikult õnnelik eksitus, sest vihma hakkas järjest tugevamini kallama ja mööda kurvilisi mägiteid sõit poleks olnud tervisele kasulik. Seda enam, et Andresel hakaks kallutamisest kerget viisi siiber saama.

Esimese praami peal vestlesime kohaliku tsiklimehega, kes pani meile südamele, et juhul, kui läheme Kjeragi (Lysefjordi kaldal on kahe kalju vahele kinni jäänus üks suurem kivimürakas) kaema, siis ärgu me vihmase ja tuulise ilmaga sinna peale hüpaku. Eelmisel aastal üks lõbus selle hüppas, ent vihmast libedal kaljul jalg vääratas ning leidis kaugel all fjordis oma kurva lõpu.

Nokitsesime kolm merealust tunnelit ja veel üht praami, ning hakkasime vaikselt öömaja otsima. Peale pikka vihmas sõitu oli me soov ööbida katuse all, mitte niigi märga telki vihmas püstitada. Korra jõudsime küll kämpinguni välja, ent see oli arvatavalt jõukamatele matkajatele ja kuna kell oli suht palju, siis oli registratuuriuks suletud ning seal ilutses lahke kiri, et tulgu öömaja soovijad hommikul kell 9 tagasi.

Veidi hiljem jõudsime kauni motelli juurde, kust siiski näitas ka kämpingusilt. Mul on praegu nii kahju, et ei viitsinud külmast kohmetunud kätega fotokat välja rebida ja sellest teelõigust pilti teha – seal oli tee äärde pool mäge maha varisenud ning näis, et seal pikem peatumine päädiks laiakslitsumisega järjekordse lendava kivilataka all.

Pöördusime sellelt teelt peagi tagasi ja peale ebaõnnestunud põikeid leidsime kämpingu Sirdalis. Küsisin kämpinguomaniku käest kas neil mõnd vaba hütti on. Lahke mees ütles, et hütid on kallid – 500 NOK-I, ent siin on üks puhkeruum, kus pole küll voodeid, ent kuna meil on nagunii magamiskotid kaasas, siis saaks seal 100 NOK-I eest ööbida. Kõrvaluksest saab kööki ja duširuumi. „Ja te pole siin esimesed tsiklistid, eelmisel ööl olid siin taanlased ja enne seda rootslased.“

See pakkumine sobis meile hullumoodi. Kui ütlesin, et paremat ei saaks tahtagi – meil on külm, oleme vihmast läbi ligunenud ja näljased, siis taat naeris, et seda on näha.  Kuum dušš, supp ja grokk hinge all, hakkas peaaegu soe. Tegime imepisikese jalutuskäigu. Maja kõrval viskus mäest alla suur kosk, püüdsime pildistada ringi lippavat jänest, vaatasime norra keelse tõlkega „Miss Marple’it“ ja sirutasime end mõnusalt põrandale magama.

9. juuli

Hommik on jahe, 10C ja miski ilge pilv aeleb üle mäe meie poole. Mina ajasin muidugi Andresele peale, et käime ikka Kjaeragi juures ära. Või sõidame vähemalt fjordini, kui ronida ei viitsi. Ülespoole mägedesse sõites tabas meid see pilveilge ja viskas me peale nii palju jämedat vihma kui suutis endast välja pigistada. Kui olime end mööda kitsukest teed üles lumepiirile kerinud, tabas meid paks udu. See oli nii tihe, et kui jõudsime järjekordse käänakuni, siis lõppes nähtavus ja tee lihtsalt ära ning me ees laius paks valge... parim sõna selle kirjeldamiseks on vist pimedus. See oli pehmelt öeldes jube. Piinlikust tundmata keerasime otsa ringi, sõitsime alla tagasi ja olin Andresele tänulik, et me sinna ühes tükis jõudsime.

Andres:

Udu.

Kangutasin mööda mingit kitserada järjekordse turistilõksu poole, imestelles, et kus need kummikaelade hordid on siis. Tee oli libe, ilm mitte just suurepärane. Mitte just suurepärane oli ka tuju. Kannikad nuuksusid haledalt pükste sügavuses.

