Kõiki meid köidab kaugusesse kulgev matkatee.
Klubilised matkavad igaüks ise just neissepaikadesse ja sel moel, nagu ise soovib, endale sobiva seltskonnaga. Mõni läheb perega, mõni suurema või väiksema hulga sõpradega, mõni täitsa üksi, ning kamba peale oleme motomatkanud pea kõikidel mandritel. Kui Sul on huvi motomatkamise vastu, leiad klubist matkakogemusi, -tarkusi ja -soovitusi.
Matkajutte ja muudki põnevat leiad meie Klubilehtedest:
Soome lõuna-osa TET, oktoober 2021
Töökaaslane Jürx kutsus mind Soome TETi sõitma. Olin plaaninud tegelikult Alakonnu Sügiskünnile minna, aga Soome tundus ikkagi huvitavam. Jürx kutsus Pretsi ka lisaks kaasa ainus takistus oli töölt üks vaba päev saada. Rääkisin läbi ja sõit võis alata. Kell 6:30 pidime sadamas kokku saama, et 7:30 laevale pääseda. Laev lahkus juba 7:05 sadamast. Soomes tervitas meid kohe vihm ...
2020 pidi olema see aasta kui sõidan pikalt ettevalmistatud unistuste reisile Mongooliasse - reisiks sai sobiv mootorratas ehitatud, varustatud, sellega erinevatel sõidukoolitustel käidud. Covidi tõttu teginaga 2020a. hoopis väikse soojenduse ja maastikusõidu harjutusreisi milleks oli mandrieesti transeurotralili (TET) ring – 1900 km ...
Priidu seiklused Alpides
De facto olen ma ju enna kah Soomes käinud. Lausa kaks korda. Aga Katjanoka sadamast messikeskusesse ja tagasi ei kvalifitseeru minu silmis selleks „päris” Soomes käimiseks. Eks see kõik sai alguse juba kunagi veebruaris või märtsis. Kes seda enam nii täpselt mäletab. Igatahes ühe Karujänesega peetud telefonivestluse käigus avaldasin arvamust, et natuke võiks rinkat (ringrada) nuusutada. Jõuluvana oli toonud mulle uue uhke motika, millel kuupsentimeetreid, njuutonmeetreid ja kilovatte nii, et hoia mütsi kinni! Mingil moel võiks ju neid sihtotstarbeliselt rakendada.
Kuidas ma elus esimest korda (päriselt) Soomes käisin
Kuidas Kalle Valgevenes käis.
Taas pean alustama sellest, et pole soodne aasta. Kohati tundus, et ka sellest poleks abi, kui Janc kohe tööle läheks, sest vägisi jääb tunne, et igapäevane elu on nii kalliks läinud, et korralikuks motomatkamiseks kuidagi vahendeid ei jätku. Küll hädaldaks veel, aga see ju ei aita, nõnda siis lõpetan selle siin, nagu ka kevadel, kui tõdesin, et taas peab midagi oludele sobivat välja mõtlema.
Igal matkal juhtub midagi, mida meenutada ja jagada teistega.
Oli aasta 2010 ja käisime kahekesi ühe tsikliga reisil Lõuna-Poolat ja Tatraid avastamas. Olime jõudnud endisesse Poola pealinna Krakowisse, kui minul tekkis plaan külastada linna nimega Auschwitz. Katrin otsustas sellest loobuda puhtalt koha depressiivsuse pärast. Erinevalt temast olid minu teadmised tol hetkel antud kohast äärmiselt pinnapealsed ja suurte lünkadega. Ühesõnaga, ma ei osanud suurt midagi nagu oodata ka. Jäigi tema maha Krakowit avastama, kui mina hommikul sadulasse istusin ja GPSis sihtkoha valisin. Vahemärkuseks, et sel hetkel, kui ma teele asusin, ei teadnud ma, kuidas Poolas Auschwitz kirjutatakse (OÅ›wiÄ™cim).