Image here:Lambad teel
Lambad teel
Jõudsin mingisse tippu ja… sõitsin nagu vastu müüri. Näha oli umbes kahe meetri kaugusele. Udu oli nii paks, et veepiisad rippusid õhus gravitatsioonireegleid eirates. Neil polnud vist lihtsalt ruumi maha kukkuda.

Ja sel hetkel sai mul kogu sellest ilust, pagana kividest, kuradima sinkavonkalistest teedest, saadana koskedest ja neetud lammastest pehmelt öeldes isu väga täis. „Mu põrmust lilli õitsetad…‘‘ on kahtlemata tore ja äärmiselt meeliülendav lauluke, aga mitte siis, kui seda ümisetakse mu maise keha lahkumispidustustel. Lambad nuhutagu kuskil kuristikus parem mõne muu turisti katkist laipa.

Pille:

Image here:Juulikuu lumi vol2
Juulikuu lumi vol2
Lõuna poole Kristjansundi suunas sõites läks ilm kuivemaks ja soojemaks, ent minul oli ikka külm. Käisime poes ja ostsime vahelduseks saiale ja juustule saia ja juustu ning poes tekkis me vahel reisi esimene ja viimane kokkupõrge. Nimelt tundus paratsetamooli tablettidel, mida ma soojal suvepäeval külmavärinate vaigistamiseks tarbisin, kõrvalnähuks olevat hallutsinatsioonid.

Poes tundus, et Andres tahtis spagette osta, vahelduseks kartulipudrule ja ütles selle soovi ka kõvahäälselt välja. Kui ma Andrest makaroniriiulite vahele vedasin ja ta sellest manöövrist pehmelt öeldes üllatunud oli, siis ma peaagu karjusin, et „ise sa ju tahtsid spagette!“ Andres palus mul tablettide kõrvaltoimed üle lugeda ja poes mögamise asemel uurida kas seal on öeldud midagi ka hallukate kohta :)

Alustasime taas kämpingujahti. All lõunas on need üsna kallid, muideks. Üks oli väga kaunis kohas, mere ääres, ent kahekordset hinda telkimise eest maksta ei soovinud. Koht, milles lõpuks maandusime, oli odav igas mõttes. Ent kas on mõtet maksta 100 NOK-I lihtsalt selleks, et vaade oleks kaunis, kui selle nagunii maha magad?

Telkimiseks ettenähtud heinamaa oli läbi vettinud ja meie ees telgiplatsi otsinguile siirdunud kohalikud bikerid leidsid endale kõrgema ja kuivema mätta, kuhu kõrvale mahtusime meiegi. Jalutasime korra jõe äärde, kus rikkamad vennikesed endale kaatri üürisid ja sellega edasi-tagasi sõites uhkeldasid. Hirnusime, et kütuse jaoks neil raha küll jätkus, ent nosimiseks võtsid nad kaasa samasugused odavad „säästumarketi“ soolapähklid, mida me isegi krõbistasime.

Koerte sittumiskeelumärki vaadates itsitasime, et norra keeles on koerasitt arvatavalt hunden-plæzenkåk (hunden-pläzenkook) ja siirdusime platsile tagasi endale sööki valmistama. Kartulipläusti sisse ajades vaatlesime taati, kes end oma kämpari juures püüdis iga hinna eest ära petia, ehitades tekkidest-rätikutest enda ümber riidest varjendi.

10. juuli

Palav ja päikeseline hommik ajas isegi karavanitaadi kapsit välja. Niipea, kui tsikli selga istusime, hakkas ka lausvihma sadama. Võeh. Tee E18 Kristjansundist Oslo peale on nõme. Liikluspiirangud 60-70-80 km/h ja pidev molutamine järjekordse rekka taga. Võtsime suuna Rootsi ja Göteborgi poole, et sealt edasi üle kuulsa Taani silla Saksamaale sõita. Rootsi jõudes läksime poodi, rõõmustasime odavate hindade üle ja ostsime endile igasugu maitsvust kokku.

Säffles noppisime kämpingu ning vahelduseks kartulipudrule sööme ube, no et toas öösel külm ei hakkaks :) Uurisime kaarti kuidas järgmisel päeval oleks kõige targem edasi sõita, lõpuks läksime naabrihipide juurde nõu küsima. Nad ütlesid, et odavaim ja kiireim on minna Helsingborist Helsingøri, sealt laevale ja sõita Rostocki. Plaanime vara ärgata, et jõuaks õhtuks Poola välja.

11.juuli

Plaan vara ärgata läks luhta, kuna uni oli magus. Sõidame kergetes vihmasabinates Göteborgi poole. Sealt edasi Malmö peale on taevas tume ilge vihmapilv ja ootame ühes bensiinijaamas selle möödumist. Pole mõtet juba hommikul läbi vettida. Paraku paistab, et on laussadu. Raisk.

Küsisin bensukatibi käest kas ta teab millne on ilmaennustus – kas sajab terve päev või on loota midagi paremat. „Kahjuks sajab terve päev. Lubati, et võibolla nädala lõpus ilm natuke paraneb (parasjagu on kolmapäev). Sorry! Siin on sadanud juba 3 nädalat järjest. Welcome to Göteborg!“ Ja seda ilget taani dogi ilma ka saime.

Andres:

Göteborg ja vihm.

Ei olnud mina näinud kunagi NII tihedat vett, mis on suuteline taevast alla tulema. Eesliikuva auto tagumisi udutulesid polnud näha kaugemale, kui meetrit kümme. Olete kunagi proovinud sõita basseinis? Mulle oli ka esimene kord.

Vett oli nii palju, et Roika mootor jahtus sõidu ajal täiesti maha. Pole enne seda juhtunud.

Pille:

Litsusime mööda kiirteed nii kaua kui nähtavus lubas, seejärel chillisime bensukas, kuni vihm natukene hõredamaks jäi. Komistasime sedamoodi mitu korda otsa kahele itaallasele, kes samuti tsiklitega matkasid. Nad olid sõitnud Saksa, sealt laevaga Taani, siis Rootsi, läbi Soome Nordkappi ja mööda Norrat alla Rootsi tagasi. Seni olid nad läbi seigelnud tiba üle 8000 km, meie vaevalise 4000 vastu.

Ehkki meil oli algselt plaan Taani silda noppida, siis sellise ilmaga „ei, aitäh“. Itaallased just silla pärast läbi Taani tagasi sõidavadki ja tulgu või pussnuge, nemad tahavad seda näha. Hiljem saime teada, et suure tuule ja vihma korral on sild üldse kinni ja olime seega tagantjärele tänulikud, et sinna sõitma ei hakanud.

Parvetasime Helsingborist Helsingøri ja sealt läbi Kopenhaageni Gedseri. Urr, milline ilm. Kui parasjagu ei sadanud, siis oli tugev ilge tuul. Ootasime oma valget printsi laeva näol õues tuule käes. Õnneks väga ei sadanud. Hirnusime juba teel olles kaubikut, millel oli suur kiri „Storm Budet“. Nüüd, sadamas, seisis ta meie ees ja meil oli jätkuvalt lõbus. Kui väga jahe hakkas, siis limpsisime Jägermeistrit ja hakkas soojem jälle.

Me ajastus oli lausa tähelepanuväärne - ei läinud tundigi, kui juba Prins Joachim’ i pardal olime. Taaskord pidime kiitma praamide peale- ja mahalaadimiskiirust. Autod siuh maha, teised viuh peale ja see tundus küll käivat vähem kui poole tunniga. Ostsime laevalt pisikesed õlled ja vaatasime murelikult vihmapilves taevast ja pimenevat õhtut (suvine Norra ööpimedusega ju ei hiilga). Rostocki jõudes oli väljas kottpime saksa öö ja sadas. Et sakesmannid viskavad end vara magama ning sildimajandus ikaldab täiega, siis lootus öömaja leida kustus kiirelt.

Andres:

Ööbimine Saksas.

Laeval olime manustanud veidi juba ununenud maitsega õlut, mille peale Pillekal Saksamaa pinnal kange tühjendusvajadus tekkis. Hetk hiljem peatus me kõrval suht väsinud olemisega Opel Astra, millest kostus karmima poole hip-hoppi, mida kuulasid neli kiilakat turskemat sorti noormeest. Autost küsiti midagi saksa keeles. Kui ma saarerahva keeli selgitasin, et mõistan ei, küsiti peaaegu samas keeles: „Iz diiz kaar broken?‘‘. Kuna vaatamata nimele pole tegu siiski autoga ja katki peale Pilleka organismi polnud ka midagi, no ja kirurgide moodi nudipead eriti polnud, kinnitasin neile, et „Kein problem‘‘ ja saame ilma nende abita paduöösel mängleva elegantsiga hakkama.

Saksast on päevalgi öömaja üsna raske leida, sest tee äärde kämpingu siltide paigutamist nad eriti ei harrasta. Saati siis öösel. Leidsime mingi Rastplatzi, kus ka lauake ja peldikud püsti. Samas parkis mingi veokas, kus kabiinis süttis kahtlustav tuluke. Vihma kallas üsna toekalt. Ajasime maja püsti ja keerasime pooltühjade lebode peale kotile.

12. juuli

Pille:

Telk oli märg, pooltühjad lebod külje all, saatsime öö mööda kergelt külmetades. Mingid elukad kisasid telgi taga hirmsat moodi, keegi rabistas telgi ümber ja seega olin hommikul üllatunud, et olime siiski suutnud magama jääda. Kõõritasin telgilae poole, kus üks suur must nälkjas end üle telgikupli vibutas.

Noppinud rammusad nälkjad maja küljest lahti, toppis Andres ligumärja maja kasti ning hommikusöögiga vaeva nägemata hakkasime sõitma Poola piiri poole. Vahelduseks sadas jällegi vihma. Millegipärast olime arvamusel, et Saksa merepoolne kant on miski tööstusrajoon, võta näpust, kuurort hoopis. Et märkasin teeservas heinamaal elevandikarja, siis pöörasime korra otsa ümber ja läksime seda imet lähemalt kaema.

Andres:

Image here:Vantsid karjamaal
Vantsid karjamaal
Vantsid.

Venin mina vaikselt mingis külas aeglases liiklusvoolus ja äkki Pillekas lõugab kõrva: „Elevandid! Kas sa elevante nägid tee ääres?“

Ma mõtsi jällegi, et ossa, eriti huvitavate kõrvalnähtudega külmetusravimid tänapäeval. Peaks ka äkki külmetama. Ma tahaks Komodo draakonit ja kaelkirjakuid näha. Kui hästi läheb, siis ka lennata.

Pille:


Ok, seal oli ka tsirkusetelgi püstitamine käsil, sellest siis need elevandid karjamaal. Tiigreid ei oldud veel lahti lastud..

Enne Swinoujscie piiripunkti oli hull autosaba, millest me muidugi ülbelt mööda sõitsime. Selgus, et see piiripunkt on ainult jalakäijatele. Sõbralik piirivalvur üldsegi ei haukunud meie peale, vaid seletas kuidas me lähima, Szczecini, piiripunktini jõuaks. Arvatavasti peab ta iga natukese aja tagant meiesuguseid tolbakaid sealt õigele teele juhatama.

Kütsime siis teise piiripunkti poole. Kesk kiirteed, kus parem sõidusuund oli üles kaevatud, sõitis Andres meid kuivaks. Mitte meelega, sest tegime ju oodatust pikema ringi. Kui roppused, mida eluajal loopida saab, on limiteeritud, siis edaspidi peab Andres nendega küll väga õrnalt ümber käima.

Andres:

Kuskil 80 kiltsa enne Poola piiri sattusime mingile eriti koledale baanalõigule, mis oli nähtavasti jäetud vana Adolfi poolt meeldetuletuseks sellest, et Poolas on hea, aga Vaterland on siiski kodumaa. Sõita sai kas 30 või 150 kmh. Võis lausa avada totalisaatori teemal, missugune kohver ratta küljest esimesena lahti põrub. Ja kas see juhtub enne või pärast hammaste irdumist igemete küljest.

Bensutuluke põles juba pikka aega meelalt. Nimelt olin ma oma kõiketeadvas tarkuses tankinud ainult 10L kullasädelusega Saksa bensu, mida arvestuste järgi pidi olema enam kui piisavalt mustikate ja kotlet szhabowy maale jõudmiseks. Paraku eksitas euroatlas meid piiriületuspunkti nimega Swinoujscie, mis tõlkes peaks tähendama enam-vähem Sigadust. Nimele kohaselt oligi seal jalakäijate ja JALGratturite ülekäimispesa.

Mereröövli välimusega piirivalvur seletas kenaste päris heas inglise keeles (tere tulemast globaliseeruvasse maailma, sakslased!), et üle no kohe kuidagi ei saa ja ära tuleb pöörata sealt, sealt ja sealt ja oledki Poolas Szczecinis. Tsipa üle 100 kiltsa. Lohutus missugune.

Nojah. Varsti see tuluke põlema läkski. Baana ääres ikka mingi bensukas on, kui väga hapuks läheb. Silt baana ääres teatas viisakalt- järgmine bensujaam Berliin - 69km.

KEEGI müristas kuskilt ÜLEVALT hääletult:  „OMA PATTUDE EEST PEAD SA VASTUST KANDMA!“ Et pattude lunastamine liialt formaalne ja tühitähilik välja ei kukuks, pani KEEGI baana ühe suuna kinni ja kogu liiklus kulges edasi mööda kaht rada.

Bokser tegi üllatunult tött…tödödött…tött…tt ja edasi oli kuulda äärmiselt ökonoomset kummide sahinat.

Kui maailma roppuste leksikonist veel mõni väljend puudu oli, siis said need kuhjaga leiutatud. Eklektiline segu erinevatest loomadest ja suguelunditest.

Mannetu katse poolele tonnile lähenevat vaikivat hiiglast jalgade abil eesmärgi poole edasi liigutada vihjas malbelt inimvõimete piiridele. Tõik, et tee läks üsna veenva tõsidusega ülesmäge, inimvõimeid oluliselt ei avardanud.

Paremal pool oli metallpiire, mis ei jätnud erilist võimalust ratast külili panna ja paagi vasakust põsest päästvat nestet õigele poole soristada. Vasakult poolt sõitsid rekkad mööda nii lähedalt, et see, mis oli kunagi olnud lokkis juuksepahmakas, liikus isegi kiivri all. Perspektiiv võidukalt üle piiri veereda rekka iluvõre lisandina mind justku eriti ei paelunud.

Talitsetud müdina saatel materialiseerusid me lootusetuselombikese kõrval kaks rohelist mehikest. Armas lugeja, Sa ei pea mitte ehmuma. Rohelised mehikesed ei ilmunud selleks, et viia meid küütlevas tähelaevas planeedile Xorgz Brndenn Oqrmat Intergalaktika 17-ndas tähesüsteemis, et toimetada meie süsinikust ja veest koosnevate kehade kallal võikaid meditsiinilisi eksperimente. Rohe-valge tähelaeva küljele oli nimelt kirjutatud POLIZEI.

Ühe mehikese suust kostus: „Was ist das Probleme?“ Mille peale mina soravas Alam-Bambergi dialektis vastasin: „Benzin!“ Mehike võttis olukorra kokku ehtsaksaliku lühidusega: „Das ist Eine Sheiße Probleme.“ Millega ma loomulikult kahel käel nõustusin. Teine roheline haaras pulgakommi ja suunas liiklust meite kergestipurunevate maisete kestade ümber.

Edasine vestlus jätkus Englischis, milles oli palju ch-sid. Keskustelu jooksul tegin huvilisele selgeks, et paagi vasakus põses on ca poolteist liitrit bokserit reanimeerivat Saksa kütust ja tuleb lihtsalt paak maha võtta ja see teisele poole kallata. Ma VÄGA lootsin vähemalt, et seal tõesti ON bensiini.

Võtmed ja käed liikusid nii kiiresti, et üleskuumenenud õhk nende ümber virvendas. Roheline jälgis seda tegevust lapselikult siira rõõmuga nagu boamao väljakiskumist kõrrejoogi pakendist. Aeg-ajalt tõstis ta silmile binokli ja uuris murelikult silmapiiri. Ehk olid Briti pommitajad tulemas või midagi.

Juhtuski nii nagu Nostradamus ennustas. Bokser mürtsatas tuksuma ja stiilis gaasi - mäest üles, sidur sisse - mäest alla, Poola me jõudsimegi. Tühi-tähi. Patud lunastatud ja puha.

Bensukas läks paaki 21,82 liitrit. Reaalselt mahub sinna 22. Võib ainult ette  kujutada, millise lurinaga pritsungi pump neid viimast kahte kütusemolekuli sisse imes. Nagu tõmbaks kõrrega jäätisekokteili klaasi põhjast vahtu.

Pille:


Piiriületus oli kaunikesti ebaväärikas – me lükkasime bemmi üle piiri.

Veidi maad sõitnud, läksime sööma. Et eelmine söömaaeg oli 24h tagasi Göteborgi bensiinijaamas hamurgeri nosimine, siis olime üsna näljased. Igatahes XXL suuruses lihakäntsakas mu XS-ks kokku kuivanud makku küll ära ei mahtunud.

Bydgoszcz-ist oli kaval plaan Grudziadzi peale sõita. No pagan, mingeid viitasid sellele linnale ei näita, ehkki linn on kaardi järgi vaadates täitsa suur. Andres rääkis, et kui nad Jaaguga Saksast Banditeid toomas käisid, siis oli sama kamm – linna justkui polekski.

Aga kui GPS-i ei ole, siis on abiks haldjast ristiema, kes ilmutas meile oma mehelikku poolt keskealise Poola taksojuhi näol.

Andres:

Kadunud linn.

Mitu tundi olime otsinud Grudziadzi, linna, kust läks otsetee Augustowi. Kaardil oli ta olemas, isegi raadiojaam oli tal olemas. Mida polnud, olid linn ise ja teeviidad, mis sinna juhataksid. Tundus, et tegu on kohutava valitsuse vandenõuga ja kui kohalikud sellest linnast rääkisid, siis tegid nad seda kindlasti salapärase sosinaga.

Mitu tiiru Bydgoszszis raevuka sihikindlusega õiget teeotsa otsinud, jäime bussipeatuses seisma ja jõllitasime umbes kahekümnendat korda kaarti, justkui lootes, et kohe-kohe ilmuvad selle välise pinna alt välja veiklevad ruunid ja muud salamärgid, mis näitavadki ära, kuhu, kurat, siis lõpuks minema peab.

Mõned meetrid meist eespool jäi peatuma takso, millest ronis välja, teadagi, taksojuht ja hakkas kärmelt Z-e, Y-d, W-sid ja S-e üksteise kõrvale laduma. Elika siis poola keeles vuristama. Kuna poola keel ei ole just mu tugevamaid lingvistilisi saavutusi ja monoloog oleks sama hästi võinud suahiili keeles olla, jäi öeldu sisu pisut uduseks.

Sell viskas pilgu Roika numbrile ja hüüatas „Estontsõ!‘‘. Ohhoo! Juba soojem. Edasi tuli veel igrekuid ja kaksisveesid, paar inglisekeelset sõna ja „FIM Rally“,  „Tartu“.

Loomingulise kehakeele rakendamise tulemusena tuli välja, et sell käis Tartus FIM Rallyel!

Ja selle kokkusattumuse tõenäosus on kui suur umbes?! Mingil paadireisul Võrtsjärvel pillad vette oma kadunud vanaema medaljoni ja aastaid hiljem ostad Prismast konservi nimega „Tuunikala õlis“, milles lebabki eelmainitet medaljon, mille külge on end juhuslikult haakinud kaart Jimmy Hoffa tegeliku matmispaiga asukohaga.

Igatahes võtsin end tema sappa ja ta juhatas meid igasuguseid absurdseid jänesehaake tehes õige teeotsani, kuhu, muuseas, polnud no mitte Grudziadz kirjutet. Tuli sõita Gdanski peale ja kuskilt ära keerata. Omal käel poleks no mitte kuidagi seda leidnud.

Saagisime päris pikalt ja oligi silt tee ääres. Võib lausa kihla vedada, et see oligi ainuke viit, mis paljastas Kadunud Linna asupaiga.

Grudziadz hääldatakse, muide, prantsusepäraselt „Grudzjoondz‘‘.

Pille:

Kui arvasime, et kohe-kohe oleme Gdanskis väljas, siis oli silt „Grudziadz 5km.“  Kurat, see on sama hea, kui Pärnusse saamiseks näitaks Tallinnast silt ainult Riia peale. Jõudsime juba arutada, et arvatavalt seda linna polegi olemas või on sama salastatud kui Area 51, st. kõik justkui teavad kus see on, aga pole kunagi seda näinud ja et arvatavalt, nö juttude järgi, asuvat seal paberivabrik :)

Olsztyni poole sõites läheb pimedaks ja me hommikune plaan - õhtuks Augustowisse jõuda - hääbub kiiresti. No üldse ei kutsu märga telki märga metsa nälkjate keskele viskama, seega otsime öömaja. Näiteks püüdsime ühte 24h motelli siseneda. Õues haukus koer ja veidi hiljem natsa kõvemini ka omanik. Alguses szchusiszcstas meie peale kohaliks keeles, seejärel inglise keeles järgi: “No places! Full!“ ja tõmbas ukse kinni. Selline sõbralikkus siis.. Kell oli 2 öösel, kohaliku aja järgi 1. Teeäärsete bensiinijaamade söögikohad olid kinni, seega polnud lootust kusagilt ka turgutavat kuuma kohvi saada.

Sõitsime siis uduses vihmamärjas öös lootusetult edasi, kuni Olsztynis leidsime, et öömaja otsimine on nüüdseks mõttetu. Kiitkem Statoili! Suur, avar, soe, söök-jook kõik olemas. Chillisime siis selles kohalikus paradiisis, jõime kohvi, sõime burritosid, jõime veel kohvi ja ootasime päikesetõusu, et siis edasi sõita. Pime loomadest arvatavasti kubisev metsavahe ei ole ka eiriti tervislik. Poole 4 paiku hakkasime edasi, Augustowi poole, sõitma.

Andres:

Tee oli ehitanud mingi tegelaste grupp, kes olid tee-ehitust ilmselt näinud kuskil „Sotsialistlik Poola‘‘ nimelises ringvaates enne „Nelja tankisti ja koera‘‘ ja kujutasid ainult suurtes piirides ette, mismoodi see tegevus praktikas peaks välja nägema. Teerulli osa jäi neil kohe kindlasti nägemata. Sestap koosneski tee ülima soojuse ja armastusega teineteise kõrvale asetatud muhkudest ja lohkudest. Materjali kohta, millest need muhud ja lohud tehtud olid, puudub mul igasugune info. Firmasaladus. Kui Ostap Benderil oli firma nimega „Sarved ja Sõrad‘‘,  siis selle käki ehitas Zdenek Rzespopolitowski ühingust „Mulgud ja Künkad‘‘.

Illustratsioonina liiklusmärgile „Metsloomad‘‘ , lebas teel üsna kopsakas kits, kes oma liigikaaslastest erines veidike oma pikkuse poolest. Nii umbes peajagu.

Pille:

Päikesetõus oli imeilus, mitte eriti ilus ei olnud eelmainitud kits, kel oli suht äsja pea puhtalt maha sõidetud. Väikese peatuse ajal arutlesime kas sõidame Augustowisse, võtame motelli ja läheme magama, või püüaks koju välja sõita – korraks oli selline erksam hetk, et me saaks sellega peaaegu hakkama. Kell 7 hommikul oli igasugune erksus kadunud, vaarusime zombidena hotelli, võtsime toa ja magasime ca kella 14-ni välja. Siis käisime söömas ja keerasime end jälle magama. Õhtul 11 paiku jõime kohvi, vaatasime nati telekat ja magasime öö otsa nagu karud talveunes.

Andres:

Hotell Augustowis.

Telekast tulid CNN-I uudised, kus mingist korruptsiooniskandaalist pajatas diktor, kelle toretsev ja prominentne nina näis olevat võetud sporditrofeede riiulist tennisekarika kõrvalt.

Mingi Poola naljasaade oli ka. Valgetes kitlites arstid rääkisid: „Zwyszgdsydszwy…‘‘ ja kostis taustanaeru, mis oli selgeks indikaatoriks, et öeldu oli jube naljakas.

Leedust-Lätist sipsti läbi ja õhtuks olimegi juba kodus. 

 
Järgmine >